Betti Alver

1. Betti Alver Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasium 11”b” klass Anna Kostjukevits Viktoria Gavrilina Olga Lobasenko Kristina Zlatina

2. Betti Alver 23. XI 1906 Jõgeva – Tartu 29. XI 1989

3. Lapsepõlv Betti Alver kodanikunimega Elisabet Lepik sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval, raudteelase perekonnas. Lapseunistus saada näitlejannaks õhutas mängukaaslastega teatrit tegema, kuid hiljem vaimustus lahtus.

4. Õpiaastad Betti Alver lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nim. Gümnaasium). 1924-1927. a. õppis ta Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, eesti filoloogiat, kuid katkestas stuudiumi kirjandusliku tegevuse kasuks. Kooliajal harrastas Betti Alver kirjandusega võrdselt muusikat. maalinud: Helle Vahersalu

5. Esimesed loomingukatsed Gümnaasiumi viienda klassi õpilasena kirjutas ta romaani "Tuulearmuke", mille saatis Friedebert Tuglase soovitusel "Looduse" romaanivõistlusele. Teos krooniti teise auhinnaga ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine peateos "Invaliidid" ilmus 1930. aastal. Betti Alveri hilisemas loomingus tõusis esile luule. Luulet viljelema õhutas Betti Alverit kontakt noorte poeetidega. Teiselt poolt vormis tema talenti eruditsioon. Eesti luulest on Betti Alveri meelisautoriteks olnud kõigepealt Marie Under, seejärel raskepärasem Gustav Suits. Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. a. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus.

6. Töö tõlkjana Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puškini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.

7. Luule Luuletajana alustas Betti Alver taaskuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund", kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. Tema järgmised luulekogud olid "Eluhelbed" (ilmus 1971. a.), "Lendav linn" (ilmus 1979. a.) ning "Korallid Emajões" (ilmus 1986. aastal).

8. Betti Alveri looming Enamasti alustavad kirjanikud oma loomingutööd luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja komplitseeritumatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arenguteest. Gümnaasiumi viiendas klassis kirjutas ta romaani "Tuulearmuke", mis ilmus 1927. aastal. "Tuulearmuke" kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Noore kirjaniku teine proosateos, paiguti naturalismi kalduv jutustus "Invaliidid", on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule, selle sotsiaalsetele ja sisemistele probleemidele. Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. Tervikuna vaadates on see ülemlaul kunsti tõearmastusele ja ilule. Teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. aastal. Selle väljaandmine takerdus sõjaoludes.

9. Betti Alveri edasises loomingus leiame esikteosest tuttava "valge varese" tüübi uuesti lühipoeemis "Ulla". Suuremaks saavutuseks on "Vahanukk", romantiliselt tingliku süžeega nagu enamik Betti Alveri poeeme. Selles satub väikekodanlik tüüp, kelle juhtmõtteks on: "Miks ei tohi õilis härra vahel toimida kui suli". Konkreetsemalt jätkub väikekodanliku mentaliteedi, veel enam aga ametliku ideoloogia pilamine poeemis "Pirnipuu". Legendilaadiline romantiline poeem "Pähklikoor" väljendab luuletaja elu- ja kunstitõdemusi, igatsust kõrgema, vaimsema, vaba ja täiusliku elu järele.1939. aastal alustatud poeem "Mõrane peegel" jäi lõpetamata. Laadilt on teos realistlik, rahvapärane ja samas vaimukas, kuid vähimagi ülepingutusega jutustus. Teos köidab suurepäraste värssportreede, situatsioonikirjelduste ning sundimatu musta huumoriga. Betti Alveri poeemid ja ballaadid ("Must täht", "Kaks saarlast", "Kantsler") kuuluvad kolmekümnendate aastate eesti luule väärtuslikumate lehekülgede hulka. "Tolm ja tuli" (1936) üllatas esikkogudes harva saavutatud kunstilise küpsusega. See teos kujutab endast jõulist hümni inimese vaimsusele ja vaimuvabadusele. ühtlasi on see luule ülemlaul inimlikkuse kõrgeimat määra väljendavale kunstile, selle ilule, äraostmatule tõearmastusele, õrnusele ja vägevusele. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd". Suur luule on Betti Alveri käsutuses fantaasiakuju, aga ka elu olemusjoonte äärmine kontsentratsioon, mis teatud mõttes võib olla võimsam ja täiuslikum kui elu - nii arutleb allegooriline "Maalija" lõvipuuris ning puänteerib otsesõnaliselt sonett "Meistrile", mis peab silmas Ch. Baudelaire'i loomingut. Aasta 1936 tähistab Betti Alveri lüürilise loomingu teise perioodi algust: luuletaja eemaldus "Tolmu ja tule" laadist ja jõudis olemuslikult realistliku ainekäsitluseni. Üleminek ei toimunud järsult. Juba "Tolmus ja tules" võib aimata uut, eelkõige soneti "Sügis" looduskujutlustes. Teiselt poolt jätkuvad endised motiivid ja väljendusviis. Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut.

