REALISM

1. REALISM Koostanud Anneli Oidsalu

2. AUGUSTE COMTE • (1798–1857) • POSITIVISMI “ISA” • Vaid meeltega tajutav on reaalsus. • Loodusteadused on inimmõistuse kõrgeim arenguaste. • Vaid meeltega tajutav võib olla uurimise objektiks. • Faktitõde

3. CHARLES DARWIN • 1809–1892 • Evolutsiooniteooria 1856 • Teooria olelusvõitlusest ja pärilikkuseseaduse avastamine

4. HIPPOLYTE TAINE • 1828–1893 • Prantsuse esteetik ja kirjanduskriitik • Sobitas darvinismi kirjandusse, seletas kõiki ühiskondlikke nähtusi kolme teguri abil: • 1) rass – pärilikud eeldused ja muud bioloogilised faktorid; • 2) keskkond e miljöö; • 3) moment – periood ühiskonna arengus ja inimese elus.

5. KARL MARX • 1818–1883 • Materialistlik ajalookäsitlus • Kapitalismis, mis on majandsusliku arengu vaheetapp, on vastuolud vältimatud. Neist vastuoludest saab vabaneda vaid proletariaadi juhitud revolutsiooniga.

6. REALISM 1. Püüd kujutada tegelikkust objektiivselt mitmest küljest, vältides kirjaniku isiklikku hinnangut (vrd romantismi subjektiivsus). Kirjanduse eesmärgiks oli tõde. 2. Täpsete ja üksikasjalike tähelepanekute väärtustamine objektiivses kirjelduses, st peeti oluliseks detaile (vrd romantismi tunnete- ja fantaasialembus). 3. Argise, kaasaegse ja ühiskonda peegeldava tegelikkuse muutumine kujutamise objektiks, st argielu kujutamine (vrd romantismi ebatavalise ja isikliku soosimine). 4. Romaani ja novelli, proosa väärtustamine (vrd. romantismi luulelembus).

7. NATURALISM Naturalismi tunnused(eelmistele lisaks või nende asemele): 1. Materialismi, materiaalse tegelikkuse pidamine hingest tähtsamaks. 2. Tugev ühiskonnakriitika, mis tähendas loobumist realismile omasest objektiivsusest ja ilmnes ühiskonna ebakohtadele keskendumises ja inimelu seni varjatud külgede kujutamises (inimest vaadeldi kui loodusnähtust, pöörates erilist tähelepanu füsioloogilistele protsessidele, pärilikkusele, instinktidele ja patoloogilistele nähtustele). 3. Üksikisiku tahtevabaduse ja moraalse vastutuse eitamine. See põhines käsitlusel, et inimeste teod on nende tahtest sõltumatute tegurite, peamiselt pärilikkuse ja keskkonna määrata (determinism – äramääratus, tingitus).

8. PROSPER MÉRIMÉE • 1803 – 1870 • Üleminek romantismilt realismile: huvitus romantikutele omastest teemadest, kuid käsitluslaad oli realistlik • “Carmen” (1845)

9. STENDHAL • 1783 – 1842 • Esimene kirjanik Euroopas, kelle romaane võib pidada realistlikeks, ehkki tema eluajal polnud realismi kui kunstisuuna mõistet veel olemas. • Romaanid “Parma klooster” (1839) ja “Punane ja must” (1831)

10. Stendhal “Punane ja must” (alapealkiri “XIX saj kroonika”) Peategelane on 18-19-aastane noormees Julien Sorel, puusepa poeg, kes võiks hariduse poolest preestriametit pidada. Kodus põlatakse teda hariduse pärast, tal on “tuline hing”, ta tahab jõuda haljale oksale, eeskujuks Napoleon. Oma talupoegliku päritolu tõttu võib ta ülespoole pääseda vaid kavaluse ja manöövritega või naiste abil. Tema vallutuste hulka kuulub 30-aastane linnapea proua de Rênal – Julien oli Rênalide koduõpetaja; Pariisis mõjuka aadliku de La Mole’i tütar Mathilde – Julien oli de La Mole’i kirjakirjutaja. Proua de Rênal saadab kahetsushoos markiile kirja, milles paljastab Julieni. Julien tulistab kirikus palvetavat proua de Rênali ja jõuab kohtu ette – giljotiin on vältimatu. Julien on intelligentne ning tema karjerismis on rohkem sirget selga ja eneseuhkust kui küürutamist ja lipitsemist – madalast seisusest noorele tähendab see vaenulikus ühiskonnas vältimatut krahhi.

