Hõimkond Actinobacteria (aktinomütseetide rühm).

1. Hõimkond Actinobacteria (aktinomütseetide rühm). Morfoloogiliselt on siin rühmas 1. ebakorrapärased pulgad ja mikrokokid, 2. bakterid, kelle elutsüklis on pulk-kokk-pulk tsükkel ja 3. mütseeliga vormid.

2. Hõimkond Actinobacteria (aktinomütseetide rühm). • Olulisemad seltsid: • Bifidobacteriales (seal vähe perekondi) ja • Actinomycetales (seal väga palju perekondi).

3. Morfoloogia. Väga paljud aktinomütseedid moodustavad substraadi- ja õhumütseeli. Mütseel koosneb hargnenud hüüfidest. Kui septe esineb, siis harva ja rakud mütseelis on pikad (20 mkm ja pikemad) ja sisaldavad palju nukleoide. Õhumütseeli hüüfide tippude fragmenteerudes moodustuvad koniidid e. suguta paljunemise spoorid. Kui need spoorid paiknevad sporangiumis, siis nimetatakse neid sporangiospoorideks. Spooridel on erinev kuju ja pind. Spoorid moodustuvad toitainete vähesusel keskkonnas. Spoorid ei ole termoresistentsed, kuid taluvad näiteks kuivamist. Mõnedel aktinomütseetidel on spoorid varustatud viburitega ja seega liikuvad.

4. Aktinomütseedi mütseel on hargeneud torukeste (hüüfide) süsteem, milles puuduvad vaheseinad (mütseeli moodustab üksainud hargnenud torujas rakk). Hüüfi diameeter on alla 1 m.

5. Enamusel aktinomütseetidel paiknevad spoorid lühematel või pikematel spoorikandjatel. Mõnedel aktinomütseetidel ümbritseb spoore kate – esineb sporangium. Mõnede aktinomütseetide spooridel on viburid ja nad saavad vees liikuda.

6. Taksonoomilised tunnused. Taksonoomias kasutatakse parameetritena substraadi- ja õhumütseeli olemasolu ja püsivust, spooride morfoloogiat, spooride paiknemist, mütseeli värvust, peptidoglükaani ehitust, eriliste suhkrute esinemist rakukestas. Loomulikult ka 16SrRNA geenide järjestusi. Streptomyces lividansi õhumütseel ja kolooniad

7. Roll looduses. Looduses on aktinomütseedid orgaanilise aine lagundajad. On biotehnoloogiliselt olulised, kuna toodavad antibiootikume. Nende põhiasupaik looduses on muld. Neil on palju selliseid omadusi, mis soodustab nende kasvu ja püsimist mullas. Nad toodavad eksoensüüme, mis lagundavad polümeerseid ühendeid, mida mullas reeglina rohkesti on. Kuna muld sageli ära kuivab, siis on oluline ka see, et aktinomütseetide spoorid, sporangiumid ja Arthrobacteri kokifaasi rakud on väga kuivataluvad. Mütseeli moodustamine on hea võimalus tungida mullaosakeste vahele ja toimetada sinna ka hüdrolüütilisi ensüüme. On ka taimedele ja inimestele patogeenseid liike. Perekond Frankia fikseerib N2.

8. Isoleerimine loodusest. Aktinomütseetide isoleerimiseks mullast tuleb pärssida kiirestikasvavate bakterite ja seente areng. Seente pärssimiseks lisatakse söötmesse tsükloheksimiidi. Graamnegatiivsete kiirestikasvavate bakterite elimineerimiseks soovitatakse muld läbi kuivatada. On kasutatud ka mulla töötlemist 0.05% SDS-ga, mis tapab graamnegatiivsed bakterid ja ergutab idanema aktinomütseetide spoorid. Selektiivse C-allikana kasutatakse kas tärklist, kitiini, huumust, tselluloosi või kaseiini. Sobib ka Czapeki sööde nitraatlämmastiku ja tärklisega. Söötme pH ca 7.2. On tehtud ka nii, et mullatükid on paigutatud agarsöötmele membraanfiltrile, mille poori diameeter on 0.22 mkm. Aktinomütseedi hüüfid on nii peened, et kasvavad läbi filtri pooride ja kui filter eemaldada, siis kasvavad filtri all ainult aktinomütseedid. Aktinomütseedid kasvavad aeglaselt. Petri plaate inkubeeritakse 1-2 nädalat või isegi kauem.

