Vead esitluses

1. Vead esitluses Marite Luukas Audru Kool 7.a klass

2. õhutemperatuur • Õhutemperatuur on peamine ilma- ja kliimanäitaja, mille hetkeväärtuse alusel iseloomustatakse teatud koha ilma ja pikaajalisema keskmise väärtuse alusel teatud piirkonna kliimat. • Õhutemperatuuri mõõdetakse ilmajaamades tavaliselt kuus korda päevas. Näit võetakse pidevalt varjus oleva ja 2 m kõrgusel paikneva termomeetri abil. Nende mõõtmiste alusel arvutatakse ööpäeva keskmine õhutemperatuur. • Tavaliselt kasutatakse kliima iseloomustamiseks kuu ja aasta keskmist õhutemperatuuri ning päeva ja aasta õhutemperatuuri amplituudi. • Maailma keskmine õhutemperatuur on umbes +15 °C.

3. Koer Koer ehk kodukoer on hundi alamliik või koera perekonna liik, mis on inimeste poolt kodustatud.Koer on üks vanemaid koduloomi. Ta kujunes 8000 (mõnedel andmetel 10 000 aastat eKr tõenäoliselt halli hundi ja mõne teise koeraperekonna liigi kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena. Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus, arvatavasti hoopis hiljem hakati koeri kasutama jahikoertena ning kande- ja veoloomadena, karjakasvatuse arenedes karjahoidjana. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud aegade jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu. Koer on sotsiaalselt intelligentne loom ja kutsikast alates inimesega koos kasvanud koer õpib inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimesed võivad õppida koerte suhtlemist mõistma. Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge jahi-, töö- ja seltsikoerteks. Koera rakendamist nii paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse, hea haistmine, kuulmine, nägemine, vastupidavus, kaitse- ja jahiinstinkt ning hõlbus dresseeritavus. Inimesed, kes on tõukoertest huvitatud ja neisse pühendunud, koonduvad kennelorganisatsioonidesse (Eestis Eesti Kennelliit jt). Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffon, P. S. Pallas, Carl von Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisele oli koera jäänuste leidmine 1861. aastal Šveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati sookoeraks ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris). Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi. Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40000 – 100000 aastat tagasi. Umbes 20000 aastat tagasi liikusid mööda „Beringia“ maismaasilda inimene ja koer Põhja-Ameerikasse. Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera varases inimühiskonnas, arvatavasti suurulukite küttimisel abiks olles. Uurimus näitab, et kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast erinevast omavahel suguluses olevast tõugrupeeringusse. Enamus kaasaegsetest koeratõugudest on kõigest viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus.Vanimad koeraluud pärinevad Eesti seni teadaolevalt vanimast, Pulli asulast Sindi jõe kaldal 9000.–8550. aastast eKr. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt tõenäoliselt tänapäevaste laikade sarnased. Selle aja koerad olid peamiselt jahikoerad, ehkki ilmselt neid nälja korral ka söödi.

4. Kassi pilt

5. Konnad • Päriskonnaliste selts jaguneb kolme alamseltsi: Archaeobatrachia, Mesobatrachia ja Neobatrachia. • "Loomade elu" jagab päriskonnalised viide alamseltsi, lähtudes selgroolülide liigestumise iseärasustest: kaksilohulised (Amphicoela), tagalohulised (Opisthocoela), erilohulised (Anomocoela), eeslohulised (Procoela) ja võõriklohulised (Diplasiocoela). Raamat eristab 19 sugukonda ja 176 perekonda. [1] • Päriskonnalised on levinud kõigis maailmajagudes peale Antarktise. Nad puuduvad üksnes Põhja-Jäämere saartel ja rannikul ning mõnel ookeanisaarel, näiteks Uus-Meremaa Lõunasaarel. Nad vajavad eluks niiskust, mistõttu neid ei ela ka Saharas ega Araabia poolsaare põhja- ja keskosas, kus on nende jaoks liiga kuiv.

6. Hobune • Hobune ehk koduhobune (Equus caballus) on koduloom hobuslaste sugukonna hobuse perekonnast. • Hobustel on pikad peened jalad ja kiiret liikumist võimaldav sale keha. Hobused magavad püsti, kuna nende luustik ja lihased lubavad neil lõdvestuda ka püsti seistes. • Hobune on taimtoiduline loom. Tema pikk kael hõlbustab tal maast rohtu kätte saada. Taimetoiduga on kohanenud ka tema hammastik ja seedekanal. Lõikehambad asetsevad tihedasti kõrvuti ja on suunatud ettepoole. Nendega rapsib hobune maast rohtu, haarab seda liikuvate mokkadega ja lõikab läbi järsu pealiigutusega. Rohu pureb ta tugevate purihammastega kohe hoolikalt peeneks. Hobuse hammaste järgi saab määrata tema vanust: vanal hobusel on hambad kulunud. • Hobuse peamiseks toiduks on rohi, hein, põhk või söödajuurvili. Ka soola tuleb talle anda. Raske töö ja sõitude korral antakse talle veel jõusööta: kaeru. Hobune sööb ainult puhast toitu ja joob ainult puhast vett. Seda, mis kõlbab süüa, mis mitte, eristab ta haistmise abil.