11. “Punane ja must” Oma viimases kõnes ei palu Julien kohtunikelt armu, kuigi see võiks tema elu päästa. “Mu härrad, mul ei ole au kuuluda teie klassi, te näete enda ees lihtrahva poega, kes on üles tõusnud oma madala päritolu vastu… Selles, mu härrad, seisab minu süü…” Julieni plaanid haihtuvad surmamõistetu kongis, hukkamiseelses kongis saab valdavaks armastus proua de Rênali vastu. Autori arvates peavad inimest juhtima kired – ilma kirgedeta inimene on elavalt surnud –, kõige tähtsaim on ning ja armastus. Stendhal rakendab realistlikus romaanis süvapsühholoogilist analüüsi.

12. CHARLES DICKENS (1812–1870) • Inglise kirjanduse varajase realismi keskne esindaja, oma loomuselt oli ta tundeinimene, ehkki kujutas kaasaegset argielu. • XIX saj kõige kuulsam ja populaarsem inglise kirjanik. • Romaane: • “Oliver Twisti seiklused”, • “Nicholas Nickleby”, • “Antiikasjade kauplus”, • “David Copperfield”.

13. CHARLES DICKENS Inglise realist Charles Dickens sündis ja kasvas väikelinna agulis, isa oli viinalembene kassapidaja, kes sattus ka võlavanglasse. Charles hakkas tööl käima 11-aastaselt (12 tundi tööd saapavabrikus). Laste tööd tolleaegsel Inglismaal kajastab Dickens ka oma loomingus, paljud ta teosed on pühendatud vaeste, vanemateta laste rõõmutule saatusele. Dickensite perekond sai ootamatu päranduse, mis võimaldas Charlesil pisut koolis käia (Inglise erakoolid – ihunuhtlus, range režiim jms). Ta töötas advokaadikontoris, ajalehe juures (NB! Tüüpiline realist, kes oli ajalehereporter (nt Stendhal)).

14. Dickens hakkas kirjutama humoristlikke olukirjeldusi, satiirilisi kommentaare klubielust. Tema esimene romaan “Pickwick-klubi järelejäänud paberid“, mis ilmus üksikute annetena, tegi ta kohe kuulsaks üle Inglismaa. Algul kasutas kirjanikunime Boz, see jäi hiljemgi rahvasuus tema hüüdnimeks. Tegelane Sam Weller oli omapärase keele ja mõtlemisega Londoni agulipoiss – cockney.

15. Charles Dickens oma romaani ette lugemas Tema teoste peategelased olid Londoni vaestekvartalite asukad, keda ta oma lapsepõlves ja noormeheeas tundma õppis. Ta haaras lugejaid oma huumori ja kaasajale omaste tüüpide kujutamisega. Dickensi varasemates romaanides on happy end paratamatu. Tänapäeva lugejale tunduvad Dickensi romaanid ülemäära ehk paatoslikud, sentimentaalsed ja didaktilised, kuid omal ajal oli ta lugejate seas ääretult populaarne. Tema teostes vaheldub huumor satiiriga. “Oliver Twistis” tõi ta esimesena kirjandusse allilma, näitas organiseeritud kuritegevust Londonis, kirjeldas paljukiidetud hoolekandeasutuste tegelikku korruptiivsust, kujutas laste saatust rasketes sotsiaalsetes oludes. Arenguromaani “David Copperfield” peetakse Dickensi parimaks teoseks.

16. Koos Dickensiga tuli inglise kirjandusse realism. Esimene tõsisem romaan “Oliver Twisti seiklused” (1837–38), kompositsioonilt traditsiooniline: vaese vanemateta poisikese raske elutee. Romaan on üldistus ajastu kõige aktuaalsematest probleemidest. Tegevuskohad: lastekodu, Londoni allilm. Markantsed tegelased: kurjategijad Fagin ja Sikes. See oli esimene nn kriitilise realismi teos inglise kirjanduses. [NB! Realism pidi algselt kujutama tegelikkust objektiivselt, hinnangut andmata.]

17. Dickens oli ja on populaarne kirjanik. Tema tegelased on üldtuntud, nende nimedest on saanud üldnimed (nt rock-ansambel Uriah Heep on nime saanud Dickensi romaanist “David Copperfield” pärit tegelaskuju auks – Uriah Heep oli silmakirjalikkuse võrdkuju. “Antiikasjade kaupmees” – terve Inglismaa elas kaasa annetena ilmuvale romaanile ja saatis autorile kirja, et ta oma heasüdamlikku ja armsat kangelannat surra ei laseks.

