„ Meditsiin ja meedia " Viljandi haigla konverents 21. september 2012

1. „Meditsiin ja meedia"Viljandi haigla konverents21. september 2012 Eve Rohtla, Pressinõukogu esimees

2. Meedia tähelepanu all • Arstid on ikka ja jälle nii õigustatult kui ka õigustamatult meedia tähelepanu alla sattunud. • Isegi, kui meditsiiniprobleem, millega ajakirjanik tegeleb, väärib selle avalikkuse ette tulekut, kaasneb sellega tihtipeale suur hulk emotsioone, mis väärikuse matavad.

3. Äripäeva lood - 1 • Kui meenutada viimast suuremat vastukaja tekitanud Äripäeva lugude sarja sellest, milliseid tasuta uhkeid koolitusi ravimifirmad arstidele korraldavad ja kui kaugele tohtrid ravimifirma raha eest reisida saavad, siis jagunesid ka arstid selgelt pooleks: • ühed, kes leidsid, et selles kõiges on ka korruptsioonihõngu, aga nemad kui tohtrid kirjutavad oma patsientidele ravimeid oma parima äranägemise järgi ega hakka kohe pärast koolitust just tutvustatud ravimit suurel hulgal määrama • teised, kes leidsid, et see pole üldse teema, mida ajakirjandus peaks kajastama, asudes omakorda ajakirjandust ründama.

4. Äripäeva lood - 2 • Tõde on kusagil vahepeal, sest tihti kasvasid emotsioonid üle pea ja teema arendamist võeti isiklikult. • Üksikud arstid julgesid siiski ka leheveergudel tõelise probleemini jõuda: • Kui riik ei jaga toetusi, siis muud võimalust pole, sest arstidel on vaja tasemel olla. • Uurimustöid, mida toetavad ravimifirmad, ei peaks siduma arsti kui isiku, vaid institutsiooniga. Konkreetsetelt isikutelt oodatakse konkreetseid vastuseid. Kui uurimusprojektiga on seotud palk, siis see võib uurimuse tulemust mõjutada. Uurimistööde toetamine toimib hästi, kui sellega on seotud institutsioon.

5. Kõik lood Pressinõukokku ei jõua • Eesti Televisiooni publitsistikasaate Pealtnägija lõik tohtritest, kes kirjutasid soomlastele võõrutusravi sildi all massiliselt uimasteid ja tugevaid rahusteid. Saates esines retseptivabrikute vastast ristiretke juhtinud Tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja Peeter Mardna, kes kritiseeris ja taunis ebaeetilisi ja väga suurt kasumit teenivaid libedaid arste. Tunnistamaks, et ta ei aja tühja juttu, näitas ta saates ka retseptihunnikuid, mis taunimisväärset teguviisi tõestasid. • Tervishoiuameti peadirektor määras Peeter Mardnale noomituse delikaatsete isikuandmete töötlemise nõuete rikkumise eest. • Karistuse põhjuseks oli, et Mardna lubas oma tööruumidesse kõrvalisi inimesi ja näitas neile delikaatseid isikuandmeid sisaldavaid dokumente. Sellega rikkus ta Tervishoiuametis kehtestatud delikaatsete isikuandmete töötlemise korda. Kahetsusväärsel kombel filmiti dokumente viisil, mis võimaldasid telesaate salvestusest tuvastada nii inimese kui ka tema ravi üksikasjad.

6. Mina kui tavavaataja ühtki nime retseptihunnikust ei mäleta, muudest isikuandmetest rääkimata. Peeter Mardna tunnistas end siiski formaaljuriidiliselt süüdi. • Samas oli ta kindel, et ühiskonna huvide eest seismine on olulisem. «On piinlik, kui Soome ajakirjandus räägib Eestist kui pättarstide riigist ja me ei suuda neist vabaneda, ehkki tegelikult on neid vaid viis-kuus tükki.» • Algas avalik debatt, kus oli oma osa ka poliitilistel vandenõuteooriatel, aga kõigest hoolimata oli suur osa avalikkusest Peeter Mardna poolel. • Keegi pidi selle mädapaise avama. Ainult nii saab ühiskond tervemaks, mis siis, et valus on.