9. Aktinomütseetide fülogeneesipuu

10. Selts Bifidobacteriales. Siia kuulub perekond Bifidobacterium, Gardnerella ja veel mõned üksikud perekonnad.

11. Perekond Gardnerella Perekonnas üks liik Gardnerella vaginalis. Nimetatud mikroobi klassifitseeriti varem mitmetesse teistesse perekondadesse (vanad nimed olid Haemophilus vaginalis, Corynebakterium vaginalis). Gardnerella vaginalis on isoleeritud inimese urogenitaaltraktist. Esineb 20-40% tervete naiste tupe mikroflooras. Arvatakse et ta on põhiline bakteriaalse “mittespetsiifilise” vaginoosi põhjustaja. Kõik G. vaginalis tüved on tundlikud ampitsiliinile ja metronidasoolile, mida kasutatakse ka bakteriaalse vaginoosi ravis.

12. Perekond Bifidobacterium Morfoloogia: grampositiivsed, asporogeensed, väikesed mitteliikuvad pulgad. Bifidobakteritele on iseloomulik hästi varjeeruv kuju: lühikesed, korrapärased, peenikesed rakud, sageli on teritunud otstega. Rakkude asetus võib olla V või Y- kujuline. Füsioloogia ja biokeemia. Anaeroobid, kääritavad suhkruid, moodustades peamiselt äädik- ja piimhapet. Bakteritel puudub ensüüm glükoos-6-fosfaadi dehüdrogenaas ja aldolaas. Glükoosi kääritakse spetsiifilises rajas, mis on tüüpiline ainult bifidobakteritele.

13. Levik Bifidobakterid esinevad soojavereliste loomade suuõõnes ja soolestikus. On teada et nad moodustavad 80- 90% imikute soolestiku mikrofloorast. Inimestel domineerib B. longum. Bifidobakterite kasvu imiku sooles stimuleerib emapiim. Nad suruvad maha patogeensete mikroobide arengut soolestikus, produtseerivad K ja B vitamiine, aitavad kaasa süsivesikute seeditavusele. Kasutatakse probiootikumina.

14. Bifidobakterite liigid inimestel

15. Rinnapiimaga toidetavate imikute sooles on palju bifidobaktereid

16. Bifidobakterite levik

17. Selts Actinomycetales Actinomyces 1877. a. avastas Bollinger mikroobi, mis põhjustas veistel lõualuus ja keeles kasvajataolisi moodustusi. Nendes “kasvajates” leiti kristaljaid struktuure, druuse, mida hakati nende kollase värvust tõttu nimetama väävligraanuliteks. Need graanulid koosnesid tegelikult Actinomycese hüüfidest. Sai nime Actinomyces bovis. Hiljem avastati sarnane haigus ka inimestel ja haigusetekitaja sai nime A. israelii. A. bovis

18. Morfoloogia. Perekonna Actinomyces liikmed on grampositiivsed asporogeensed pulkbakterid või peenikesed niitjad bakterid, mis võivad hargneda või mitte. Noortes kultuurides leitakse ka difteroidseid ja kokoidseid vorme. Rakud võivad paikneda üksikult, paaridena, lühikeste ahelatena või väikestes klastrites. Erineva hargnemisega niidid e. filamendid on sirged või lainelised paisutatud otstega.

19. Biokeemia. Nad kääritavad suhkruid orgaaniliste hapete tekkega. Levik. Aktinomütseete leidub tavaliselt inimeste ja loomade suuõõnes, kaasa arvatud mandlite krüptides, süljes ja hambakatus, samuti naiste suguteede limaskestal ja nad kuuluvad oma peremehe normaalse mikrofloora koostisesse ja on tavaliselt mitteülekantavad. Bergey oli ilmselt esimene, kes näitas, et hambakatus on rohkesti filamentseid baktereid, mis hiljem osutusid perekonna Actinomyces esindajateks: A. israelii, A. naeslundii, A. viscosus ja A. odontolyticus. Suuõõne limaskestade põletikuhaiguse või vigastuse puhul võivad nad üle minna parasiitsesse olekusse.

