LITOSFÄÄR

1. LITOSFÄÄR Tiina Kapten Geograafiaõpetaja

2. Maa siseehitus • Kõigi Maa tüüpi planeetide siseehituses võib näha silikaatset koort, silikaat-oksiidset vahevööd ja ehedast rauast koosnevat tuuma. • Maa kivimiline koor on unikaalse geoloogilise arengu tulemus. See on praegu 5-80 km paksune ning jaguneb kaheks erineva vanuse ja tekkeviisiga osaks: • Ookeaniline maakoor moodustab maailmamere põhja ning koosneb kivimitest, mis on tekkinud astenosfääri kivimite ülessulamisel moodustunud vedeliku - basaltse magma - tardumisel. Ookeanilise maakoore kivimitel lasuvad süvamere setted. • Mandriline maakoor moodustab mandreid ning koosneb mitmesugustest tard-, sette- ja moondekivimitest. • Kuni 2900 km sügavuseni laiub kivimeteoriitide sarnastest kivimitest koosnev vahevöö.

3. vahevöö ülaosas on plastiline astenosfäär – vahevöö kivimite mõningase ülessulamise piirkond, kus tekib basaltne magma • Maakoort koos astenosfääri peale jääva vahevöö osaga nimetatakse litosfääriks. • Maa tuum paikneb 2900-6378 km sügavusel ning jaguneb vedelaks välis- ja tahkeks sisetuumaks. • Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad Maa dünaamilise magnetvälja.

4. Maa gravitatsiooniväljas suurema tihedusega ainemassid liiguvad planeedi sisemuse, väiksema tihedusega maapinna suunas • vahevöös tekivad soojuslikud konvektsioonivoolud - sügavusest tõusevad üles kuumad kivimmassid, mis ülalpool jahtuvad ja uuesti alla poole liiguvad. • Seda efekti näemegi astenosfääri pinnal "parvedena ujuvate" litosfääri laamade horisontaal suunalise triivina.

5. Litosfääri elemendid, mineraalid ja kivimid • Litosfääri põhilisteks koostiselementideks on O, Si, Fe, Mg, Ca, Al, K ja Na. • Mineraal on looduslik tahke lihtaine või keemiline ühend, mis esineb iseloomuliku kuju ja kindla struktuuriga kristallina. Näiteks on süsinikust koosnevad pehme grafiit ja ülikõva teemant mõlemad mineraalid, aga eri liiki. • Tänapäevaks on Maalt leitud ligi 3600 eri liiki mineraale. • Vaadeldes litosfääri elemendilist koostist, näeme, et selle mineraalid on valdavalt silikaadid, st üles ehitatud eelkõige räni ja hapniku baasil.

6. Mineraalid tekivad looduses aine tahkestumise ehk kristalliseerumise käigus nii gaasidest kui vedelikest. • Maapõues on levinud ka mineraalide ümberkristalliseerumise nähtus. • Ühe tahke aine kristallstruktuur korraldub kõrgenenud rõhu ja temperatuuri tingimustes ümber aatomite ja ioonide teistsuguse paiknemisega struktuuriks. Näiteks kristalliseerub grafiit ümber teemandiks vahevöös rõhul üle 50 tuhande atmosfääri ja temperatuuril üle 1000 °C. • Kivim on mineraalide tugevalt kokku tsementeerunud kogum, mis looduses esineb kihi, tardunud laavavoolu või mõnd teist tüüpi kivimkehana.

