Linuxi „tagatuba“ - süsteemihalduse põhitõed

1. Linuxi „tagatuba“ - süsteemihalduse põhitõed Vaba tarkvara I, 3. loeng

2. Vanaviisi on sageli lihtsam... • Linuxi haldus on väga suures osas tekstipõhine – süsteemi häälestamine taandub tekstifailide redigeerimisele • On loodud mitmeid graafilisi haldusvahendeid, kuid tihti on „vanaviisi“ käsurea kasutamine kiirem ja efektiivsem • Käsurea oskused tulevad kasuks ka juhul, kui graafilise keskkonnaga midagi juhtub

3. Terminal • Saab kasutada nii eraldi rakendusena graafilises keskkonnas (Fedora menüüs System Tools => Terminal) kui ka avades tekstikonsooli (vajutades Ctrl-Alt-F1..F6; tagasi graafilisse keskkonda viib Ctrl-Alt-F7). • Võrreldes Windowsi Command Promptiga tunduvalt võimsam töövahend • Mitmed eri programmid: xterm, kterm, gnome-terminal jpt, lisaks näiteks Midnight Commander

4. Käivitame terminali... • Käsuviip (prompt) – süsteemi valmisolekutunnus[vt1@localhost vt1] $ • Tähendus: arvutisse localhost on sisse logitud kasutaja vt1, hetkel asutakse kataloogis vt1 (kasutaja kodukataloog) • Juurkasutaja (administraatori) puhul lõpeb käsuviip $ asemel #-ga • Käsk sisestatakse viiba järele ja käivitatakse Enter-klahviga. Eelmised käsud on käsupuhvrist kättesaadavad üles-nooleklahviga

5. Mõned tähtsamad käsud • ls – kataloogi sisu kuvamine. Lisavõtmeid: • ls -l - väljastatakse ka failide atribuudid (suurused jms) • ls -a – näidatakse ka peidetud faile • ls *.sxw – näitab konkreetset failitüüpi (OpenOffice.org dokument) • cd – kataloogi vahetamine. Variante: • cd /usr/local/bin – liigutakse vastavasse kataloogi • cd .. - liikumine kataloogist välja (samm kataloogipuus ülespoole) • cd - viib suvalisest kohast tagasi kodukataloogi

6. ... • df - vaba kettaruumi suuruse leidmine (disk free) • du – kataloogi mahu määramine (disk usage) koos kõigi selle alamkataloogidega. N: • du – jooksev kataloog (kus parasjagu viibime) • du / - kogu ketas (võtab omajagu aega!) • du /usr/local/bin - konkreetne kettakataloog koos alamkataloogidega • man, info – abiteabe saamine mingi käsu kohta. Küllaltki tehniline esitus (algajale raske)! N: • man ls • info df

7. ... • who, finger – näitavad kasutajaid, kes hetkel arvutit kasutavad (finger ei pruugi alati süsteemis olemas olla). N: • [ vt1@localhost vt1 ]$ fingerLogin Name Tty Idle Login Time Office Office Phonevt1 VT1 kursus *:0 Jul 07 12:44 TPU • [ vt1@localhost vt1 ]$ who 4:40pm up 3:58, 1 user, load average: 0.70, 0.43, 0.33USER TTY FROM LOGIN@ IDLE JCPU PCPU WHATvt1 :0 - 12:44pm ? 0.00s ? -[ vt1@localhost vt1 ]$ • NB! fingerit saab kasutada ka konkreetse kasutaja-nimega (N: finger vt1), sel juhul kuvatakse vaid tolle kasutaja info

8. ... • su – juurkasutaja (administraatori) õiguste võtmine tavakasutajana. Vajab root-parooli. • slocate – otsimine süsteemist. N: • slocate *.doc – leiab kõik doc-failidNB! Muudatused viiakse andmebaasi perioodiliselt (tavaliselt kord päevas). Värske süsteemi puhul, samuti juhul, kui soovime otsida just süsteemi lisatud infot, tuleb anda käsk updatedb (vajab adminiõigusi). • cp – kopeerimine (copy). N: • cp kiri.sxw /home/vt1/dokumendid • cp kiri.sxw koopia.sxw