20. Adhesioon, hambakatt, igemepõletik. Oluline on see, et Actinomyces suudab kinnituda otseselt hambaemailile, ilma teiste bakterite abita. Adhesioonis osalevad nende poolt toodetavad levaanid, dekstraanid ja N-atsetüülglükoosamiinirikkad polüsahhariidid, mis muudavad rakud kleepuvaks. Nad moodustavad hamba ja igeme pinnal suure eripinnaga võrgustiku, kuhu saavad teised bakterid kinnituda. Hambakatu kultiveeritavatest bakteritest moodustab Actinomyces 40%.Paradontoos ja igemepõletik. Kui aktinomütseedid ei ole paradontoosi ja igemepõletiku primaarsed põhjustajad, siis kaasaaitajad kindlasti.

21. Aktinomükoosid Actinomyces põhjustab 5-14% anaeroobsetest infektsioonidest, mida nimetatakse aktinomükoosideks. Peamiseks haiguseks on tservikofatsiaalne (nägu ja kael) aktinomükoos, kuid esineb ka vaagna-, kõhu- ja rinnaõõne ning tsentraalnärvisüsteemi aktinomükoosi . Aktinomükoosi puhul tekib põletikuline kahjustus, “kõva tükk”, mis muutub mädaseks ja murrab nahapinnale või keha õõntesse. Mädas on makroskoopiliselt nähtavad väävlisoolade graanulid, nn. riisiterad, mis sisaldavad palju filamentseid mikrokolooniaid ja mitmeid teisi baktereid. Inimese aktinomükoos on alati endogeense päritoluga: tekitaja on pärit tema enda limaskestalt. Kui näiteks suuõõne limaskestas on vigastused (operatsioonid, hamba väljatõmbamine jne), siis satuvad bakterid sügavamatesse kudedesse ja võivad põhjustada põletikku.

22. Hõimkond Actinobacteria Actinomyces israelii on anaeroobne bakter, keda leidub tervete inimeste suuõõnes, mandlitel, hambakatus ja suguelundite limaskestal. Põhjustab kaela- ja näopiirkonna aktinomükoosi. Mädakoldes esinevad nn väävlidruusid (kollane tihe mädaklomp)

23. Aktinomükoosid Ka vaagnapiirkonna aktinomükoose on suhteliselt rohkesti. Seda seotakse sellega, et aktinomyceseid on mingil määral alati naiste suguelundite limaskestadel, kust nad saavad edasi tungida sügavamatesse kudedesse. Näiteks koloniseerivad nad edukalt emakasiseseid rasestumisvastaseid vahendeid ja võivad seejärel põhjustada vaagnapiirkonna aktinomükoose. Inimesel on põhiline aktinomükooside põhjustaja A. israelii.A. naeslundii’t on leitud sapipõie põletiku ja vaagnainfektsioonide korral.

24. Corynebacterium Coryne-kurikas Kestas esinevad mükoolhapped, rakud paiknevad V-kujuliselt. Pildil näha raku poolustel paiknevad polüfosfaadi terad. Termin korüneformsed bakterid on kasutusel bakterite kohta, kel on korünebakteritega sarnane morfoloogia: Arthrobacter, Cellulomonas, Brevibacterium ja Mycobacterium. Seega ei ole see taksonoomiline grupp ja peegeldab tõesti ainult morfoloogilist sarnasust. Elupaik looduses. Selle perekonna mittepatogeensed esindajad on looduses väga laialt levinud, neid on leitud nii merest, pinnasest, puu- ja juurviljadelt, fekaalidest, loomanahalt ja juustust. Selles perekonnas leidub ka nii loomade kui inimeste patogeene, osa liike on inimeste normaalse mikrofloora osad. Koloniseerivad tavaliselt inimese nahka, ülemisi hingamisteid, seedekulglat ja kuseteid.

25. Corynebacterium Meditsiiniliselt olulised Corynebcteriumi liigid. C. diphtheriae nakatab peamiselt inimesi ja teda leidub ka tervetel inimestel (kandjad). Nakatumine toimub peamiselt süljepiisakeste kaudu, kuid difteroidsete nahahaavandite puhul on nahakontakti kaudu nakatamine ka võimalik.