7. Kivimid jagatakse tekkeviisi järgi kolme suurde rühma: • Tardkivimid tekivad Maa süvakoore ja vahevöö kivimite ülessulamisel tekkinud vedela magma kristalliseerumisel. • süvakivimid, tarduvad maakoores mitmesuguse suuruse ja kujuga lasunditena (graniit). • Vulkaanilised ehk purskekivimid tekivad aga maapinnal vulkaanide kaudu välja voolanud laavast (basalt). • Settekivimite teke algab maapinnal murenenud kivimitest pärit pudeda kruusa, liiva, savi jt setete kuhjumisega, järgneb setete kivistumine. Nii sünnib liivast liivakivi, merepõhja lubimudast aga lubjakivi jne. • Maakoores, kõrgel rõhul ja temperatuuril (üle 200 °C) kristalliseeruvad sette- ja tardkivimid ümber uuteks mineraalide kooslusteks – moondekivimiteks (kilt).

8. Litosfääri laamtektoonika

9. Litosfäär liigendub mitmesuguse suurusega plaatideks ehk laamadeks, mis triivivad astenosfääril erineva kiirusega. • Pindalalt on laamad vägagi erinevad: hiiglaslikest Euraasia ja Vaikse ookeani plaatidest kuni pisikeste Kookose, Anatoolia ja veelgi väiksemate laamadeni välja. • Lisaks vertikaal suunalistele kõikuvliikumistele teevad laamad miljonite aastate vältel läbi ka ulatuslikke külgsuunalisi triive kiirusega mõni cm kuni 20 cm aastas.

10. Ookeanilaamade lahknemine • kõikides ookeanides kulgeb võimas mäestikuahelike süsteem, mida nimetatakse ookeani keskahelikuks. • See on koht, kus vahevöö sügavusest ülesliikuva tulikuuma magma tõusuvoolused põhjustavad maakoore rebenemist ja laamade teineteisest eemaldumist. • Siit algab keskahelikust lähtuv ookeanilaamade külgsuunaline lahknemine ehk spreeding. • Lõhesid mööda tungib maakoorde magma, tardub seal ja tekivad ookeanilist maakoort moodustavad kivimid.

11. Tasapisi kerkivad neist veealused vulkaanilised mäeahelikud. • Maakoore venituspingete tõttu moodustub siin vaheldumisi vajunud ja kerkinud kivimplokkidega pangasmäestik • esineb arvukalt paari kilomeetri sügavuse koldega maavärinaid. • Ookeanilaamade lahknemise protsessi võime oma silmaga näha Islandil - vee alt välja tõusnud Atlandi ookeani keskaheliku lõigul.

13. Aktiivsed ookeaniääred • Ookeanilise laama vahevöösse vajumisel tekib süvik ookeani ääres. • Vahevöösse vajuva laama kivimid sulavad osaliselt üles ja tekkinud magmast moodustub süviku kõrvale ookeani põhjale vulkaanide rida - vulkaaniline saarkaar. • Kui ookeaniline laam "upub" vahevöösse vastu mandri serva, siis tekib mandri äärele vulkaaniline mäestik. • Ookeanilise laama vahevöösse vajumisega kaasnevad maavärinad, kuni 670 km sügavusel.

14. Kogu ookeanilaama kivimite mass ei kao siiski jäljetult laama sukeldumisel vahevöösse. Erinevate protsesside tulemusel kasvab ookeanipõhja vahevöösse vajumise (subduktsiooni) piirkonnas ookeanilise litosfääri ja vahevöö ülaosa kivimite arvelt uus mandriline maakoor. • Äärmuslikuks juhuks on ookeaninõo sulgumine mandriliste ookeaniäärte põrkumise protsessis. • Niisugust olukorda näeme praegu Alpide – Himaalaja kurdmäestike vööndis, kus Vahemeri ja Must meri esindavad 200 miljonit aastat tagasi eksisteerinud Tethyse ookeani reliktseid osi, Himaalaja kõrgmäed aga 40 miljonit aastat tagasi alanud India ja Euraasia mandriliste laamade põrkepiirkonda. • Nii aktiivseid ookeaniääri kui mandriliste laamade põrkumise piirkondi iseloomustavad maapinnal kurdmäestikud

15. Mandrite triiv • Laamtektoonikast selgub, et ka mandrilised alad teevad läbi ulatuslikke horisontaalsuunalisi triive, kusjuures triivide suunad ei ole päris juhuslikud. • On selgunud, et pika geoloogilise aja jooksul triivides liituvad mandrilised laamad üksteisega hiid- ehk superkontinendiks. • Selline hiidmanner võib ühtse tervikuna püsida 200-400 miljonit aastat ja laguneb siis uuesti.