18. Dickensi loomingu eripära • Hea ja kurja võitlus on Dickensi romaanide peamine konflikt. Tegelased jagunevad positiivseteks ja negatiivseteks (romantismile omane). • Paljud teosed on autobiograafilised (“David Copperfield”). • Dickens oli ja on üks loetavamaid inglise kirjanikke. • Dickens tõi kaasaja sotsiaalsed probleemid inglise romaani. • Teoseid iseloomustab emotsionaalne jutustamisviis. • Inglise huumori klassikaline esindaja. • Ta ei toonud romaani vormi uuendusi: ülesehitus on pärit seiklusjuttudest; teoseid iseloomustab inglise sentimentaalsetest romaanidest pärit happy end. • Romantismist pärit äärmuslike kontrastide meetod. • Tegelased on tüüpkarakterid.

19. Dickensi loomingu eripära • Charles Dickensi populaarsuse põhjusi: • mällusööbivad tegelased ja tegevuspaigad [S. Zweig: Tema kujutluspildid ei jäta lugeja fantaasiale vaba tahet – sellepärast saigi temast fantaasiata rahva lemmikkirjanik.]; • huumor; • loomingu mitmekesisus; • kooskõla viktoriaanliku Inglismaa mõttelaadiga, looming vastas täpselt ajastu vaimsusele ja vajadustele: tema romaanide atmosfäär oli kodanlik, tema inimesed leplikud, nn tavalised keskmised inimesed. • Puudused: • teosed sageli viimistlemata (kirjutas annete kaupa); • mõnikord moraliseeriv.

20. William Makepeace Thackeray (1811—1863) • väljapaistev inglise satiirik; • Dickensi konkurent; • paljastas oma teostega pettust ja silmakirjalikkust; • peateos: romaan “Edevuse laat”; teost võib pidada kelmiromaaniks; • oma teosega näitab autor, et ühiskond on takerdunud igapäevasaginasse ja unustanud kõlbelised väärtused.

21. W. M. Thackeray “Edevuse laat” / Fanity Fair • Peategelane on Rebecca (Becky) Sharp, vaese kunstniku tütar, amoraalne avantürist, antikangelane, kes vastandub ühiskonnale; terava mõistuse ja tugeva iseloomuga tarmukas neiu; • Becky vastand Amelia (Emmy), hästikasvatatud armas neiu, “väike muretu türann”, kes armus tühipaljasse kehkenpüksi ega märganud inimlikku ja ohvrimeelset Dobbinit enda kõrval;

22. W. M. Thackeray “Edevuse laat” / Vanity Fair • Thackeray võtab endale Teatridirektori maski, esitades kõike nukuteatrina, kus igaühte kihutab tagant tema edevus, et teostada oma viirastuslik unistus. Ta näitab, kuidas inimesed muutuvad hingetuteks marionettideks. Vanity Fair (2004), peaosas Reese Witherspoon: http://www.youtube.com/watch?v=JuRRjNRv-rM

23. Õed BRONTË’d Dickensi ja Thackeray kaasaegsed kirjanikud olid ka õed Brontë’d, kelle loomingus segunesid romantilised ja realistlikud jooned. • Charlotte – “Jane Eyre” (1847, e.k 1959, 1981) • Emily – “Vihurimäe” (Wuthering Heights (e.k 1974, 2006) • Anne – “Agnes Gray” (e.k 1998) • Õed Brontë’d: Anne, Emily, and Charlotte (u1834), pildi autor Branwell Brontë, pere ainus vend, oli inglise maalikunstnik ja luuletaja,

24. CHARLOTTE BRONTË (1816 – 1855) • Suurde maailmakirjandusse on läinud vanema õe Charlotte’i “tuhkatriinulugu” “Jane Eyre” (1847). See on inglise viktoriaanliku romaani klassika. Romaani nimitegelane on orb, kes teenib leiba guvernandina. “Jane Eyre” ilmus 1847. a Currer Belli nime all.