7. Teinegi laia vastukaja pälvinud juhtum pärineb Pealtnägija saatest, kui oma aastakümneid kestnud tervisehäda ja arstide saamatust kurtnud naine palus väidetavalt, et tema kolgatateed kommenteeriks ekraanil ka tervishoiuametnik Peeter Mardna. • Skandaalses saatelõigus kurtis naine Vahur Kersnale, kuidas tal on juba mitu aastakümmet pidevalt palavik, aga arstid ei saa sellest kuidagi võitu. • Sõna sai ka Peeter Mardna, kes andis mõista, et naisel on lisaks palavikule ka mõni muu häda küljes, soovitades esmajärjekorras hambad korda teha. • Peagi ilmus ajakirjanduses uudis, et Pealtnägijas oma hädasid kurtnud naine nõuab advokaadi abiga Mardnalt 300 000 krooni kahjutasu, et too kogu rahva ees tema haigusloost rääkis, kuigi tal selleks kirjalikku luba polnud.

8. Ka Vahur Kersna kinnitas, et naine olevat ise nõudnud, et Mardna tema häda asjus ekraanil sõna saaks. Liiatigi soovis daam ise oma delikaatseid isikuandmeid ajakirjanduses vahendada. Loodetavasti selleks, et abi saada, mitte selleks, et 20 aastat kestnud palavikuga kuulsust koguda. Või veel enam – et nutika skeemi abil hiljem valuraha nõuda. • Muidugi, kirjalikku lepingut polnud, oli vaid suuline kokkulepe. Nagu ikka ajakirjanikuga kohtumisel. Oleks ka pentsik, kui allikaga kohtuv ajakirjanik või võttele sõitev telemees lepinguid vorbiks ja intervjuu lõppedes need allkirjastada paluks. • Meditsiinis on see igapäevane, et operatsiooni eel patsient võimalike ohtude lepingu allkirjastab. Ikka arstide kaitseks. • Oleks kahju, kui ajakirjanduses asenduks inimlikkus juriidikaga ja käepigistus notaripitsatiga. Muidugi oleks võinud kaaluda, kas sellist, eeldatavasti probleeme tekitavat lugu üldse avaldada.

9. Suur osa patsientidest on saanud õigeaegset ja head ravi, vajadusel kiiret suunamist paremate võimalustega haiglatesse. Sellest kirjutavad ajalehed harva, sest see on normaalne, nii peabki ju olema. Sellest õnnelikud patsiendid ajalehetoimetusi ei teavita. See pole paraku uudis. Ja kui sellest kirjutatakse, siis enamasti persoonilugude kaudu. • Kui palju on ajakirjandus, siinkohal pean Viljandi haigla mõistes silmas kohalikku ajalehte „Sakalat“, kirjutanud oma maakonnahaiglast positiivsel toonil, tihti pooldaval toonil. • Näiteks, kui mitmeid setmeid kordi on tulnud päevakorrale tõsiasi, kas Viljandi maakonnahaiglast saab ülikoolihaigla filiaal või hooldushaigla, on „Sakala“ seisnud jõuliselt selle eest, et meie maakonna inimesed saaksid ka lihtsate traumade puhul abi oma haiglast, mitte ei peaks sõitma Tartusse ja et säiliksid ka paljude erialaarstide töökohad. Oleme kinnitanud seda ka juhtkirjades. Oleme seisnud selle eest, et haigla saaks töökorras elektrigeneraatorid ja et haigla töötajad saaksid lubatud õiglase palgaleppe. Oleme inimeste abiga haiglale ka vajaliku inventari jaoks raha kogunud. • Kindlasti ei saa alahinnata ajakirjanduse osa inimeste terveks olemisest ja olulistest tervisepoliitiliste otsuste teavitamisest.