16. Viimane hiidkontinent - Pangea, moodustus 350 miljonit aastat tagasi ja hakkas lagunema 160 miljonit aastat tagasi. • Meie elame praegu Maa "hiidkontinentide kalendri" järgi selle viimase hiidkontinendi lagunemise ajastul. • Geoloogidel on veel andmeid ligikaudu 1 miljard, 1,6 ning 2,5 miljardit aastat tagasi eksisteerinud superkontinentide kohta

17. Kuumad täpid • Nii ookeanides kui mandritel võib leida vulkaane, mis tähistavad süvavahevööst pärit kuumade kivimite ülessulamiskollete tõusukohti Maa pinnale - nn kuumi täppe. • Kuumad täpid paiknevad vahevöös laamade piiridest sõltumatult ega tee kaasa laamatriive. • Kui kuuma täpi kohalt triivib üle õhuke ookeanilaam, siis tekitab kuum täpp aja jooksul sellele kohale vulkaanide aheliku.

18. Näiteks on kuuma täpi tekitatud Havai vulkaaniahelik Vaikses ookeanis. Praegu asub kuuma täpi kohal Mauna Loa tegutsev vulkaan, kuid teadaolevalt vanim, 75miljoni aasta eest tegutsenud Meiji vulkaan on tänaseks triivinud koos Ookeani- laamaga loode suunas ja paikneb Aleuudi saarkaare juures. Praeguseks on see vulkaan kustunud ja ookeani veepinna alla jäänud.

19. Kui kuum täpp paikneb aga paksu mandrilise laama all, siis tekitab see maakoorelaama võlvkerke ja sulatab üles maakoore kivimeid. • Võlvkerke laes tekitavad venituspinged rebendi - kontinentaalse rifti. • Rebendeid mööda tõuseb üles ka kuuma täpiga seotud magma. • Nii tekibki pangasmäestiku reljeefiga ja vulkaanidega kontinentaalne rift. • Mandrilist laama suudab rebestada kas väga suure soojusenergiaga sulamiskolle või mitme kolde kooslus - seetõttu areneb kontinentaalne rift Maa pinnal mitmeharuliselt leviva struktuurina, näiteks Ida-Aafrika mandririftide süsteem.

20. Kui vahevöö ülessulamiskollete soojusenergia on olnud nii suur, et on põhjustanud ka kivimite ulatusliku sulamise astenosfääris, siis leiab aset basaltse magma massiline väljavool piki rebendlõhesid maapinnale. • Tekivad basaltsed platood, näiteks Kolumbia, Dekkaani jt platood. • Maapinna poole tõusvad basaltse magma massid võivad kontinentaalse litosfääri täielikult rebestada ning moodustub juba ookeani keskaheliku tüüpi ookeaniline rift, mis hakkab "tootma" ookeanilist koort - s.t algab ookeanilise nõo areng. • Punane meri on tänapäeval selline "embrüonaalne ookean". • Alates kuumast täpist ja kontinentaalsest riftist kuni ookeanilise rifti tekkeni - toimubki mandriliste laamade lõhkumine ja uute ookeaninõgude moodustumine.

21. Kuumad täpid

22. Vulkaanid • Vulkaan kujutab endast maakoorde tekkinud lõõri, lõhet või nende süsteemi, mida mööda magma, purustatud kivimite ja gaaside massid paisjuvad maapinnale. • Oma seisundilt võivad vulkaanid olla kas: • kustunud - inimajaloo vältel mitte pursanud • suikuvad – ajutise purskerahu seisundis olevad • aktiivsed - pidevalt või mõne(kümne) aastase vahega tegutsevad. • Vulkaane leidub eelkõige litosfääri laamade piirialadel - massiliselt on neid ookeanide keskahelikes ja laamade ookeanipõhja vahevöösse vajumise vööndeis. • Tüüpilised näited on Islandi ja Vaikse ookeani "tulerõnga" vulkaanid.

