mordvalased

1. mordvalased Kerttu-Jeta Raud 4.A klass

2. http://et.wikipedia.org/wiki/Mordvalased mordvalased • Mordvalased on mordva keeli kõnelevad soome-ugri rahvad – ersad ja mokšad. Nad elavad Volga keskjooksul, mokšad lääne ja ersad ida pool. • 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 744 237 mordvalast, neist Mordva Vabariigis 333 112 (40,0% elanikkonnast).[1] • Ersad ja mokšad räägivad vastavalt ersa keelt ja mokša keelt ning "erinevad mõneti ka antropoloogiliselt tüübilt ja kultuurilt."[2] • Sellegipoolest on neid nimetatud üheks rahvaks.[2] Rahvanimetus mordvalased on teistesse keeltesse levinud vene keele vahendusel. Mordvalased ise nimetavad end ersadeks või mokšadeks ja ütlevad: "Oleme ühe pea, kuid kahe suuga rahvas."[3]

3. mordvarased • Mordvalaste ja teiste uuralikeelsete Volga-rahvaste uskumuste ja kommete uurimisel ei ole üksnes ajalooline, vaid ka usundilooline tähtsus. See materjal sisaldab väärtuslikku andmestikku paljude üldetnograafia ning etnosotsioloogia aspektide uurimiseks. Nii näiteks sisaldavad käesoleva kirjutise autori poolt kogutud materjalid teaduslikus maailmas seni tundmatuid teateid matriarhaalsugukondlikust ühiskonnast Volga-Kaama regiooni uuralikeelsetel rahvastel, mis on jätnud jälje nende uskumustele ja kommetele. • Mordvalaste usundi uurimisel hakkab kõigepealt silma naisjumaluste rohkus: metsaema Vir'ava, maaema Modava, vee-ema Ved'ava, tuule-emaVarmava, tule-ema Tolava jne.. Naisjumaluste kõrval kohtab ka vastavaid meesjumalusi näit. Viratja, Modatja, Vedatja, Varmatja, Tolatja, keda peetakse vastavate naisjumaluste meesteks. • Paistab silma ka teine eripära: kõik eespool loetletud ja ka muud analoogsed meesjumalused mängivad tunduvalt vähemtähtsat osa kui nende naised. Nii on paljudes palvustes (ersa oznomat, moksha ozondomat), lauludes (mdE morot; mdM morat) ja muinasjuttudes (mdE jovkst; mdMjofkst) peaosa reeglina naisjumalustel, meesjumalused jäävad seejuures varju, leides meenutamist vaid möödaminnes või jäädes iseenesestmõistetava nähtusena hoopis mainimata. http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/mokshin.htm

4. Vaevalt leidub maailmas mõnda teist kultuurinähtust, mille kohta oleks avaldatud enam erinevaid, sageli täiesti vastukäivaid seisukohti kui seda on mütoloogia (kreeka muqos   'sõna, kõne, jutustus'). Ühed seostavad seda religiooniga, teised, vastupidi, vastandavad religiooni ja mütoloogiat; ühed loevad mütoloogiat ühtekuuluvaks legendide ja muinasjuttudega, teised käsitlevad neid rangelt eraldi. Kaasaegses ajaloo-, usundiloo- ja etnoloogiakirjanduses on selline vastastikku välistav lähenemine enamasti ületatud ning mütoloogia all mõistetakse ennekõike rahva fantaasialoomingut, mis sisaldab endas naiivselt elustatud selgitusi reaalse maailma nähtustele. On täheldatud, et oma tekkelt lähtub mütoloogia ürginimese elementaarsest teadmishimust, mis laieneb koos tema töökogemuse kasvuga. Kuigi mütoloogia on seega sündinud teistsugustest juurtest kui religioon, on tal viimasega üks oluline ühisjoon - kujutlust loov fantaasia, mis soodustab mütoloogiliste kujutelmade kokkukasvamist religioossetega, ning see omakorda välistab võimaluse vastandada esimesi viimastele. Juba oma varastel arenguetappidel on mütoloogia olnud seotud riitustega, moodustades seega olulise osa uskumustest. Sellisena kujuneb müütide sisu osaks religiooni sisust, kuigi muinasjuttudega tekkelt seotud mütoloogiline fantaasia võib säilitada ka märgatava sõltumatuse religioonist. Käesoleva uurimuse aine - mordva mütoloogia - tuleb vaatlusele selle laiemas mõistes, maailmapildina, etnose traditsioonilise maailmatõlgendusena, tema traditsioonilise kultuuri keelena. Mordvalased uurali keelkonna rahvana on oma pika ja keeruka ajaloo vältel säilitanud eripärase mütoloogia. Seal leidub vanimaid uskumusi (näiteks naisjumaluste ja esivanemate kultus), mõjutusi tänaseks kadunud (näiteks indo-iraani) kultuuritraditsioonidelt ja veel püsivatelt maailmareligioonidelt, eriti kristluselt. Mordvalaste massiline ristimine viidi lõpule XVIII sajandi keskel ning sellest ajast loetakse neid kristlike rahvaste hulka kuuluvaks. Sellegipoolest on kristlus mordvalaste maailmavaate formaalseks religioosseks pinnakihiks sügavalt juurdunud omapärastele uskumustele ja tavadele, mis on osutunud väga elujõulisteks ning säilinud tänapäevani. Käesolev artikkel tõlgendab mordva müüte, lähtudes ühiskonna arengu loogikast. Suulise pärimuse andmeid seostatakse arheoloogia ja ajalooteadusega, erinevate ühiskonna arengu staadiumidega, mis kõik jätsid jälje mütoloogilisele ainesele.