9. ... • mv – ümbertõstmine või -nimetamine (move). N: • mv kiri.sxw /home/vt1/dokumendid • mv kiri.sxw kiri_Mardile.sxw • mv Documents dokumendid • rm – kustutamine (remove). N: • rm kiri.sxw • Võimas ja ohtlik erikuju - rm -rf fail/kataloog – kustutab faili või kataloogi ilma kinnitust küsimata ja kõigi alamkataloogi-dega. KÜSIMUS (MITTE PROOVIDA!): mida teeb rm -rf /?

10. ... • ps – protsesside (töötavate programmide) nimestik. N: • ps – näitab vaid kasutaja poolt käivitatud protsesse. N:[ vt1@localhost vt1 ] $ ps PID TTY TIME CMD 1402 pts/0 00:00:00 bash 1426 pts/0 00:00:00 ps[ vt1@localhost vt1 ] $ • ps -aux – näitab kõiki protsesse • kill – protsessi „tapmine“ numbri järgi. Enamasti kasutatakse -9 lisavõtit. N: • kill -9 1402 (tapab eespooltoodud nimekirjas bash-protsessi)

11. ... • shutdown – arvuti sulgemiseks või uuesti käivitamiseks. N: • shutdown -h now – kohene sulgemine (halt) • shutdown -r now – kohene uuestikäivitus (restart) • shutdown -h -t 180 – sulgemine 3 minuti pärast (180 sek) • shutdown -h +5 – sulgemine 5 minuti pärast • shutdown -h 18:00 – sulgemine kell 18:00 • shutdown -c – viivitusega sulgemise (3 eelmist) tühistamine • Paljudes süsteemides on ka käsud halt, poweroff ning reboot.

12. Kasutajaõigused • Unixis/Linuxis on kasutajaõigused märksa rangemalt paigas kui vanemates Windowsides. • Igal failil või kataloogil on 3 erinevat õiguste taset – omanik, grupp ja ülejäänud. • Igal tasemel saab määrata 3 erinevat õigust – lugemine, kirjutamine/muutmine ja käivitamine. • Kataloogi failide kasutajaõigusi võime näha ls -l käsuga.

13. Kasutajaõiguste määramine • Õigused määratakse chmod-käsuga • Kaks eri süsteemi, vaatleme siinkohal numbrilist. • Õigused määratakse kolmekohalise numbrina – omanik, grupp ja ülejäänud. Iga number saadakse määratud õiguste summana järgmiselt: • Lugemine 4 • Kirjutamine 2 • Käivitamine 1 • N: chmod 754 /home/vt1/programmid

14. Faili omandiõigused • Iga fail kuulub vaikimisi tema loojale • Paljudes süsteemides on igal kasutajal omanimeline grupp, mõnes on kõik kasutajad grupis users. • Kui soovime anda kasutajale mingi faili omandiõigused, siis tehakse seda chown-käsuga: • chown vt1 /usr/lib/openoffice • chown vt1:users /usr/lib/openoffice

15. Jadakäsud ja suunamine • Jadakäsk – käsud, milles eelneva käsu väljund suunatakse järgneva sisendinfoks. N: • ps -aux – kõigi protsesside loend (tavaliselt üsna pikk!) • grep otsitav tekst – otsib teksti sisendiga määratud kohast ja kuvab vastavad read • Jadakäsuna: ps -aux | grep mozilla - kuvatakse kõik need protsessid, mille nimes esineb „mozilla“ • Enamike käskude väljundiks on ekraan. Seda saab aga suunata ka näiteks faili: • ls -l > sisukord.txt (fail kirjutatakse iga kord üle) • ls -l >> sisukord.txt (iga kirjutusega lisatakse infot, vana jääb alles)

