270 likes | 1.49k Views
VORMIMOODUSTUS. “Keel ja ühiskond” X klassile 14. ptk. Mare Hallop KiNG 30.10.2012. 4.11.2012. Morfoloogia ülesanne. siduda sõnadega tunnuseid ja lõppe, edastamaks sõnadevahelisi suhteid lauses ja abstraktseid tähendusi Peeter kinkis Tiinale sõrmuse.
E N D
VORMIMOODUSTUS “Keel ja ühiskond” X klassile 14. ptk Mare Hallop KiNG 30.10.2012 4.11.2012
Morfoloogia ülesanne • siduda sõnadega tunnuseid ja lõppe, edastamaks sõnadevahelisi suhteid lauses ja abstraktseid tähendusi Peeter kinkis Tiinale sõrmuse. nimetav tegusõna alaleütl omastav tegija -s (möödas) vastuvõtja tegevus on suunatud Need seosed võimaldavad sõnajärge muuta, lause tähendus jääb samaks.
Morfoloogilised tüübid • kõigis keeltes sõnadevahelised suhted ja abstraktsed tähendused, kuid väljendusviisid erinevad: • isoleeriv • aglutineeriv • flekteeriv • polüsünteetiline Pole olemas ühtki keelt, mis ainult üht neist kasutaks, kuid mingi neist on ülekaalus.
Isoleeriv keeletüüp • sõnad kogu aeg ühes vormis ja ühesuguse kujuga. • sõnadevahelised suhted antakse sõnajärje ja abisõnade abil • näit hiina keel – see, mida eesti keeles võimaldab käändelõpp, antakse hiina keeles eraldi sõnana (mina=wõ, minu=wõ de, mulle= wèi wõ)
Aglutineeriv keeletüüp • Sõnavorme saadakse tüvele tunnuste ja lõppude lisamisega: • igal tunnusel-lõpul kindel tähendus, • keerukamate vormide puhul lisatakse mitu tunnust, lõppu • eesti keel – aglutineeriv + türgi keel pesa-de-le-gi tüvi alale mitm rõhuliide
Flekteeriv keel • kasutab sõnavormide moodustamiseks tüvede muutmist • või kannab tüvele liituv tunnus korraga mitut tähendust • germaani keeled: saksa, inglise • sing, sang, sung (ingl) (laulma: laulsin: laulnud) • der:dem:den:der (sks) – artikkel muudab kuju, aga käändelõppu ei liitu • eesti keeles astmevaheldus: põder: põdra: põtra (nim, om, os)
Polüsünteetiline • sõnavorm võrdne terve lausega • tšuktši keel • veel baski keel, osa eskimo keeli, osa bantu keeli Aafrikas (Mul on tugev peavalu.)
Eesti keele vormimoodustusviisid • nii aglutineeriva kui ka flekteeriva keele tunnuseid • kasutab tüveteisendusi nii käändsõnavormide kui ka pöördsõnavormide moodustamiseks • astmevaheldus • vokaalivaheldus • kujuvaheldus Käändsõna vormimoodustuses on tüveteisendusel olulisem roll
Sõnatüve reeglipärane muutumine eri sõnavormides osa vorme nõrgas astmes osa tugevas astmes algvorm ei võimalda kindlaks tegemist. lugema, õppima, kahtlema, muutuma pesa, mesi, vapper, kukk, tigu, nagi Astmevaheldus
Astmevaheldus • Vältevaheldus • võrreldavates vormides vahelduvad II – III v II v III v II v III v II v III v • aken: akna: akent hakkama: hakata: hakkan III v II v III v III v III v II v • king: kinga: kinga laulma: laulda: laulan • Laadivaheldus • võrreldavates vormides sulghäälik ja s kord on, kord mitte • kägu: käo: kägu õmblema: õmblen: õmmelnud • kinnas: kinda: kinnast kaduma: kaon: kadunud
Astmevaheldus Tugevnev välte/laadivaheldus – omastav, mina-vorm tugevas astmes Nõrgenev tüvi – omastav, mina-vorm nõrgas astmes Tugev aste: III välde (VV), sulghäälik (k, p, t, g, b, d,) või s sõnas sees (LV)
Vokaalivaheldus • Tüvevokaali olemasolu käändsõna omastav ja pöördsõna mina-vorm lõpeb täishäälikuga a, e, i, u, o • Tüvevokaali teisendamisel saab mitmuse osastava ja omadussõna võrdlusastmete vormid • o puhul vokaalivaheldust ei esine (võõrsõna) • au, i, e (õunu, kingi, mune) • e i (kuuski) • i e (kasse) • u e (kände)
Lühike mitmuse osastav • TULEB TIGE PENI JAURISEB • KASS KÕRTSIS EI KÄI • kala-kalu, võla-võlgu, ilma-ilmu, heina-heinu, väina-väinu • (pikki, silmi, kingi) • EKS ÄMM KODUS SÖÖ SÜTT • venda-vendi, pärna-pärni, koera-koeri, sööda-sööti, külma-külmi (nelju, välju) • (k)u(k)a – sõnad • tuba-tube, luba-lube, muna-mune(tühje, ohje, nuie) A esisilbi vokaali järgi U I E
Kesk- ja ülivõrre keskvõrre=omastav + -m (korraliku + m) ülivõrre=kõige + keskvõrre (kõige korralikum) lühike ülivõrre, seadnud Johannes Aavik
Võrdlemine M. Hint “Eesti keele õpik” lk 200 - 205
Kujuvaheldus • Tavaliselt tüve lõpus vokaal(om, mina-vorm) • paks: paksu; lükka/ma: lükka/n, • sellele lisanduvad tunnused, lõpud • paksu-de-st –ki, lükka-ksi-me • see allub vokaalivaheldusele • paksu – paksem, paksu – pakse • on sõnu, millel nii vokaalilõpuline kui konsonandiga lõppev tüvekuju (avaldub ains osastavas ja nud-kesksõnas) • hammas – hamba – hammas-t, laulan- laul-nud • (v.asepp, jalg, poissjne, kus omastav ja osastav lõpevad vokaaliga, nimetavast vokaal lihtsalt kadunud: sepa: seppa...)
Erinevad tüvevariandid ains osastav + -de/-te = mitm omastav Mõnes sõnas konsonant ka nimetavas: hammas, tütar jne On sõnu, kus nimetav on ebareeglipärane: soolane, käsi