Keeleliste elulugude teooriast ja uurimisvõimalustest

1. Keeleliste elulugude teooriast ja uurimisvõimalustest Anna Verschik (TLÜ) Emakeele Seltsi kõnekoosolek “Keelelised elulood ja suhtlusvõrgustikud” 10.04.2008

2. Üldist • Definitsioon: intervjueerijale/kaasvestlejale mõeldud elulooline suuline narratiiv keelejuhi kogemustest erinevate keeltega elu jooksul (Franceschini 2001). • Siit küsimus: kas keeleline elulugu on midagi, mis eksisteerib ainult narratiivna või eksisteerib n-ö sõltumatult sellest, kas lugu saab jutustatud/ kirja pandud?

3. Tingimata suuline või kirjalik? • Ilmselt pole see oluline. Üks elulugudega töötamise meetod ongi võimalikult mitmesuguste tekstide ja žanride näidiste saamine ühelt keelejuhult. • Seda enam, et sotsiolingvist teab, kui salakaval võib olla intervjuu (nt esinevad keelelised jooned, mis teistes vestlussituatsioonides ei esine või esinevad teisiti jms).

4. Keeleliste elulugude tüübid • Franceschini (2001) möönab, et võib kasutada ka introspektiivset kirjalikku materjali (nt päevikuid jms), kuigi ta ise pole seda teinud. • Kõige süstemaatilisem lähenemine on Pavlenkol (2007), kes eristab 3 liiki: (1) päevikud jm märkmed keeleõppimise kohta; (2) keelelised elulood kui sellised (intervjuud); (3) avaldatud mälestused keeleõppimise kohta (Hoffman 1989, Kaplan 1993 jms).

5. Objektiivne või konstrueeritud? • Ilmselt täiel määral mitte kumbki. Keelelise eluloo faktid (nt X keele omandamine, investeerimine omandamisse, kasutamisse jne) eksisteerivad sõltumata sellest, kas lugu saab jutustatud või ei. • Samas pole mõisted “keel”, “omandamine”, “kasutamine” selgepiirilised üheselt mõistetavad asjad. Nad kõik on teatud mõttes abstraktsioonid, mida iga keelejuht võib konkretiseerida omamoodi. • Konstrueeritus ei tähenda muidugi, et antud asja pole olemas (iga kultuur kui selline on ebateadlikult või teadlikult konstrueeritud, vt Anderson 1983 mõttelsitest kogukondadest).

6. Keelelised elulood “sünnivad iseenesest” • Ilmselt on ka see keeleline elulugu, kui uurijal on vaatluse ning üksikisiku “keelelise elu” faktide jälgimise ja mõtestamise võimalus (Verschik 2002). • Isegi “keelelisele eluloole” kui sellisele mõtlemata võib uurija “kogemata” saada mitmekeelse isiku intervjueerimise käigus just keelelise eluloo (mis keeli oskab, mis järjekorras omandatud, kuidas kasutab, mida need keeled tema elus tähendavad jms).

7. Mida saab keelelise eluloo kaudu teada? • Franceschini (2003) ja teised Baseli-Praha projekti uurijad (Nekvapil 2003) avastasid nt spontaanse plaanimata keeleomandamise juhtumeid. Nt õppimine telesaadetest, keskkonnast, kus õppimine kui selline on teadvustamata; õppimise protsess on struktureerimata, tagasisideta, kuid siiski edukas. • Keelejuht ei aima/ ei teadvusta, et ta oskab mingil määral mõnda keelt peale esimese/teise keele. Süstemaatiliselt tuli välja mõningane itaalia keele oskus saksakeelsetel šveitslastel (pole kunagi õppinud, pole kunagi teadvustanud jne).