16. Programmi käivitamine käsurealt • Eeltingimus: meil peab olema õigus programmi käivitada (vt. kasutajaõigused) • Kaks peamist varianti: • ./programminimi • sh programminimi • Programmi saab käivitada ka taustal – sel juhul käivitub programm, kuid terminal vabaneb uute käskude andmiseks. Selleks tuleb lisada käivitus-käsule &. N: ./programminimi &

17. Süsteemihaldusest – paar näpuvibutust • Süsteemi tuleb pidevalt uuendada • Mittevajalik tuleb eemaldada • Kõik, mis pole lubatud, on keelatud • „No miks peaks minu arvutisse sisse murdma?“ • Kindlasti LEIDUB huvitavaid asju • Pannakse püsti piraattarkvara arhiiv (omanik ei teagi) • Levitatakse paljaste tädide pilte ja ka päris roppe asju • Ehk kõige hullem – teie arvutist murtakse sisse CIAsse

18. Tarkvara paigaldamine Linuxis • Kolm peamist meetodit: • RPM (või mõni muu paketisüsteem) • .tar.gz programmipakend (tuleb lahti pakkida ja ise kompileerida – kuid see pole raske) • Installipakend sarnaselt Windowsiga (N: OpenOffice.org) • Suur osa enamlevinud distrosid (Fedora, Red Hat, Mandrake, SuSE) kasutab RPM-paketihaldust. Debianil on oma DPKG, kuid oskab ka RPMi kasutada

19. RPM • Küllalt lihtne installimeetod. Põhiliseks mureks on sõltuvused teistest pakettidest. • Laetakse alla ühtne .rpm fail • Install toimub administraatorirezhiimis • Peamised käsud: • Install/uuendamine (soovitatav): rpm -Uvh pakendifail.rpm • Install (võib minna topelt!): rpm -ivh pakendifail.rpm • Eemaldamine: rpm -e pakend • Installitud pakendi otsing: rpm -qa | grep otsitav_tekst

20. tar • Levinuim pakkimisviis Linuxis. Sisuliselt on tegemist kaheosalise protsessiga (seepärast kasutatakse ka topelt-faililaiendit .tar.gz) – esmalt kogub tar kõik pakitavad failid üheks suureks failiks, seejärel gzip pakib selle kokku. • Peamised pakkimiskäsud: • Kokkupakkimine: tar czvf pakendinimi.tar.gz pakitav • Lahtipakkimine: tar xzvf pakendinimi.tar.gz • NB! Hea tava kohaselt pakitakse Linuxis alati failid omaette alamkataloogina!

21. „Install tarball“ - tar.gz või .tgz • Sisuliselt kokkupakitud programmikood • Eeldab kompilaatorite (valik „Development Tools“ Linuxi installil) olemasolu arvutis • Pakitakse lahti nagu eespool näidatud • Alati tasub lugeda lisatud README-faili • Loodud kataloogis tuleb reeglina anda 3 käsku: • ./configure (programmikoodi häälestamine arvutile) • make (kompileerimine ehk viimine masinakeelde • make install (üle süsteemi install; mõnel juhul võib puududa)

22. Installikomplekt • Sageli samuti .tar.gz-na kokku pakitud, kuid installiks tuleb käivitada mitte eespool kirjeldatud kolm sammu, vaid mingi muu fail (levinud nimi on setup). Ka siin tasub alati tutvuda dokumentatsiooniga – see peaks juhendama ka installiprotsessis tehtavate valikute osas. • Hea näide on OpenOffice.org'i install, samamoodi installitakse ka mitmeid mänge.