10. Tihti kuulevad ebamugava probleemloo kirjutanud reporterid ja nende peatoimetajad süüdistust, et te panete lehte iga toimetuse uksest sisseastuja ning helistaja haiglat ja arste laimava loo. Võin kinnitada, et ei pane. • Paraku ei anna me ka ülevaadet sellest, kui suur osa kaebustest jääb juba esmase otsusega edasi uurimata ja kui palju neist jääb pärast teise poole ärakuulamist looks vormistamata. • Seni on tervishoiust rääkiv meedia lootnud tervele mõistusele, omavahelisele suhtlusele ja vastastikusele usaldusele. Keegi ju vägisi inimest tervisest rääkima ei pane! Vastupidi: inimene, kellel on meditsiiniga halvad kogemused, leiab ise tee lehetoimetusse. • Ja teisalt – tõele saab lähedale vaid siis, kui asjadest ausalt räägitakse.

11. Vastuolu • Niisiis, kas ajakirjanik võib patsiendile diagnoosi panna? • Eesti ajakirjanduseetika koodeks sätestab, et andmeid ja arvamusi konkreetsete inimeste tervisliku (nii vaimse kui füüsilise) seisundi kohta ei avaldata, välja arvatud juhul, kui inimene on andmete avaldamisega nõus või kui niisuguste andmete avaldamist nõuab avalikkuse huvi. • Tihti tulevad solvunud ja leinas inimesed toimetusse ja räägivad ajakirjanikule kogu „tõe“ haiguse kulu kohta.

12. Kui avalik on haigus? • Meditsiinitöötajad teavad, et neil lasub kohustus kaitsta patsiendi isiku- ja haigusloo andmeid. Pärast seda, kui patsient pöördub vihase ja nördinuna otse ajakirjanduse poole, on arst meedia ees praktiliselt kaitsetu. • Esiteks ei tohi ta konkreetsest haigusest täpselt rääkida. • Teiseks, kui patsiendi nimi on ajakirjanduses reeglina muudetud, siis arstide ja ülejäänud asjaosalise meditsiinipersonali nimed trükitakse lehes ära. Ebaõiglane, kas pole?

13. Oma ajakirjanikuaastate kogemustest võin kinnitada, et igasugune tervise ja arstiabi kvaliteediga seotud probleemlugu ajalehes toob kaasa suure hulga vastukaja. Ja pole raske arvata, et meditsiiniringkonnad ei ole nende töös ette tulevate vigade suure kella külge panemisest just suures vaimustuses. • Omamoodi aksioomiks on saanud ka jutud arstkonna ringkaitsest, mis ajakirjandusega seonduva puhul võib lühidalt kokku võtta nii: me kõik oleme ekslikud. Täna eksib kolleeg, homme võib sama minuga juhtuda. Parem, kui need vead avalikkuse ette ei jõua. Kui ajakirjandus on haisu ninna saanud, siis tuleb kõike eitada.

14. Seda suuremat lugupidamist tuleb avaldada mitte salgamisele ja vaid meditsiini plekitu maine eest seisjatele, ennekõike tundliku sotsiaalse närvi ja terve ühiskonna eest seisvatele arstidele, kes julgevad vigu tunnistada ja oma arvamuse välja öelda. • Kahel siiralt öeldud sõnal „palun vabandust!“ on uskumatult suur mõju. • Seda kinnitavad ka juhtumid, kui ajakirjanik on kaks nädalat meditsiinilist konfliktlugu uurinud ja selle valmis kirjutanud ja seejärel teatab inimene, kes arsti ning haigla peale maruvihasena toimetuse poole oli pöördunud, et ta ei soovi enam, et seda lugu avaldatakse, sest nad on haigla ning arstiga kokkleppele jõudnud.

15. Kui ajalehes on aga faktidega eksitud, tuleb seda tunnistada ja avalikult vabandada. Ajakirjanikud, nagu arstidki, on kõigest inimesed, kes võivad eksida. • Kaheksakümnendatel aastatel Juhan Peegli juhitud Tartu Ülikooli ajakirjanduskateedri lõpetajad kirjutasid alla eetikakoodeksile, mis kandis nime Academia Peegliana. Selles koodeksis on kümme punkti, kõik ajakirjanikutöös äärmiselt vajalikud. Üht neist pean aga kõige tähtsamaks: • Ajakirjanikud me võime olla, inimesed peame olema. • Sama võib öelda ka arstide kohta. • Sellest tõest lähtudes on raske eetikat rikkuda.

16. Tänan! pn@eall.ee