8. Mida saab teada (jätkub)? • Pavlenko (2007): tihti ei tea uurijad, mida elulugudega peale hakata, kuidas analüüsida jne. Keelelised elulood on kasulikud vähemalt kolmel põhjusel: • Pilk mitmekeelse kõneleja sisemaailma. • Uute seoste avastamine (nt õppimine, keel ja emotsioonid jne). • Ajalooline sotsiolingvistika: keele õppimise/kasutamise memuaarid on suurepärane allikas eriti siis, kui muid allikaid pole.

9. Narratiivi dünaamika • Huvi keelenarratiivi kui sellise vastu: kuidas keelejuht räägib oma keeltest, nt: antud keele oskus kui selline, jutustamine keele omandamise etappidest, nende etappide sõnastamine. • Ei tähenda tingimata koodivahetust, aga nt Franceschini (2001) kirjeldab, kuidas konkreetses intervjuus muutus saksa keele kasutus rabedamaks, kui kõne all oli keele õppimise algetapid, ja siis jälle virtuoossemaks ja sellele kõnelejale omasemaks sedavõrd, kuivõrd liiguti keeleomandamise kronoloogias edasi.

10. Võrdlus • Erinevate keeleliste elulugude võrdlus on põnev ja vajalik. Nt teatud jooni/eluloo tõsiasju kujundab ajalugu/ sotsiolingvistiline situatsioon, kuid mida sellisel juhul on sarnase taustaga kõnelejate elulugudes omapärast, unikaalset? • Franceschini (2001): keele õppija/kasutaja individuaalsus; keelelised elulood lubavad märgata õppija strateegiaid (learner strategy). Termin erineb traditsioonilisest “õpistrateegiast”.

11. Omaenda mitmekeelsuse avastamine • Pavlenko (2003) artikli pealkiri: “Ma ei teadnud, et olen kakskeelne”. Seos ametliku diskursusega (nt English only jms), mis propageerib ükskeelsust ja selle eeliseid; rahvaliku diskursusega (“kakskeelne on see, kellel on võrdne kahe keele oskus”). • Ükskeelset emakeelset kõnelejat seatakse pidevalt eeskujuks, eirates fakti, et mitmekeelsus on kognitiivselt ja lingvistiliselt keerukam, kui ükskeelsus. Seetõttu “mitte-emakeelsed” inglise keele õpetajad tundsid end teisejärgulistena (kahtlus oma legitiimsuses inglise keele kasutajana) ja alles keelelise eluloo kirjutamise käigus muutus nende arusaam.

12. Metodoloogiast - 1 • Naiivse positivismi kriitika. Ei ole nii, et esialgu kogume ja siis vaatame, mida sellest saame. • Tuleb tunnistada, et keelelistes elulugudes on olemas vähemalt kolm reaalust: tekstireaalsus, elureaalsus ja subjektiivne reaalsus (Pavlenko 2007). • Neid ei tohiks segi ajada.

13. Metodoloogiast – 2: tekstireaalsus • Informatsioon, mis tuleneb tekstist/narratiivist, on tekstireaalsus. See on seotud mitmesuguse antud ühiskonnas toimiva diskursuse, (keele)ideoloogiaga jne (võib-olla isegi kõnelejale endale teadmata). • Seega pole tekstireaalsus veel elureaalsus. Näide: kõneleja ütleb, et kõneleb kirjakeelt (kirjakeele prestiiž, paremaks pidamine, mis on ideoloogiline/diskursiivne jms), tegelikult aga on igal keeleteadlasel selge, et see keelejuht ei räägi kirjakeelt.

14. Metodoloogiast – 3: tekstireaalsus ja elureaalsus • Tekstireaalsus ilmneb selles, kuidas keelejuhid konstrueerivad oma identiteeti erinevates keeltes, teadvustavad end erinevate keelte kasutajatena, positsioneerivad ennast uutes keeleoludes jms. • Elureaalsus – sündmused, faktid jms. Tuleb paigutada sotsiolingvistilisse konteksti (Euroopa keelelugude uurimise traditsioonis küllalt oluline).

