Vaidlus universaalide üle keskajal

1. Vaidlus universaalide üle keskajal Realism Nominalism Kontseptualism

2. Porphyrius(233- 304) • tõstatas küsimuse Sissejuhatuses Aristotelese "Kategooriate" tõlkele: Kas nad (sood/generis ja liigid/species, st üldmõisted) eksisteerivad iseseisvalt, või ainult mõtetes, kas nad on kehad, või kehatud asjad, ja kas neil on eraldi eksistents, või nad eksisteerivad meeltega tajutavates esemetes ja neile tuginedes? Ma keeldun sellele küsimusele vastamast. Kuna see on väga raske ja nõuab süvauuringuid.

3. Boethius(480–524/26) • tõlkis Porphyriose Sissejuhatuse ja Aristotelese “Kategooriad” ja muud. Keskaegse loogika rajaja. “Sood, liigid ja teised eksisteerivad /substitunt/ meelte maailmas , mõeldakse neist aga “kehadest eraldi” • Nominalismi ja realismi vaidluse aluseks on lihtsustatult mõistetud Platoni ja Aristotelese ideed.

4. üldine /inimene artikuleeritud: tähendusega semantike <tähistab midagi>: üksik /Toomas Heli jaguneb artikuleerimata /koera haukumine, tähistab koera ja kellegi teise kohalviibimist/ tähenduseta asemos: artikuleeritud kindaps artikuleerimata kivi, puu hääl Johannes Damaskusest (675-749) Bütsantsi teoloog, lõi skolastilise filosoofia põhialused. "Teadmise alused" • CCCCCCCCCCCC

5. Johannes Damaskusest • Filosoofia tegeleb tähendusega artikuleeritud heliga, mis on üldine. • Tähendusega helid on sugu, liik, erinevus, omadus ja aktsident. 5 heli — Porphyriose mõju. Logose üks võimalik tõlge. Rõhutatakse just sõnalist, helilist kõnet. Õpetamine häälega. Lugemine valjusti. Läheneb realismile.

6. Realismlähtus Platonist • "ideed" ei sõltu inimmõistusest, vaid on iseseisvad reaalsed ja igavesed olemused — universaalid on reaalselt ja iseseisvalt eksisteerivad vaimsed olemused, mis ei sõltu esemetest (res) ja eelnevad neile. • Katolitsismi filosoofiline baas, kuna nii on kirik kui üldine institutsioon jumalale lähemal kui konkreetne usklik.

7. Nominalism • Aristoteles — üldmõisted (generis ja species) sõltuvad üksikutest konkreetsetest asjadest ja eksisteerivad neis. • Reaalselt eksisteerivad vaid üksikmõisted nende reaalsete omadustega. Üldmõisted on vaid "nimed"/nomina. • Nominalism on Marxi järgi esimene materialismi väljendus.

8. Realist Johannes Scotus Eriugena (810-877). • Tõeliselt eksisteeriv maailm on loodud üksikmõistete hierarhilise ühendamise läbi. Üksikute konkreetsete asjade maailm on näiline, see on ideaalse maailma näilisus. Üldmõisted on inimmõttest ja kogu loodusest eraldatud iseseisvad, reaalsed ja igavesed olemused, mis eksisteerivad jumalikus mõistuses. Oma mõttega jumal loob „asju“.

9. Anselm Canterbury`st (1033-1109). Äärmuslik realist • Üldmõisted eksisteerivad enne asju ja meist väljaspool jumala mõistuses. Igale sõnale vastab ese. • Kõik jumala poolt loodud asjad on jumaliku kõne peegeldus. Eraldas sõnas otsest tähendust (significatio per se) ja kaudset tähendust (significatio per aliud) ja seda, midatähistatakse (id cuius est apellativum). Otsene tähendus on sõna „mõistuslik arusaamine“, vastandub kõnes lausutavale. Sõna „grammaticus“ /õpetlane/ tähendab otseselt „grammatikat“ ja kaudselt „inimest“. Iga asja nimetuseks on sõna, millega seda asja nimetatakse kõnes.