25. CHARLOTTE BRONTË Foto aastast 1854 Postuumne, idealiseeritud portree aastast 1874

26. CharlotteBrontë “Jane Eyre” Jane Eyre veedab masendava lapsepõlve Reedide perekonnas, seejärel vaestekoolis Lowoodis. Pärast kooli lõpetamist teenib Jane guvernandina mr Rochesteri juures. Peategelane ilmutab kõlbelist jõudu ja leiab teose lõpuks õnne. Viktoriaanlikele romaanidele iseloomulik tunnete teatraalne kujutamine on omane ka Charlotte Brontë romaanile Charlotte Brontë

27. CharlotteBrontë “Jane Eyre”

28. CharlotteBrontë “Jane Eyre” BBC 2006, 4-osaline teleseriaal 1996, rež Franco Zeffirelli

29. Charlotte Brontë “Jane Eyre” 1944 http://www.youtube.com/watch?v=AS6qyMNqa_w S 1983 Romaani on väga palju ekraniseeritud, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Jane_Eyre

30. EMILY BRONTË (1818–1848) • Ainuke romaan “Vihurimäe”,esile tõuseb naise isiksuse probleem, see on jõuliste sümbolitega meistriteos, kus inimkirgede draama omandab müütilise mõõtme. • Ta alustas ka teise romaani kirjutamist, kuid suri enne selle valmimist. • Tema pseudonüüm oli Ellis Bell.

31. Emily Brontë “Vihurimäe” / Wuthering Heights Yorkshire

32. Emily Brontë “Vihurimäe” / Wuthering Heights Kirglik ja saatuslik armastuslugu, mille peategelasteks on deemonlik Heathcliff ning kaunis Catherine Earnshaw, mõjutab kahe mõisnikupere saatust läbi mitme põlvkonna. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/vihurimae_evelin.html 1992, vt http://www.youtube.com/watch?v=4clztbOrFps

33. “Vihurimäe Vanemuises Esietendus 27. juunil 2008 Tartumaal Alatskivi lossi pargis, lavastaja Roman Baskin

34. Heatcliffi osas Marko Matvere Heatcliff: „Nüüd sa näitad mulle, kui julm sa oled olnud – julm ja valelik. Miks sa põlgad mind? Miks sa reetsid oma südame, Cathy? Mul ei ole ühtki lohutavat sõna. Sa oled selle ära teeninud. Sa oled ennast tapnud. Jah, sa võid mind suudelda ja nutta ning minult suudlusi ning pisaraid välja meelitada, kuid nad hävitavad sinu, nad neavad sind. Sa armastasid mind – mis õ i g u s e g a jätsid sa mind maha? Mis õigusega – vasta mulle – selle armetu mööduva tunde pärast, mis sul oli Lintoni vastu? Sest ei õnnetus ega alandus, ei surm ega mitte miski, mis on jumala või kuradi võimuses, poleks meid lahutanud ja s i n a tegid seda omaenda tahtel. Mina pole purustanud su südant – s i n a oled selle purustanud ja koos sellega purustasid sa ka minu südame. Mul on seda halvem, et ma olen tugev. Kas ma tahan elada? Mis elu see on kui s i n a …oh jumal! Kas s i n a tahaksid elada, kui su hing on hauas?”

35. GUSTAVE FLAUBERT • (1821–1880) • Prantsuse kirjanik, sündis Rouenis. • Astus 1941. a. Pariisi Ülikooli õigusteaduskonda, aga jättis õpingud pooleli. • Elas 1846. a-st loomingule pühendunult oma mõisas Croisset’is. • Külastas aeg-ajalt Pariisi, elades üsna intensiivset seltsielu, suhtles mitmete kultuuriinimestega (George Sand, Zola, Maupassant). Tema kirjavahetus George Sandi, vendade Goncourt’ide ja Guy de Maupassant’iga on kirjandusteadlastele ammendamatu varalaegas. Üldtuntud on tema sõprus Turgeneviga. • Reisis Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas (Egiptus, Palestiina, Liibanon, Türgi, Kreeka, Itaalia). Autor Eugène Giraud

36. Naised Flaubert’i elus: • 1836. a kohtub ta muusikakirjastaja M.Schlésingeri abikaasa Élisaga, keda ta sest hetkest alates ihales kogu elu. Selle mõjul kirjutas novelli “Ühe hullu memuaarid”, mida peetakse “Tundekasvatuse” esimeseks visandiks. • Kümmekond aastat hiljem tutvub ta boheemlaskonna keskuseks kujunenud skulptor Pradier’ ateljees kirjanduslike pretensioonidega daami, Louise Colet’ga, kellega tal on vahekord 1855. aastani. • Kuigi põline ja veendunud poissmees, ei põlanud Flaubert õrnemat sugu ning tal oli üpris lähedasi suhteid Pariisi kuulsaimate suur- ja poolilmadaamidega, kõnelemata seiklustest koduprovintsis ja idamail.