26. Difteeriatoksiin See on valguline. Oli esimene eksotoksiin, mis avastati. Toksiini kodeeritakse lüsogeense faagi genoomiga. Toksiini toodab bakter, kes on limaskestale kinnitunud ja toksiin kandub verega üle kogu keha laiali. Toksiin kahjustab ka südamelihast, neere ja perifeerseid närve. Toksiini tootmine indutseerub rauavaeses keskkonnas. Toksiini kodeeriv geen on repressorvalgu kontrolli all. Kui rauda on vähe, siis repressorvalku ei toodeta ja toksiini toodetakse. Toksiini toimemehhanismiks on valgusünteesi blokeerimine. Kohas, kust difteeriatekitaja organismi tungib, tavaliselt kurk, tekivad katud, nn pseudomembraan. See on hallikasrohelist värvi ja koosneb fibriinist, surnud limaskesta rakkudest ja bakteritest. Katt hakkab veritsema, kui teda püüda eemaldada. Kattude esinemine, nõrkus, veidi kõrgenenud temperatuur ja ka nefriit, müokardiit jne. viitavad difteeriale. Katt takistab hingamist, kurk paistetab kinni. Surm tekib lämbumise ja toksiini mõjul tekkivate koekahjustuste tõttu.

27. Difteeria vaktsiiniks on formaliiniga töödeldud difteeriatoksiin, mis on immunogeenne, aga ei ole toksigeenne. Seega on ta toksoid. Lastele tehakse kolmikvaktsiinina: difteeria-läkaköha-teetanus. Ab-dest aitab difteeria vastu penitsilliin, erütromütsiin ja gentamütsiin. Difteeria raviks kasutatakse antibiootikume - penitsilliin, erütromütsiin, mis tapavad mikroobid. Põhiline on siiski antitoksiini süstimine, mida tuleb teha varases staadiumis, enne kui endotoksiin fikseerub retseptoritele.

28. Corynebacterium glutamicum on glutamiinhappe superprodutsent. Glutamiinhapet toodetakse väga suurtes kogustes ja kasutatakse toiduainetetööstuses maitsetugevdajana. Soodsates kultiveerimistingimustes eritab C. glutamicum söötmesse kuni 100g glutamiinhapet liitri kultuurivedeliku kohta. Et glutamiinhappe saagis oleks suur, on vaja rakke kasvatada biotiini limitatsioonis. C. glutamicum toodab suurtes kogustes ka Lys. Ka seda kasutatakse toidulisandina. Lys tootvad tüved on mutandid, kel selle aminohappe biosüntees ei ole raja lõppproduktiga tagasisidestuslikult reguleeritav ja tulemuseks on kontrollimatu süntees e. üleproduktsioon. Korünebaktereid kasutatakse ka nukleotiidide (IMP) mikrobioloogiliseks tootmiseks. Ka neid kasutatakse toiduainete lõhnalisanditeks.

29. Perekond Mycobacterium Mükobakterid on aeroobsed, happekindlad liikumatud sirged või kõverdunud pulgad. Rakud võivad hargneda ja moodustada mütseelilaadset moodustist, mis fragmenteerub pulga- ja kokikujulisteks elementideks. Enamik liike moodustab kreemjaid ja valkjaid kolooniaid, kuid kiirelt kasvavad vormid on sageli oranzhilt või kollaselt pigmenteerunud(karotinoidpigmendid). Rakukestad sisaldavad mükoolhappeid ja on vahased. Seetõttu taluvad töötlemist lahjade hapete ja aluste lahusega. Seda kasutatakse bakterite selektiivseks isoleerimiseks näiteks rögast. Teised bakterid hävivad ja mükobakterid kasvavad 4-6 nädalaga välja. Perekond jagatakse 2 haruks: kiirelt ja aeglaselt kasvavad mükobakterid. Reeglina on aeglaselt kasvavad patogeenid ja kiirelt kasvavad saproobsed. Kiirelt kasvavaid tüvesid isoleeritakse peamiselt mullast. Kliinilised isolaadid kasvavad välja 4-6 nädalaga.

30. Kiirelt kasvavad: M. flavescens, M. aurum, M. phlei, M. smegmatis, M. fallax. Aeglaselt kasvavad: M. africanum, M. asiaticum, M. avium, M. gastri, M. leprae, M. tuberculosis, M. ulcerans jne. M. tuberculosis

31. Metabolism Mükobakterid on metaboolselt väga võimekad, sest nad ei kasva mitte ainult suhkrutel ja alkoholidel, vaid ka süsivesinikel, nii alifaatsetel kui ka aromaatsetel. Osa kasvab ka metanoolil. M. smegmatis kasvab kemolitoautotroofselt H2 + CO2 peal. Nad kasvavad ka gaasilistel süsivesinikel etaanil ja propaanil. Patogeensed mükobakterid Perekonnas Mycobacterium on 2 ohtlikku patogeeni: tuberkuloosi- ja leepratekitaja. Tuberkuloositekitaja avastas R. Koch 1882. a.