10. Arbujad Eesti luule ajaloo üks kõrghetki on 1930. aastate teine pool, kui oma antoloogia kaudu manifesteerusid noored luuletajad, arbujad, kelle looming mõjustas eesti luule ilmet väga oluliselt ja kaua. Nad ei olnud algatajad, vaid "Noor- Eesti" loodud kirjandusliku kaanoni edasiarendajad ja tippuviijad. Kaanonit kooshoidvateks osisteks olid üldhumanistlik ja rõhutatult eetiline hoiak, uussümbolistlik esteetika ja tingimatu professionaalsus. Luulelugeja tavateadvuses tähendab see mõttelist joont "Tuulemaast" "Tolmu ja tule" ning "Kohtupäevani", st Betti Alveri ja Heiti Talviku luuleni, mida me silmas peame, kui räägime arbujalikkusest.

11. Saksa okupatsiooni ajal jätkasid arbujatest Kersti Merilaas ja Betti Alver. Alver, erinevalt Merilaasist, liikus keskmest eemale, lihtsama, maa- ja rahvalähedasema väljenduse poole ("Leib", "Süda"). Kui lahkujad olid lahkunud ja Nõukogude väed taas Eestisse jõudnud, hakkasid kirjandust väga selgelt kujundama poliitilised tegurid. Algas stalinismi müstiliste ja maagiliste märkide aeg (Undusk 1994). Arbujad kuulutati dekadentideks, nende looming heideti kaanonist ja nad ise Kirjanike Liidust välja. Kui 1956. aastast alates hakkas Eestisse jõudma nn. sula ilminguid, tähendas see kirjanduses kõigepealt arbujate ja arbujalikkuse taastulekut nii personaalselt kui tekstide kaudu. Betti Alver, A. Sang ja K. Merilaas ennistati Kirjanike Liidu liikmeteks ja neil lubati taas avaldada oma vahepeal kirjutatud ja uusi luuletusi. 1960. aastate luuleuuenduse aegu avardusid eesti luule piirid oluliselt. Kasvas nii eestilik kui euroopalik substraat, mis asus senise plakatliku sotsrealismi asemele, traditsioonile tugineva arbujalikkusega põimusid modernistlikud võtted. Domineeris tendents avatusele, kaanoni igakülgse avardamise vaim. Genuiinsed arbujad Alver ja Merilaas võtsid omaks vaba värsi, Alveri senine napp värss omandas kujundilise külluse. Kui sula oli lõppenud ja algas stagnatsioon, liikus eesti luule taas arbujaliku paradigma keskme suunas. Loobuti vabast vormist ja kujundite pillavast küllusest ning koos nendega ka sotsiaalsest optimismist. Luule muutus uuesti napiks, distsiplineerituks, rangeks ja ülevaks või irooniliseks ja skeptiliseks (nt. Betti Alveri "Korallid Emajões").

12. Tema luuletused Eluhelbed Küll ma otsisin eluarvu, küll ma jagasin jagamatut - kuni taipasin tasahilju, et sa leiad saatuse summa, kui korrutad välgujoaga oma elu surmkümmend suudlust, hullsada ilusat hetke ja tummtuhat valutuiget.