37. Flaubert’i teosed: • Teosed, mis ilmusid Flaubert’i elu ajal: • “Madame Bovary” 1857 – selle aastaarvuga tähistatakse realismi võitu Prantsusmaal; • “Salambo” (1862) – traagiline armastuslugu muistses Kartaagos orjade ülestõusu taustal; • “Tundekasvatus” (L’Éducation sentimentale,1869) – autobiograafiline kujunemisromaan, autori põlvkonna kujunemise lugu; • “Püha Antoniuse kiusamine” (La Tentation de saint Antoine, 1874) – usufilosoofiline dialoog. Flaubert: “See on teos kogu minu elust.” • “Kolm lugu” (Trois contes, 1877) – novellikogu (3 novelli).

38. Flaubert’i loomingu eripära • Katsetanud algul romantilises laadis, võttis Flaubert omaks realismipõhimõtte, millele lisandus ajastule iseloomulik nn puhta kunsti taotlus. • Flaubert’il on olnud suur mõju uusimale maailmakirjandusele, teda peetakse paljude kaasaegsete kirjandusnähtuste esiisaks. • Kuulsad on tema nn “stiilipiinad” (les affres du style) – trükki läksid vaid viimse piirini tihendatud, vormistatud ning viimistletud teosed. • Flaubert töötas välja oma loomemeetodi, nagu impressionistidki – tema kaasaegsed – läks ta alailma oma ateljeest välja loodusesse, kujutas kõike natuuri järgi ja oma isiklike kogemuste põhjal, viibis pidevalt informatsioonijahil: külastas oma teoste tegevuspaiku, tutvus kohalike kommetega, tuhnis raamatukogudes, muuseumides. (Võrdluseks: Flaubert’i kaasaegne Jules Verne ei olnud ealeski käinud paikades, millest kirjutas (k.a Eesti-aineline “Draama Liivimaal”) – ta toetus vaid entsüklopeediatele.)

39. “Madame Bovary” • Kuulsuse tõi juba esikromaan – kodanliku oleskelu labasust ja romantilisi illusioone paljastav “Madame Bovary” (1857 – selle aastaarvuga tähistatakse realismi võitu Prantsusmaal). • Raamat anti amoraalsuse propageerimise ning ühiskondliku moraali ja religiooni solvamise pärast kohtusse. Kui süüdistaja autorilt küsis, kust ta sellise liiderliku naise prototüübi oli leidnud, vastas Flaubert: “Emma, see olen mina!” Flaubert võitis kohtuprotsessi. (Samal, 1857. aastal kaevati kohtusse teinegi pr. kirjanduse oluline teos – Baudelaire’i “Kurja lilled”. Selle kohtuprotsessi tulemusel kõrvaldati luulekogust 6 luuletust.)

40. “Tundekasvatus” “Tundekasvatus” on romaan, mida kaasaeg ei mõistnud, leiti, et see on segane, tegelaskujud ähmased, kompositsioon juhuslik ja seosetu. Uuema kirjanduse valgel on selge, et Flaubert on loobunud XIX saj traditsioonilisest romaanistiilist, mida iseloomustas see, et autor oli oma tegelaste ja kujutatava tegelikkuse suhtes nagu midagi jumalataolist: ta teadis kõike, võis kõikjal viibida, tema kõikenägev pilk võis tungida tegelase kõige sügavamate hingesoppideni ja ta võis lugejale öelda, mida see inimene täpselt mõtles ja kavatses, teadis kõigi minevikku ja tulevikku, ühesõnaga – oli kõikvõimas. Selle kõige tüüpilisem näide on Balzac. Ka Flaubert’i “Madame Bovary” on nii kirjutatud. “Tundekasvatuses” on kõik tegelased ja ajaloosündmused antud peategelase Frédéric Moreau’ silmade läbi, autor omapoolseid hinnanguid ei anna. Flaubert oli nn tunde-erak. Ta põgenes vihatud kodanlikust ühiskonnast kunstiloomingusse. Kunstniku missioon on Flaubert’i sõnade järgi “sõnnikuhunnikul roose kasvatada”. Ta oli vastuolus kaasaegse ühiskonnaga, võõrandunud, pessimistlik.

41. ÉMILE ZOLA • 1840 – 1902

42. GUY DE MAUPASSANT • 1850 – 1893

43. ALPHONSE DAUDET • 1840 – 1897

44. JULES VERNE • 1828 – 1905

45. Allikad • Vanemuise teatri koduleht: www.vanemuine.ee