32. Tuberkuloositekitaja avastas R. Koch 1882. a. Tuberkuloos Seda põhjustavad inimestel M. tuberculosis, M. bovis ja M. africanum. Tuberkuloos levib inimeselt inimesele süljepiisakeste abil (köhimine, aevastamine, laulmine jne). Kui tuberkuloositekitaja hingatakse sisse, siis jõuab ta kopsualveooli, kus ta fagotsüteeritakse ja ta paljuneb aeglaselt neutrofiilides ja alveolaarsetes makrofaagides. Kopsus tekib väike kolle, noodul. Sealt levivad bakterid edasi teistesse piirkondadesse ja moodustavad uusi koldeid. Tuberkuloosi on palju HIV-positiivsetel, kelle immuunsüsteem on nõrgenenud. Ravitakse isoniasiidi ja rifampiiniga. M. bovis satub inimorganismi saastunud lehmapiimaga. Soolestikust jõuab ta hiljem kopsu ja areneb klassikaline tuberkuloosipilt. Aitab piima pastöörimine.

33. Tuberkuloositekitaja avastas R. Koch 1882. a. Tuberkuloos Seda põhjustavad inimestel M. tuberculosis, M. bovis ja M. africanum. Tuberkuloos levib inimeselt inimesele süljepiisakeste abil (köhimine, aevastamine, laulmine jne). Kui tuberkuloositekitaja hingatakse sisse, siis jõuab ta kopsualveooli, kus ta fagotsüteeritakse ja ta paljuneb aeglaselt neutrofiilides ja alveolaarsetes makrofaagides. Kopsus tekib väike kolle, noodul. Sealt levivad bakterid edasi teistesse piirkondadesse ja moodustavad uusi koldeid. Tuberkuloosi on palju HIV-positiivsetel, kelle immuunsüsteem on nõrgenenud. Esmalt ravitakse tuberkuloosi isoniasiidi ja etambutooliga. Kahe praparaadi kombinatsioon annab võimaluse vältida resistentsete vormide teket.Aktiivse tuberkuloosiga haigete ravimine toimub haiglas intensiivteraapia abil. Kui ravi on tulemuslik, siis , siis bakterite eraldumine lõpeb keskmiselt 2-4 nädala pärast, inimene saab koju minna, aga ravimist tuleb jätkata vähemalt aasta.

34. Mükobakterid inimese makrofaagides

35. Leepra. e. pidalitõbi(põhjustaja M. leprae) Bakterrakud kasvavad naharakkudes ja põhjustavad haavandeid ja kudede kärbumist. Raskematel juhtudel kahjustuvad ka perifeersed närvid ja häirub motoorne funktsioon. Hoolimata arvamusest ei ole pidalitõbi väga nakkav. Nakkab ilmselt otsekontaktiga. Maakeral on umbes 12 miljonit leeprahaiget (peamiselt Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas). Eestis oli 1993. aastal 28 leeprahaiget. M. leprae on aeglase kasvuga (generatsiooniarg ca 12 päeva) ja eelistab madalamat temperatuuri (ca 30 kraadi). Seetõttu kasvab hästi seal, kus kehatemperatuur on madalam, nagu nahal. Rakukesta glükolipiidid kustutavad hapnikuradikaale ja võimaldavad baktereil ellu jääda ja paljuneda makrofaagides.

36. leeprahaige

37. Leeprahaige (tüüpiline ninakahjustus ja puuduvad sõrmed)

38. Perekond Rhodococcus Moodustab ainult substraadimütseeli, öhumütseeli ja spoore mitte. Mütseel fragmenteerub pulkjateks rakkudeks. Rodokokid on kollaselt, oranzhilt vöi punaselt pigmenteerunud, aeroobsed kemoorganotroofid. Mullas ja rohusööjate loomade sönnikus laialt levinud. Neid on ka mullas ja puhastusseadmete aktiivmudas, kus nad lagundavad orgaanikat, ka fenoole ja teisi raskestilagundatavaid aineid.