10. Nominalist Roscelinus 11. saj • Ei kirjutanud midagi, ainult üks kiri Abelard´ile. Eksisteerib vaid üksik, empiiriliselt vastuvõetav, ei ole mingeid üldisi liike ega soomõisteid, nende asemel vaid sõnad ja nimed. Eitas terviklikkust kui objektiivset seisundit. Ei ole olemas lihtsalt „musta“. On „must asi“. Kolmainsuse dogma vastu.

11. Pierre Abelard 1079-1142 mõõdukas nominalist või kontseptualist. • Järgides kreeka traditsiooni, jagab kõne/oratio: • - oratio vocalis hääldatav, kõnevõime • - oratio realis reaalne, kirjutatud tunnistus selle mõistmisest • - oratio intellectualis mis on tekitatud sõna poolt võimalus suhelda keele olemus: praeter rem et intellectum tertia exiit nominum significatio (asja ja tema mõiste vahel eksisteerib kolmandana nime tähendus/tähistus).

12. Sõnal 3 tähenduse liiki • - intellectum constituere mõttetegevuse loodu • - figmenta animi kujuteldav, hinge loodu irreaalne <märgid> • - reaalne, tegelik Imagines tantum pro signis constituimus non eas quidem significantes, sed in eis res attendentes (me loome kujundeid kui märke, mis mitte lihtsalt ei tähista neid, vaid on läbi nende seotud asjadega)

13. Kontsepti (conceptio — tabamine, haaramine) olemus. • Kontsept ei võrdu mõistega, kuna ta ei ole objektiivne. Mõiste erinevate momentide ühtsus. Mõiste on loodud mõistuse reeglite abil, ta on avatud ja kiretu igasuguse subjekti suhtes. Mõiste on vahetult seotud märgiliste ja tähenduslike grammatiliste struktuuridega, mis ei sõltu suhtlemisest.

14. Kontsepti olemus (Abelard) • Kontsepti aga formeerib kõne, mis eksisteerib "sealpool grammatikat" — inimhinge ruumis koos rütmide, energia, sisemise žestikulatsiooni ja intonatsiooniga. On äärmuseni subjektiivne. Tema kujunemiseks on vajalik ka teine subjekt (kuulaja v. lugeja). Mälu ja kujutlusvõime on K. puhul hädavajalikud omadused kuna K. on ühelt poolt suunatud mõistmisele siin ja praegu, oleviku hetkel, teisalt — sünteesib endas hinge kolme võimet ja on: • orienteeritud minevikule (mälu akt) • tulevikule (kujutlusvõime akt) • olevikule (arutluse akt)

15. Universaalid • Üldine, see ei ole ei inimene ega loom, ega nimi "inimene", "loom". See on nende üleüldine helis väljendatud seos. Mõistuse konstruktsioon. Universaalid eksisteerivad loomulikul moel Jumala mõistuses (nagu Platoni ideed). Nihkes mitteolemiselt olemisele tekib heli. Universaal justkui kahestub: nimi ja asi. Täielik asja tabamine toimub läbi kõne, läbi kõnede mõtte, mis tekivad rääkija hinges, on suunatud kuulaja hingele ja eeldavad mõistmist. Jumalikud ideed  helilised kujundid mõisted ütluse mõtted <kontseptid>, mis viivad tagasi algsete ideede juurde.

16. Thomas Aquinas 1225 – 1274On kolm võimalust, kuidas substantsides võib väljenduda olemus (essentia). • Jumal. Tema olemus (essentia) ei ole midagi muud kui tema eksistents. Jumal on vormide vorm. Alati aktuaalne ja mitte mingil moel potentsiaalne. Enne asju (ante rem) • Olemus on loodud intellektuaalsetes substantsides, millede eksistents ei samastu olemusega. Olemus ilma mateeriata. Eksistents ei ole mitte absoluutne, vaid sõltub vastuvõtja võimest. Pärast asju (post rem) • Olemus on substantsides, mis on mateeria ja vormi ühendus. Universaalid on asjas tema olemusena, kui üldine üksikus. Üldine eksisteerib üksikesemeis nende erilise vaimse alusena. Asjas (in re)

17. Intellectus est universalium, et non singularium • Ratsionaalne tunnetus on alati üldine ja seepärast ei saa üksikud asjad olla tema objektiks. • Inglid teavad asju läbi märkide ja märkide abil räägivad üksteisega. Inimesed formeerivad kõigepealt Umwelti. Mitte nagu loomad, kellel ei ole intellekti ja ka mitte nagu inglid, kellel ei ole meelelise tunnetuse jõudu, jõuavad inimesed äratundmisele, et objektid eksisteerivad füüsilises maailmas sõltumatult nende vastuvõtust .