15. Elureaalsus • Tuleb meeles pidada, et keelejuhil ei ole tingimata alati õigus (ei tähenda muidugi seda, et tuleb kohe vaidlema hakata). • Keelejuhi info nt keelekvaliteedi, staatuse jms kohta on oluline, kuid mitte tingimata tõene. • Stereotüübid, ideoloogiad jms (“jidiši keele kõnelejad ja propageerijad olid kõik vaesed ja vasakpoolsed”). • Keelejuht pole keeleteadlane, tal puudub metakeel keelemuutuste kirjeldamiseks (muutusi sõnavaras võib märgata, nt “kasutame palju eesti sõnu”, aga ilmselt mitte “toimub kontaktist tingitud morfosüntaktiline restruktureerimine”).

16. Subjektiivne reaalsus • See on keelelises eluloos üleskerkivad teemad ja motiivid. • Kui uurija jätab kõrvale keelekasutuse ja keskendub üksnes temaatikale, on see ohtlik ja problemaatiline lähenemine. • Kõige olulisem küsimus on see, mida need teemad ja motiivid näitavad.

17. Teoreetilised ja praktilised soovitused • Pavlenko (2005, 2006) osutab sellele, et mitmekeelne kõneleja võib tajuda end erinevalt erinevaid keeli kasutades. Mõni keel on emotsioonide väljendamiseks kõige loomulikum (mitte tingimata esimesena omandatud keel!). • Seega: üks ja sama “elulugu” võib erineda erinevates keeltes.

18. Jätkub • Praktiliselt tähendab see, et ei tohi piirduda vestlusega ainult ühes keeles. Võimaluse korral tuleb intervjueerida mitmes keeles (nt nii, et kohtutakse mitu korda ja arutatakse eelmist kohtumist muus keeles, Nekvapil 2003). • Keelevaliku analüüsi vajalikkus. Kas jutustuses on koodivahetust? Mis funktsiooni see täidab? Kas tsiteerimise puhul tähendab koodivahetus, et sündmus/ütlus oligi selles keeles, või on koodivahetusel kontrasti ja esiletõstmise funktsioon? (Alvarez-Cáccamo 1998).

19. Metodoloogiast - 4 • Triangulatsiooni vajadus. Ei tohi võtta kõike puhta kullana. Nt väited keelemuutuse, keelevahetuse, keele hääbumise vms kohta vajavad kontrollimist. • Näide: Bilaniuk (2004, 2005) on avastanud, et суржик on keelejuhtide jaoks üks kindel asi, n-ö üks silt, mille taga on stigmatiseeritud “segakeel”, tegelikult on ühe nime taga aga vähemalt 4 sotsiolignvistiliselt ja struktuuriliselt erinevat keelekuju.

20. Keeleliste elulugude uurimine: võimalikud seosed • Mitmekeelsus ja emotsioonid (Pavlenko 2005): teemat tasub arendada vestluses keelejuhtidega; võimalik, et eelistatakse erinevaid keeli erinevate emotsioonide väljaelamiseks. • Kontaktlingvistika: kontaktidest tulenevad keelemuutused mikrotasandil; võrdlus muul viisil saadud andmetega. • Keeleline teadlikkus (linguistic awareness): metalingvistiliste kommentaaride olemasolu ja olemus keelelises eluloos.

21. Kokkuvõtteks • Keelelised elulood ei asenda, vaid täiendavad muid allikaid. • Keelelised elulood võivad asendada muid allikaid vaid siis, kui muud allikad puuduvad (keelesituatsioon on muutunud, andmeid ei saa enam koguda). • Keelelised elulood nõuavad uurijalt paindlikkust ja mitme keele oskust/võimet suhelda antud keelejuhi kõigis keeltes. • Tuleb mõelda mitte ainult sellele, mis on räägitud, vaid ka sellele, mis on jäänud rääkimata ja miks.

22. Aitäh kuulamast!