39. Perekond Arthrobacter Tüüpliik A. globiformis. Esineb elutsükkel. Neid on nimetatud ka mullakokkideks (Vinogradski) ja mulla korünebakteriteks. Arthrobacteri elutsükkel on järgmine: noore kultuuri ebaregulaarsed pulgakujulised rakud muutuvad vanas kultuuris kokoidseteks rakkudeks. Kui kasvutingimused on jälle soodsad, siis kokkidel ilmuvad väljakasved ja need “idanevad” pulkjateks ebakorrapärasteks rakkudeks. Esinevad ka V-kujulised figuurid.

40. Perekond Arthrobacter Tüüpilised mullabakterid. Nn mullakokid Vinogradskil. Aeroobsetel mulla pindkülvidel väga arvukas rühm. Happelises mullas on neid vähem. Neid soovitatakse ka mullast isoleerida just mullaagaril, so. mullatõmmist sisaldaval agarsöötmel. Nad on väga resistentsed kuivamisele ja näljutamisele ja on suutelised kasutama v. mitmekesiseid C-allikaid, ka aromaatseid aineid ja alkaane. Seetõttu nad mullas nii arvukad ongi. Lagundavad herbitsiide. Neid leidub ka kalade ja molluskite pinnal, reovees, aktiivmudas. On kirjeldatud ka Arthrobacteri kitinaasi tootev tüvi ja üritatud teda kasutada Fusariumi tõrjeks taimekaitses.

41. Perekond Micrococcus Graampos. kokid, kes paiknevad tetraadides ja ebaregulaarsetes kogumites. Tavaliselt liikumatud ja asporogeensed. Aeroobsed, omavad karotinoidpigmente ja kolooniad on eredalt värvunud. rRNA analüüs näitab, et Micrococcus on kindlasti lähedasem Arthrobacterile, kui Staphylococcusele. Bergey määrajas kuulusid Staphylococcus ja Micrococcus ühisesse sugukonda Micrococcaceae. M. luteus Grami järgi värvitud

42. Perekond Micrococcus Kus leidub? Mikrokokke on väga palju imetajate loomade nahal.Inimese nahal on palju Micrococcus luteust, M. agilist, M. variansi, M. roseust. Mikrokokid moodustavad kuni 20% nahapinna aeroobsest mikrofloorast. Micrococcus luteus ja M. varians on kollaselt pigmenteeritud. Neid on hästi rohkesti inimeste nahal ja seetõttu ilmselt ka majatolmus. M. roseusel on roosakad kolooniad. M. luteusel on uuritud väga põhjalikult membraane. M. lysodeiticus tema vana nimi. Ka Fleming testis tema peal oma lüsotsüümi. Perekond Stomatococcus. Perekonna ainus liik on S. mucilaginosus. Varasemad nimed Staphylococcus mucilaginosus ja Micrococcus mucilaginosus.

43. Perekond Propionibacterium Orla-Jensen ja von Freudenreich olid 1906. a. esimesed, kes uurisid Shvetsi (Emmentali) juustus juustuauke tekitavaid baktereid. Juustuaugud tekivad piimhappe propioonhappeks kääritamise käigus tekkivast CO2-st. Nime Propionibacterium pani ette Orla-Jensen ja seotud on nimi sellega, et need bakterid toodavad käärimisproduktina suures koguses propioonhapet. Neid baktereid on uuritud eeskätt seetõttu, et nad osalevad juustu valmimises, aga nad toodavad suures koguses ka vitamiin B12 ja neid on kasutatud ka propioonhappe tootmiseks. Esimesed tüved, mida kirjeldati, olid pärit juustutööstusest. Alles palju aega hiljem selgus, et propioonhapebakterid on väga levinud ka inimese nahal. Propioonhapet tootvaid liike kuulub ka teistesse bakteriperekonda, nagu Selenomonas, Bacteroides ja Clostridium.

44. Perekonda Propionibacterium kuuluvad graampos., anaeroobsed kuni aerotolerantsed, asporogeensed ja liikumatud. Nad on pulgakujulised, kuid pulgad on ebaregulaarsed, paisudega ja kõverdunud. Biokeemia Heksoosid konverteeritakse püruvaadiks glükolüüsirajas. Püruvaadist tekivad propionaat ja atsetaat ja CO2. Emmentali jt. shveitsi tüüpi juustude valmimisel on neil suur roll. Nende juustude juuretises kasutatakse P. freudenreichii tüvesid ja homofermentatiivsete piimhapebakterite tüvesid. Juustu valmimise nn. sooja-ruumi faasi ajal (72-78 oC) kääritavad propioonhapebakterid piimhapebakterite poolt toodetud laktaati atsetaadi ja propioonhappe tekkega ja tekib ka CO2, mis annab juustule auke. Aroomi annavad nii need org. happed kui ka ilmselt aminohapped, nagu Pro.