23. Vulkaanid võivad esineda ka laamade sisealadel nii kuuma täpi kui kontinentaalse rifti piirkonnas. • Sellised on näiteks Vaikse ookeani Havai saarestiku ja Ida-Aafrika vulkaanid • Vulkaane toidavad magmakolded, mis tekivad eri kivimite ülessulamisel ja on erineva ränisisaldusega. • Astenosfääris basaltne magma - ränisisaldus (35% - 52% SiO2). • Ookeanilisest maakoorest tekib ränisetteid sisaldav (52-65% SiO2) andesiitne magma. • Mandrilisest maakoorest tekib (65-75% SiO2) graniitne magma.

24. Ookeanides paiknevad vulkaanid toituvad reeglina astenosfääris tekkinud basaltsest magmast • Mandrite äärtel tekib aga põhiliselt juba graniitne magma. • Kuuma täpi ja kontinentaalse rifti piirkonna vulkaanid purskavad süvavahevööst pärit leelismetallidest (K ja Na) rikastunud magmat. • Vulkaani kuju, ehitus ja purskeprotsessi iseloom on tihedalt seotud teda toitva magma omadustega.

25. Kilpvulkaan • Kilpvulkaanid tekivad räni- ning gaaside vaesest väikese viskoossusega basaltsest magmast. • See hästi liikuv magma voolab suhteliselt rahulikult maapinnale, valgub pikkade laavavooludena laiali ja "ehitab" lameda vulkaanikoonuse. • Kõik ookeanide vulkaanid on kilpvulkaanid. • Tuntuim on peaaegu miljon aastat tagasi tekkima hakanud nüüdisaja suurim vulkaan Mauna Loa, miskerkib Vaikse ookeani põhjast enam kui 10 km kõrgusele, ulatudes 4 km üle merepinna

26. Kihtvulkaan • Kihtvulkaanid tekivad ränist ja gaasidest rikastunud, suurema viskoossusega, vaevaliselt voolavast graniitsest magmast. • Laavavoolud on sellistel vulkaanidel lühikesed ja harvad või puuduvad üldse. • Selline magma tardub sageli vulkaani lõõris, moodustades seal nn laavakorke, mille alla kuhjuvad järjest suureneva rõhu all kuumad gaasid. • Kriitilise rõhupiiri ületamise korral toimub plahvatuslik vulkaanipurse, mille käigus vulkaanikoonused purunevad ja õhku paiskuvad suured gaasipilved ning purustatud kivimitükkide, tuha ja laavatilkade segu.

27. Sellise materjali mahasadamisel moodustuvad paakunud kivimmassi - tuffi kihid. • Mandritel ja laamade vahevöösse vajumise piirkondades paiknevad vulkaanid on enamasti kihtvulkaanid. • Tugevate pursete käigus võib vulkaani lõõri toitva magmakolde lagi sisse vajuda, mille taga järjel tekib mitme(kümne)kilomeetrise läbimõõduga langatuslik hiidkraater – kaldeera. • Kaldeera võib tekkida ka plahvatuslikul vulkaanipurskel mäetipu laialipaiskumise tagajärjel.