13. Näiteid loomingust [---]Võib-olla rohkem väärt kui pime truudus on taevale su vastuhakk ning su vead. "Pea!" hüüdis Mulla vaim "miks viltu viid sa tead? Ohtlikum kui kahekeelsus, kui saatanate sappipõlgav riid on kõigis asjus liigne vabameelsus. Hää käsk on kuld, ja mulle ikka tundus, et vabadusest rohkem suudab sundus." Su kõrval jõetu ja laastat näib loodus, kuigi oled juba sa surnud seitsekümmend aastat. Ajal, mil virkus sind piiras, julgesid olla sa siiras, õnnelik, vaba ja laisk! On päris kindel: jalge alla jääb sulle tuge liiga vähe, kui sa kõik tõkked teelt ei talla ja mööda enesest ei lähe. Nopi suuri teri kõrtest, kõigist elu surutõrtest rõõmsalt maitse, aga kindlalt hoides piiki nagu sõdur haldjariiki kaitse!

14. Millisena näeb maailma luuletaja Betti Alver? Sellele küsimusele pole raske vastata, sest kõik tema luuletused räägivad nii või teisiti maailmast. Oma luules tunneb ta muret maailma saatuse pärast: Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm, kateedrist hullupalati on ainult väike samm. Kuna maailma saatust kujundavad peamiselt inimesed, siis paljud Alveri luuletused on keskendunud inimestele ja nende probleemidele. Ma usun, et elus oleks palju vähem muresid, kui me suudaks üksteist ära kuulata. Meie tänapäevane elu on aga nii kiire, et ilmast ilma käib kuhugi tõttamine. Pole meil aega süveneda enda ega ka teiste muredesse: Räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem. Räägi tasa minuga, tasa taibata on kergem. Tekib küsimus, kas kellelgi üldse on aega ja tahtmist teiste muresid ära kuulata. Ent leidub ka selliseid inimesi, kes on selleks justkui loodud, et teiste probleeme ära kuulata ja neid ka lahendada: Andis oma elurõõmu teistele. Andis hinge tagant ära kasvõi viimse soojasõõmu teistele.

15. Ometi on aga nii, et selle inimese jaoks pole kellelgi tänu, vaid ainult valu: Kusagil ei õitsen’d lilli tema jaoks. Ainult valu oli valmis, ikka valmis tema jaoks. Terve inimelu on võitlus, see kumab läbi ka paljudest Alveri luuletustest. Kuna eluvõitlus pole kerge, vajame selleks teiste abi. Kui aga keegi meid ei aita või pole seda abi piisavalt, võib too väga rängalt kätte maksta Eluvõitlus on igal inimesel erineva pikkuse ja raskusega, kuid eluvõitlus lõpeb siiski samas kohas: Lõppude lõpuks polegi vajalik olla keegi või miski - veena magedaks lahtub kõik ajalik, mõte on kangem kui viski. Sellisena näeb maailma Betti Alver. Tema luuletuste põhieesmärk on muuta maailma paremaks. Kas see ka kunagi õnnestub, oleneb täiesti meist: Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi? Miks julm ei olda iial juhtumisi? Miks lillekiivrid roostega ei kattu? Miks elu tähetund on kordumatu? Miks tulukene tuisuvööde kestel ei kustunud, ei kustu inimestel?

16. Betti Alver suri Tartus 29. XI 1989. Seal ka asub praegu tema mälestusmärk.

17. Eluloo raamat “Elu ja loomingu lugu” Tartu Ülikooli eesti kirjanduse emeriitprofessor Karl Muru on uurinud luuletaja Betti Alveri loomingut enam kui kolme aastakümne vältel, mille tulemusena on sündinud pildil olev monograafia. Karl Muru teos keskendub pigem Alveri loomingu analüüsile, tutvustades avalikku tähelepanu vältinud kirjaniku eluloolisi fakte napilt ja diskreetselt. Ilmumisaeg: 2003.

18. Kasutatud kirjandus: • http://www.kirmus.ee/Valjaanded/ekmar/arbuja.html • http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?11900 • http://et.wikipedia.org/wiki/Betti_Alver