45. Liigid P. freudenreichii ja P. shermanii on väga sarnased ja need soovitatakse paigutada liiki P. freudenreichii. Pentoose kasutavad propioonhapebakterid P. pentosaceum ja P. arabinosum soovitatakse paigutada liigi P. acidi-propionici alla. Naha propioonhapebakterid Neid isoleeriti esmalt aknega patsientidelt, kuid neid leitakse ka tervetelt inimestelt. Seega ei saa päris kindel olla, et aknet põhjustab Propionibacterium. Alati leitakse aknega haigete nahalt ka Staphylococcust. P. acnes’t on nahal v. palju, eriti palju seal, kus on rohkesti rasunäärmeid: laubal ja ninakülgedel. Teistest propionibakteritest on nahal ka P. granulosum’it ja P. avidum’i. Propionibaktereid on leitud ka tupest, suust ja väljaheidetest. Naha propioonhapebakterid on v. nõudlikud söötme suhtes: vajavad peaaegu kõiki aminohappeid, paljusid vitamiine ja paljud ka guaniini ja adeniini.

46. Rasunäärmete aktiveerunud talitlus murdeeas soodustab nahal P. acnes’e kasvu

47. Perekond Micromonospora Morfoloogia:Esineb vaid substraadimütseel. Koloonia on pinnalt kurruline, spoorid paiknevad üksikult mütseelil. Elupaik looduses: neid leidub mullas ja vees. Kodudes õhu saastajad, elavad ka konditsioneerides. Lagundavad biopolümeere (tselluloosi, ksülaani, kitiini). Biotehnoloogiline rakendus:mitmed Micromonospora toodetud antibiootikumid on kasvajavastased (pürrolosporiin - leukeemia, korkomitsiin – leukeemia ja kopsu kartsinoom). AB gentamütsiini kasutatakse bakterhaiguste ravimiseks.

48. Perekond Actinoplanes Sporangiumid arenevad substraadi pinnal, koloonia võib olla kaetud valkja säbruga. Oluline tunnus määramisel on ka mütseeli värvus, mis varieerub sõltuvalt liigist suuresti. Põhiline värv on oranž, mis tõenäoliselt on karotinoidsest pigmendist. Pimedas kasvavad kultuurid pigmente ei tooda. Toodavad antibiootilisi aineid ja alfa-glükosidaaside inhibiitorit akarboosi, mida kasutatakse teatud tüüpi diabeedi ravis.

49. Perekond Actinoplanes Elupaik looduses: Looduses tavalised mullabakterid, isoleeritud ka veest. Zoospoorid on liikuvad ja ujuvad veepinnale, kus koloniseerivad substraadi (tolmutera, karv) mõne päevaga. Raske isoleerida ja kultiveerida. Sporangiumid arenevad substraadi pinnal, koloonia võib olla kaetud valkja säbruga. Oluline tunnus määramisel on ka mütseeli värvus, mis varieerub sõltuvalt liigist suuresti. Põhiline värv on oranž, mis tõenäoliselt on karotinoidsest pigmendist. Pimedas kasvavad kultuurid pigmente ei tooda. Toodavad antibiootilisi aineid ja alfa-glükosidaaside inhibiitorit akarboosi, mida kasutatakse teatud tüüpi diabeedi ravis.

50. SugukondStreptomycetacea Sisaldab 2 olulist perekondaStreptomyces ja Streptoverticillium Perekond Streptomyces on populaarne uurimisobjekt, sest on laialt looduses levinud ja toodab AB. Eristatakse üle 500 Streptomycese liigi. Paljud aktinomütseetide perekonnad, nagu Actinopycnidium, Actinosporangium, Chainia, Kitasatoa ja Microellobosporia on nüüd kantud perekonna Streptomyces alla, kuna nende DNA/DNA hübridiseerimine näitas suurt homoloogiat ja kemotaksonoomia ja faagitundlikkus samuti.