23. Uuendusmehhanismid Fedoras • Fedora puhul saab kasutada kolme uuendusviisi: • Red Hatilt päranduseks saadud up2date • Apt – algselt Debiani uuendussüsteem, Fedora kasutab RPM-põhist teisendit apt-rpm • Yum – apt'iga sarnanev uuem süsteem (Fedora puhul kasutab ka up2date tegelikult yum'i, toimides vaid selle kasutajaliidesena)

24. up2date • Sinine valge „linnukesega“ jubin ekraani alaservas tööribal. • Kui läheb punaseks (valge hüüumärgiga), tuleb käivitada – klõps ikoonil ja nupul „Launch“ • Üldiselt lihtne – iga ekraani puhul nõustuda valikutega, v.a. kui on olemas märkeruut „Select all“ - see tuleb ära märkida. • Miinus – enamasti aeglasem kui muud variandid

25. apt • Tuleb ise juurde installida (rpm-ina) • Plussiks on hea kiirus ja mitmed täiendavad võrguvaramud lisatarkvaraga, mida saab aptiga installida. Miinuseks on võimalus ajada rpm-andmebaas segi, ka kernel tuleb eraldi käsuga uuendada. • Peamised käsud: • apt-get update – uuendab tarkvara seisu • apt-get upgrade – reaalne uuendamine • apt-get install paketinimi - konkreetse paketi installimine

26. yum • Küllalt sarnane eelmisega • Plussiks on võimalus käitada süsteemse teenusena – öösiti arvutit käima jättes kontrollitakse uuendusi ja vajadusel uuendatakse automaatselt • Põhikäsud nagu apt'il: • yum update • yum upgrade • yum install paketinimi

27. Adminirezhiimist • Variandid adminirezhiimi kasutamiseks: • Käivitada vastava nõudega programm tavakasutajana (näiteks menüüst), see avab vastava parooliakna. Peale tegevuse lõppu vajutada ekraani allservas kuldset võtmekest ning seejärel nuppu „Forget Authorization“. Kõige kindlam variant. • Terminalilt su-käsuga administraatoriks minek. Mõnevõrra riskantsem, sest vaikimisi saadakse nii kõik administraatori õigused ja miski ei piira käsu rm -rf / sisestamist. Samas piirdub lolluste tegemise võimalus terminalikäskudega. • Logida Fedorasse root-kasutajana. Kõige riskantsem.

28. Veel pakkimisest • Vahel leidub tar.gz -pakendite kõrval ka .tar.bz2 -pakendeid. Nende puhul on pakkimise teiseks sammuks tar'i järel kasutatud bzip'i. Sel juhul on põhikäsud sellised: • Kokkupakkimine: tar cjvf pakend.tar.bz2 pakitav • Lahtipakkimine: tar xjvf pakend.tar.bz2 • Linuxile on olemas ka DOSist/Windowsist tuttavad zip/unzip (eraldi programmid kinni ja lahtipakkimiseks), unarj (.arj-arhiivide avamiseks) ja unrar (.rar-arhiivide avamiseks)

29. Kasutajate haldamine • Lihtsam variant – menüüst System Settings => Users and Groups. • Saab ka terminalilt (NB! Vaikimisi ei ole Fedoral seda käsku ainult nimega võimalik anda): • /usr/sbin/useradd kasutajanimi • /usr/sbin/userdel kasutajanimi • passwd kasutajanimi (ilma nimeta vahetab enda parooli) • chfn kasutajanimi (finger'iga nähtavad andmed – nimi jne)

30. Mida teha Billi softiga? • Vahel on vaja mõnd Windowsi programmi... • Ühest 100% lahendust pole. Võimalused: • WINE (http://www.winehq.com) - universaalne Windowsi emulaator, sobib peamiselt väiksematele programmidele, kuid suudab käivitada ka mõningaid suuremaid • Crossover Office/Plugin (http://www.codeweavers.com) - kommertsjubinad, mis võimaldavad suurt osa MS laiatarbe-tarkvarast (Office, Media Player jne) jooksutada Linuxil. Maksab 25 dollarit. • WineX (http://www.transgaming.com) - WINE kommerts-arendus, mis suudab käivitada suurt osa Windowsi mängudest. Maksab 15 dollarit 3 kuu eest (allalaadimisõigus).

31. Jõudu!