28. Vulkaanipurskega kaasnevad nähtused • Püroklastilised pilved (Pompei) • Vulkaanilised mudavoolud – lahaarid, mis tekivad vulkaani tipus silmapilkselt sulavate lume ja liustike vete Segunemisel vulkaanilise materjaliga. • Kolumbias, Nevado del Ruizi vulkaani 1985. aasta purskel 5 km kõrguse tipu liustikust tekkinud ja kiirusega 30 km tunnis liikunud mudavool mattis 3 meetri paksuse mudakihi alla Armero linnakese ühes selle 25 000 elanikuga. • Aktiivse vulkaani sisemuses liikuva magma poolt tekitatud maavärinad ei ole katastroofilised, aga põhjustavad nõlvadel oleva pinnase varinguid jms. • Aastakümneid, isegi aastasadu pärast purset võivad maa seest tõusta kuumad, kollast väävlit sadestavad gaasijoad - fumaroolid või teatud rütmiga purskuda kuuma vee ja auru sambad – geisrid.

29. Vulkaanipurskeid on võimalik ette ennustada, kuid nende täpsus võib kõikuda mõnest tunnist nädalateni. • On suudetud vältida suuri inimohvreid katastroofilisel Saint Helensi vulkaani purskel 18. mail 1980. aastal Põhja-Ameerikas ja Pinatubo vulkaani 1991. aasta 17. mai purskel Filipiinidel, tänu evakueerimistele mõned päevad enne purset. • Aktiivsete või ärkavate vulkaanide juures viiakse läbi mitut liiki vaatlusi. • Soojusmonitooringul mõõdetakse satelliitidelt infrapunasensoritega vulkaani koonuse pinnatemperatuuri ja jälgitakse maapinnalt põhjavete seisundimuutusi • Seismilistel vaatlustel registreeritakse magma liikumisest tingitud maavärinate sagedust ja intensiivsust. • Vulkaani kraatri kohal õhus mõõdetakse SO2 ja CO2 sisaldust. • Samuti mõõdetakse mõne mm täpsusega maapinna kõrguse muutusi - vulkaani tipu kerkimist ja nõlvade kaldenurki. • Vulkanism ei ole aga ainult hävitav loodusnähtus. Vulkaanilise päritoluga pinnas on väga viljakas tänu mineraalainete kõrgele sisaldusele. Kuum vesi on energiaallikaks Islandil, Uus-Meremaal ja mujal.

30. Maavärinad • Maavärinad on maapinna vibratsioon ja nihked, mis tekivad maapõue kivimites kuhjunud elastsete pingete vabanemisel koos kivimite rebenemisega. • Koht maapõues, kust algab kivimite rebestumine - maavärina murrang, kannab nimetust maavärina kolle (fookus). Vahetult kolde kohal maapinnal olevat paika nimetatakse aga maavärina keskmeks (epitsentriks). • Murrangu tekkega kivimitest vabanevad elastsed pinged levivad maavärina koldest eemale seismiliste lainetena.

31. KEHALAINED, mislevivad maapõues kerapinnalaadsete frontidena nagu helilained õhus. • Kehalainete seas eristatakse kiiremaid P-laineid ehk pikilaineid, mis levivad keskkonda liikumise suunas kokkusuruvate ja väljavenitavate impulssidena • ning aeglasemaid S-laineid ehk ristilaineid, mis levivad keskkonna liikumissuunaga risti deformeerivate impulssidena. • Maakoores levivad P-lained kiirusega 6-7 km/sek, S-lained peaaegu poole aeglasemalt.

32. PINNALAINED levivad piki maapinda epitsentrist eemale nagu veelained vettevisatud kivist. Pinnalained levivad kehalainetest aeglasemalt ja sumbuvad maapõues sügavuse suurenedes. Ka pinnalaineid on kahte liiki. • Rayleigh lained panevad maapinna lainetama vertikaalsuunaliselt nagu merepinna. • Love lained aga võngutavad maapinda horisontaalselt, risti laine levikusuunaga. • Just pinnalained tekitavad maavärinate purustusi, kuna nende toime on isegi S-lainetest aeglasema leviku tõttu kõige pikaajalisem, deformatsioonide amplituud aga kõige suurem.