18. Duns Scotus 1266 – 1308 mõõdukas realist • Realistidele omaselt arvas, et ütluse jaotusele S ja P vastab samalaadne ontoloogilise sfääri jaotus. Kuid seejuures pidas esmaseks mitte P (universaale) vaid S (indiviide). • Reaalsed on vaid indiviidid, üldmõistetel ei ole ontoloogilist analoogi, mis on vaid mõistetel, mis on ütluses predikaadi funktsioonis. Formaalne indiviidi omaduste eristus. Kasutab ka mittekehaliste substantside puhul (Jumal, hing jne). Kehalistes aga eksisteerib reaalne erinevus. Indiviidide ühte liiki panemise põhjuseks on nende „ühine loomus“.

19. Ockham 1290–1349nominalist • Ockhami habemenuga: non sunt multiplicanda entia praeter necessitatem (olemusi ärgu rohkendatagu ilma vajaduseta). • Maailm koosneb kogemuse abil tunnetatavaist asjadest, mõisted ja terminid on vaid asjade märgid (märk võib Ockhamil olla nii mõiste, lause, meeleline kujund kui ka iseseisev olemus). Jumal on usu, mitte teadmise objekt.

20. Tähistamine ei ole mitte sõna omadus, vaid mõistuse omadus sõna abil. • Mingeid reaalseid universaale ei eksisteeri. Kuid nad ei ole fiktsioonid (nagu arvas Scotus), vaid abstraktsioonid, mis toetuvad asjade “sarnasusele”, mitte olemusele. Asuvad hinges ja tekivad sõltumatult tahtest ja mõistusest, loomulikul moel — esmane intuitiivne /meeleline/ eseme ettekujutus mõistuses (intentio prima) mõistuse suunatus nendele ettekujutustele kui objektidele (intentio secunda), teisene aktesemeline olemine teadvuses. Seda teisest akti nimetab O. prima cognitio abstractiva /esmane kognitiivne abstraktsioon/ ja see on juba üldine ning on välise olemise märgiks.

21. Seisukohad universaalide suhtes

22. EE • Realism uuemas filosoofias — gnoseoloogilised vaated, mis tunnistavad maailma eksisteerimist väljaspool inimese teadvust, seejuures jäetakse lahtiseks küsimus, kas maailm on oma loomult materiaalne või vaimne.

23. Subjekt ja predikaat Tänapäeva formaalses loogikas: Subjekt, term primaarsed, esmased olemused (üks inimene, üksikesemed) ja predikaat, teisesed →species (inimene, valge) generis (elusolend, värv) • Osa asju keeles kui nimed, asjad — subjekt • Osa kui tegusõnad, tunnused, predikaadid, st justkui ei “nimeta” asju • Üks (subjekt) on mõeldav ruumi, ulatuvuse terminites, aga predikaat — kestvuse, ajalistes terminites

24. Hegel: S – üksik, P –üldine • S — maailma esindaja, identifitseerib kõne objekti • P — inimese esindaja, näitab ära need kontseptuaalse süsteemi tunnused, mis on kommunikatiivselt relevantsed Väide seob omavahel inimese maailma ja mõtlemise sellest maailmast. Substantsi määratlus Unduskil A=A (nagu Parmenidesel olemise ja mõtlemise vahel ei ole intervalli) • Olemise rmt 2:19 originaalis heebrea keeles nimi=jumal. Kui Adam nimetas, siis ta koos sellega pani elusolendisse hinge, millega nimi sai nimetatava eneseomaseks ja tähtsaks osaks.