BIOINDIKATSIOON

1. Urmas Lekk 2008 BIOINDIKATSIOON

4. http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/envirind_avalik/

5. RABA KUI HEA INDIKAATORKOOSLUS

6. Indikaator ( lad.k. indicare – teatama, osutama ) on vahend mingi nähtuse olemasolu kindlakstegemiseks või mingi suuruse ligikaudseks mõõtmiseks.

7. Bioindikatsioon – meetodite ja menetluste kogum, mis lähtub organismide ökoloogilistest individuaalsustest . Kasutatakse floristilisi, faunistilisi, anatoomilis-morfoloogilisi ja populatsioonilisi näittunnuseid. Alaliigid : atmo- , lito- , hüdro- , biokeemiline Bioindikaatorid reagerivad keskkonnamuutustele kiiresti ja alati ühtemoodi. Neil on selgelt äratuntav positiivne / negatiivne sõltuvus teatud keskkonnatingimustest.

8. Keemias on indikaator aine/ainete segu, mille kergesti jälgitava muutuva tunnuse (värvus, luminestsents) järgi saab kergesti määrata keemilise reaktsiooni lõppu või määrata keskkonna mingit füüsikalis-keemilist omadust ( pH : happelisus, aluselisus).

11. Keskkonna aluselisuse (leelisuse) hindamisel kasutatakse näitajat pH = -log[ H+] ehk et lahuse pH leitakse lähtudes vesinikioonide kontsentratsioonist. • pH väärtus on 0 – 14 , kusjuures neutraalne lahus = 7, happeline < 7 ja aluseline > 7. • Inimese biokeemilised protsessid kulgevad normaalselt kui vere pH = 7,36 (7,3-7,4) ; 7,2 puhul esinevad juba märgatavad tervisehäired. • maomahlal 0,9 – 1,6 ; süljel ca´ 6,9 ; seedeensüümide toime sõltub samuti vesinikioonide kontsentratsioonist, kusjuures igale ensüümile on iseloomulik kindel väärtus, näit. pepsiinil 1,5-2,5 .

12. Vihmavesi on nõrgalt happeline aga veevärgi vesi nõrgalt aluseline. • Leetmullad on vahemikus 4,5-6 , mustmullad aga 6,5-7,2 : iga põllukultuuri kasvatamisel peab arvestama talle vajaliku kindla pH . • Värske piima pH= 6,8 ; piim kalgastub väärtusel 4,7

13. otsene bioindikatsioon – BI on otseses seoses indikaatorobjektiga : nt. kannike Viola calaminaria kasvab Alpides tsingimaardlail ; liudsamblik Lecanora sp. elab ainult väävliühenditega saastatud kohas; amööb Gromia naglecta aktiviseerub ja paljuneb vaid toksilisi aineid sisaldavas tööstusheitvees ; • kaudne bioindikatsioon – BI sõltub sellistest keskkonnaomadustest , mis omakorda sõltuvad inditseerivatest omadustest : nt. jääliustike lihhenomeetriline uurimine; samblike alusel õhu saastatuse kaardid ; turbatabletid maanteede ääres.

14. Bioindikaatoritele esitatavad tingimused : • 1.liigina täpselt määratav, loendatav või mõõdetav ; laia levikuga ; pika elueaga; • 2.indikaatortunnused avalduvad ilmekalt; selgelt + või - sõltuvus teatud füüsikalis-keemilistest keskkonnatingimustest; • 3.ökoloogiline amplituud hinnatava teguri suhtes on kergesti määratav ja liigil on kitsas või kindel taluvusala uuritavate keskkonnatingimuste suhtes; • 4.indikaator reageerib keskkonnatingimuste muutustele kiiresti ja alati ühtemoodi ning ainult uuritav keskkonnatingimus võib põhjustada teatud reaktsiooni.

15. NÄITED BIOINDIKAATORITEST : • Samblikud on tundlikud tolmu ja vääveldioksiidi suhtes, sest nad võtavad niiskuse ja toitained õhust, neil puuduvad taimedele iseloomulikud kaitsvad rakukihid ja õhulõhed. Head indikaatorid on puutüvedel kasvavad samblikud. Tundlikkus suureneb reas : koorik- , leht- ja põõsassamblikud. Kõige tundlikumad on habe- ja narmassamblikud. Samas on teine äärmus liudsambliku Lecanora näol. • Sipelgad (eriti kuklased) on tundlikud õhureostuse ja mullas ladestuvate pestitsiidide (keemilised taimekaitsevahendid) suhtes; • Kübarseened (pilvikud ja puravikud) on raskemetallide(Cd) liia indikaatorid;

16. Veekogudes – põhjaloomastik (ühepäevikud, kevikulised , ehmestiivalised,jt.), jõevähk, jõesilm, forellid, naaritsad, saarmas; üherakulised ja niitvetikad; algloomad ja sinivetikad ; ainuõõssed (nafta suhtes) • Männiokkad ja õhureostus, sh. happevihmad • Põtradel uuritakse maksa, põrna ja neerupealseid • Vihmaussid ja mulla algloomad

17. Hall-jänes ja leethiir : populaarne uurimisobjekt Kesk-Euroopas – toksiliste ainete olemasolu keskkonnas (veres muutub Ca ja P vahekord; liigselt globuliine; karvadesse koguneb raskemetalle; tugeva reostuse korral aeglustub kasv ja populatsiooni suureneb emaste arv) • SO2 suhtes on väga tundlikud nisu, rukis, kased ja võilill; püsivad aga roosid, mais jakartul; • Taimedel on näitajateks teatud liikide esinemine (angervaksa ohtrus näitab vee liikuvust mullas; lünktarna esinemine veetaseme kõikuvust luhtadel);

18. Geoloogilised indikaatorid : Rootsis tunti keskajal ‘’vasetaimi’’ – ilmselt tõrvalill; tuntuim vaseindikaator on Sambias kasvav huulõieline maitsetaim • Angerpist – muistsete inimasulate olemasolu indikaator, sest levila langeb kokku pronksi- ja rauaaja asustustega ; põhjus ilmselt selles, et toiduks kasutati tärkliserikkaid juuri • Jakuutias kasutatakse teemandileiukohtade avastamiseks taimkatte iseärasusi : aerofotodel on näha ümara kujuga põõsastikud, mis viitavad põõsaslepa kooslusele, mis kasvavad vaid väga viljakail muldadel, mis saavad olla endised vulkaanilõõride piirkonnad, kus asuvad kimberliidi leiukohad, mis tähendab teemantide leiukohta.

19. Indikaatorliikidel peame kõige rohkem arvestama seda, mida me kõige vähem tunneme - ÖKOFÜSIOLOOGILIST TAGAMAAD.

22. Otsene bioindikatsioon

23. Viola calaminaria

24. surusääsklane ja kivipäevik

28. põõsaslepp ja angerpist

34. Gromia sp.

35. Lecanora sp.

36. Daphnia sp.

37. leethiir

38. Nostoc sp.