33. Maavärinate tugevuse mõõtmine • Maavärinate iseloomulikke parameetreid - asukohta, kolde sügavust, maavärina intensiivsust, maapõue rõhkude suundi - hinnatakse seismograafi abil, mis registreerib maapinna võnkumise ja selle põhjustanud seismilised lained seismogrammina. • 1935. aastal hakkas USA seismoloog Charles Richter väljendama maavärina võimsust seismogrammilt saadud kõige intensiivsema võnkeamplituudi kaudu. • Kuna maavärinate võimsus võib kõikuda väga suurtes piirides, võttis Richter võnkeamplituude kajastavate arvude asemel kasutusele nende logaritmid ja nimetas nende väärtused maavärina magnituudideks. • Seega on Richteri maavärina magnituudide skaala logaritmiline - näiteks 5-magnituudise maavärina võimsus on 10 korda suurem 4-magnituudisest, 100 korda suurem 3-magnituudisest jne.

34. Seni suurimate, 1906. aastal Ecuadori põhjaranniku lähedal ja 1933. aastal Hokkaido saarest ida pool toimunud maavärinate võimsuseks mõõdeti 8,9 magniruudi. • Inimene tajub maavärinat, mille võimsus on vähemalt 2,5 magnituudi. • Maavärin on purustav, kui selle võimsus ületab 5 Richteri magnituudi. Sellisel juhul esineb maapinna märgatav lainetuslik vibratsioon ning murrangutest tingitud maapinna nihked võivad ulatuda kümne ja isegi enama meetrini. • Rannalähedase merepõhja vertikaalsuunalistel nihetel moodustuvad 15-40 meetri kõrgused ja kiirusega 400-800 km/h maa poole tormavad hiidlained - tsunamid. • Inimelusid nõudnud looduskatastroofidest on maavärinad esikohal. • Maavärina tugevuse hindamiseks on kasutatud ka 1902. aastal itaalia seismoloogi Giuseppe Mercalli poolt ette pandud 12-ühikulist skaalat. See põhineb peamiselt ehitiste purustusefektidel, kuid selliseid hinnanguid on raske üksteisega võrrelda, sest need sõltuvad hoonete paiknemise tihedusest, ehitiste kvaliteedist jms.

35. Tänapäeval tegutseb üle maailma sadadest seismojaamadest seismilise monitooringu võrk. • Seismoloogide ja geoloogide ühistöö tulemusel on maavärinate globaalne levikupilt ja nende tekkepõhjused üldjoontes selged ning ühilduvad väga hästi teadmistega laamtektoonikast. • Eri tüüpi laamapiiridel tekivad erineva koldesügavusega maavärinad. • Ookeanide keskahelikes rebitakse üksteisest lahti õhukesed litosfäärilõigud, mis hakkavad külgsuunas veidi erineva kiirusega triivima. • Sellistes litosfäärilõikudes kuhjunud mehaanilised pinged vabanevad arvukate madalate, paari kilomeetri sügavuse koldega maavärinatena.

36. Seevastu laamade vahevöösse vajumise vööndeis jäävad maavärinate kolded maapinna vahetust lähedusest kuni maksimaalse, 670 kilomeetri sügavuseni, kus neid Maal üldse tekib • kümnete kilomeetrite sügavuse koldega maavärinad tekivad ka mandrite põrkumise ning kuuma täpi ja kontinentaalse rifti piirkondades. Viimastes loob maavärinaid sageli magmakollete lagede sissevajumine. • Analoogselt vulkaanipursetega püüab inimkond leida mooduseid suurte maavärinate prognoosimiseks, kuid katastroofilist maavärinat kindlalt ennetava prognoosini pole aga veel kahjuks jõutud. • Maavärinaohtlikes piirkondades jälgitakse nõrkade värinate dünaamikat, kivimite füüsikaliste omaduste muutusi, maapinna kallakuse muutusi, loomade käitumist jm.