5. Mordvalaserõivad • Paksemate üleriiete hulka kuuluvad kalevist kuued ja kasukad. Vanemat tüüpi villast üleriiet - suman'it iseloomustab sirge lõige. Uuemaks variandiks on aga kiilude abil laiendatud ja seljalt kahelt poolt kurrutatud kuub. (Kleeband 1986 : 42) • /Shuman' 'üleriie (kalevist, ei ole enam säilinud)' mdM, Mordva ANSV, Kovõlkino raj., Staroje Pshenevo, Tshekassevõ Poljanõ, Novoje Pshenevo ja Mordovskaja Avgura k. (EA 224 : 231); shuman 'naiste ülekuub' mdE, Mordva ANSV, Dubjonki raj., Povodimovo k. (Pk, kd B 18 : 271)./ Talvine riietus: kasukas or, vatimantel nanka koos laia vööga gushak, jalas vildid tjoplõ. Mordva ANSV, Zubovo Poljana raj., Mordovski Pimburi k. J. Karm, 1984. (Fk 2086:107)

6. Mordvarades rõivad 2 • Sajandivahetusel tuli shuman'i asemel kasutusele poddjovka. Lõikelt oli ta shuman'iga sarnane, kaetud aga musta vabrikus valmistatud kaleviga. • /Baddovka 'vattmantel' mdM, Mordva ANSV, Kovõlkino raj., Staroje Pshenevo, Tshekassevõ Poljanõ, Novoje Pshenevo ja Mordovskaja Avgura k. (EA 224 : 231)./ • Paljud mordva üleriided said oma nime materjali järgi, millest nad olid õmmeldud. Näiteks poddjovka-tüüpi vattmantel nanka, mis sai oma nime vabrikuriide "nanking" järgi (vene keeles - nanka), millega ta oli kaetud. • /Nanka 'vatimantel' mdM, Mordva ANSV, Zubovo Poljana raj., Mordovski Pimburi k. (EA 224 : 204)./ • Talvistest rõivastest võib nimetada veel seljalt kurrutatud lambanahkseid kasukaid, mida ersalased ja mokshalased nimetasid or, venestunud mordvalased (terjuhanid) aga shuba. • /Or 'kasukas (peam. valgest lambanahast)' mdM, Mordva ANSV, Kovõlkino raj., Mordovskije Avgura k. (Pk, kd B 13 : 30); shuba 'kasukas' mdE, Kuibõshevi obl., Kljavlino raj., Novõje Sosnõ k. (EA 224 : 176); zhuba 'kasukas' mdE, Tatari ANSV, Tsheremshani raj., Ersan Ohhonkina k. (EA 224 : 161); zborov, surkaso pushaz' shuba 'kasukas (naiste), lambanahkadest kraeõmbluse vahel ümiseja (surok) naha riba' mdE, Tatari ANSV, Tsheremshani raj., Mord. Afonkino (Ersan Ohhonkina) k. (Samaara kub., Bugulma mk., Mordva Afonkino k.) (Pk, kd B 11 : 396).

7. Lauludes maisest neiust Litovast röövib äikesejumal Pur'ginepaz tüdruku külatänavalt, neidude kevadiselt ringmängult või kiigelt. Ta tõstab Litova taevasse hällis, millele neiu oli juhuslikult istunud, andmaks ta naiseks oma pojale (Ustno-poetitsheskoje tvortshestvo mordovskogo naroda 1963: 45-53; vt. ka lisa). Selle laulu teistes variantides Litova teab, et teda tahab röövida taevaelanik, kes mõnikord isegi hoiatab oma tulevast miniat või pruuti. Ainult selge ilmaga julgeb neiu minna õue mängima ja kiikuma. Päiksepaisteline ilm tundub Litovale garantiina, et Pur'ginepaz ei saa ilmuda ootamatult. Müristamist, välku ja paduvihma ei kasuta Pur'ginepaz mitte üksnes oma tavapäraste saatjatena, vaid ka selleks, et peletada õuest Litova sõbrannad, et need ei teaks, kuhu kadus neiu, kellega nad mängisid ringmänge ja veeretasid pühademune. Mõnedes variantides palub neiu ise, et Pur'ginepaz laseks talle taevast või pilvelt alla vaskkettidele riputatud hõbedase kätki, millega saaks tõusta taevasse.Minia- või pruudiröövi kirjeldatakse Litova lauludes küll vägiteona, kuigi mitte alati positiivsena. Röövides oma perele naise, kasutab Pur'ginepaz jumalikku jõudu. Looduna matriarhaadi languse ja patriarhaadi esilekerkimise ajal, kajastab Litova kuju tolleaegseid üleminekuperioodi ühiskondlikke suhteid.Matriarhaadi vastased motiivid on märgatavad ka ersamordva müütides Senjashast (või Minjashast) - draakon-naisest, kelle võidab noor jahimees. Uskumus- ja müütilised motiivid on nendes folklooritekstides tihedalt põimunud muinasjutulistega, mis annab tunnistust süzhee arhailisusest. Suure piirkonna metsade, maade ja vete (allikate) valitsejanna Senjasha (Minjasha) on tugev ja salakaval vastane, kes meelitab ära noormehe. Ebatavalise jõu valdajana käitub ta kõrgilt ja enesekindlalt. Märgates, et tema valdustesse on ilmunud inimene, kes teeb tema metsadesse ja niitudele radasid, joob tema vett ja jätab märke tema allikaile, heidab Senjasha (Minjasha) magama tekkinud rajale. Ta teab, et keegi ei julge kunagi teda häirida, ning kui julgekski, siis ta surmaks segaja. Kuid nimetu kangelane, olles julge ja ettevõtlik noormees, lööb vaikselt ligi hiilides mitmepealise draakon-naise une pealt mõõgaga maha ning saab niiviisi tema valduste omanikuks (Maskajev 1964: 168-172).