37. Nõlvaprotsessid • Maa sisejõudude tegevusest tekkinud ebatasasused Maa pinnal alluvad koheselt Maa välisjõudude - tuule, vee, jää ja inimmõjule. • Kõik need tegurid haaravad reljeefi kõrgematest osadest kaasa murenenud kivimmaterjali ja kannavad selle reljeefi madalamatesse osadesse, tasandades seega maapinna ebatasasusi. • Maapinna tasandumisel on oluliseks teguriks Maa külgetõmbejõud ehk gravitatsioon.

38. Kõiki kivimmaterjali liikumisi nõlval raskusjõu mõjul nimetatakse nõlvaprotsessideks. • Need protsessid toimuvad erineva kiirusega, sõltuvalt nõlva kaldest ja materjalist ehk geoloogilisest ehitusest, ning nende tagajärjeks on nõlva kuju muutumine. • Väikese kaldega rohumaadel on niiske kliima tingimustes materjali liikumiskiirus alla 1 mm aastas. • Suure kalde korral võib aga ka ruutkilomeetritesse ulatuv nõlv variseda sekundite jooksul. • Gravitatsioonijõu mõjul toimuvad nõlvaprotsessid neljal viisil:

39. KIIRED NÕLVAPROTSESSID • Varisemise korral langevad, hüplevad või veerevad kivimiosakesed vabalt nõlva jalami suunas. • See on väga kiire protsess eelkõige mäestikupiirkonnas. Eeldusteks on intensiivne murenemine ja suur nõlvakalle. • Libisemise korral liiguvad terved settekehad või kivimiplokid mööda kindlat lihkepinda nii, et settekehas või kivimplokis endas erilisi muutusi ei toimu.

40. Libisemise tagajärjel toimuvad maalihked, mis sõltuvad nõlvakaldest, ala geoloogilise ehituse omapärast ja pinnase niiskusesisaldusest. • Maalihete looduslikku tekkimist soodustab kivimikihtide kallakus nõlva suunas, kergesti deformeeruvate setete lamamine monoliitsete kivimite all ja vett mitteläbilaskvate setete lamamine vett läbilaskvate setete all. • Varisemisi ja maalihkeid esineb sagedasti mäestikupiirkondades ja seismiliselt aktiivsetes piirkondades. • Inimene võib mõtlematu ehitustegevuse või nõlvakallete muutmisega vallandada maalihkeid ka looduslikult stabiilsetel nõlvadel.

41. AEGLASED NÕLVAPROTSESSID • Erinevalt libisemisest ei saa voolamise korral kindlat materjali liikumise pinda eristada ning aineosakesed liiguvad nõlvast alla voolates ka üksteise suhtes, mis tähendab, et materjal voolavas pinnases seguneb. • Segunemine toimub aluspinnasega hõõrdumise tõttu, järelikult osakeste liikumiskiirus maapinnas sügavuse suurenedes väheneb. • Voolamine leiab kõige sagedamini aset just niiskusega küllastunud pinnases. • Voolamine on väga levinud igikeltsa piirkonnas, kus sulaperioodil niiskusega küllastunud maapinna, sulanud osa hakkab kergesti voolama veel külmunud pinnasel. • Voolamise tagajärjel muutuvad nõlvad astmeliseks.

42. Nihkumine on nõlvaprotsessidest kõige aeglasem ja selle toimumiseks ei piisa ainult gravitatsioonijõust. • Aineosakeste liikumahakkamiseks on vaja kõrvalisi jõude, milleks võib olla näiteks pinnase korduv külmumine ja sulamine. See lõhub osakestevahelisi seoseid ja soodustab seega gravitatsiooni mõjulepääsu. • Niisugust protsessi silmaga jälgida ei saa, me näeme vaid selle tagajärgi. • Kõige selgemini avalduvad nihkumise tagajärjed nõlva alumises osas, kuhu kuhjuvad peeneteralised setted. • Nõlvale rajatud ehitised võivad pika aja jooksul toimuva nihke tagajärjel viltu vajuda või puruneda