Kutsehariduse roll teadmusühiskonnas ja innovatsioonimajanduses

Kutsehariduse roll teadmusühiskonnas ja innovatsioonimajanduses Krista Loogma, PhD TLÜ haridusuuringute kesksus krista.loogma@tlu.ee

Sissejuhatus • Fookus: miks ja kuidas peaks kutseõppe rolli teadmusühiskonnas ja innovatsioonimajanduses ümber mõtestama • Märksõnad: teadmusühiskond, innovatsioonimajandus, sotsiaalne innovatsioon, innovaatiline õppimine ja teadmiste ülekanne • Sisu: • teadmusühiskonna tähendus ja mõju haridusele • sotsiaalne innovatsioon • mõned mõtted kutseõppe rollist innovatsioonimajanduses

Peamised probleemid • Tehnoloogiast ja maailmatuturgudest juhitud majandusmuutused on nii kiired, et haridussüsteemidel on väga raske kohaneda • Haridussüsteemid on kohanenud vastamaks tänase, kui mitte eilse päeva majanduse nõudmistele • Tasakaal hariduse traditsioonilise/kultuurilise – reprodutseeriva rolli ja uue rolli – innovatsioonivõimekuse tagamine vahel? • Kas ja kuidas haridusinstitutsioonid muutuvad ja/või millised uued õpikeskkonnad saavad innovatsioonivõime toetajaiks? (uued meediad, praktikakogukonnad, töölõppimine,...) • Vaatamata rikkalikule poliitilis-normatiivsele diskursusele teatakse innovatsioonidest siiski üsna vähe – mis nad on, kuidas ära tunda, praktikas toetada ja arendada.

Üleminek teadmusühiskonda ja innovatsioonimajandusse • Üleminekumehhanismid: teadmusringluse kiirenemine, teravnev konkurents/hüperkonkurentsi teke, uued riskid, arengute suur ebaühtlus • Uuendused ja teadmised on/saavad (enam kui kunagi varem): • peamiseks kohanemismehhanismiks inimeste igapäevaelus ja tööl • uued lisaväärtuse allikad majanduses • Tuleb otsida lahendusi küsimustele, millele vastuseid pole veel olemas • Rakendusteaduse kasvav tähtsus – oskus kombineerida: • teoreetilist (faktid, printsiibid, seaduspärasused) ja • praktilist teadmist (oskused, pädevused, kogemuslik, situatiivne teadmine) • Muutuste tegelikust ulatusest on raske aru saada, kuna need on väga ebaühtlased – vaja enam analüüse

Innovatsioonitegevuse mustrid ettevõtetesAllikas: Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes, 2007 • 2002 – 1/3 ettevõtteid olid uuendanud (või üritanud) oma tooteid/teenuseid/protsesse, aastal 2007 – pooled. • Valdav osa uuendusi - masinate ja seadmete uuendamine, nendega seotud koolitused • Väiksemate ettevõtete innovatsioonitegevuse tagasihoidlikkus • Ettevõtete koostöömuster / uue teadmise allikad: • kõige enam - tarnijad-kliendid • kõige vähem – ülikoolid jm teadusasutused, ülikoolide osa isegi kahanenud 2000-2004

Oskuste ja pädevuste nõudmisi mõjutavad: • nõudmise ülemvõim ja nn. prosumeri teke. Klientide/kasutajate kiirelt muutuvad ja eristuvad nõudmised, osalus teenuse /tootearengus • vajalike teadmiste ja oskuste kontekstistsõltuvus. Rakenduskõlblikud võimekused sõltuvad tegevuskeskkonna – nt valdkonna või regionaalsest/kohalikust ajaloolis-kultuurilisest ja sotsiaalmajandulikust kontektist • uued võtmetehnoloogiad – teadmised koos IKTga. Uute majandusvaldkondade teke, vanade ümberkorraldamine, tehnoloogiate integratsioon, hübriidoskuste nõudmine • IKT funktsioonide laienemine. Infotöötlemise kõrval uute tähenduste loomine

Töömuutused • industriaalajal tekkinud tööjaotuse ja sotsiaalsete kihtide vaheliste piirjoonte hägustumine ja kadumine - füüsilise ja vaimse töö vahel, erinevate kutsete vahel, hariduse ja töö vahel, töö ja “elu” vahel jne. • formaalhariduse sertifkaatide tähendus on muutumas • töölõppimise tähtsuse kasv– õppimine on töö uus vorm • laienevad nõudmised keskasteme spetsialistidele ja oskustöölistele - loovus, pühendumine, paindlikkus, reflektsioonivõime, tööeetika, teadlikkus oma rollist jms. • nõudmine üldoskuste/võtmeoskuste ja –pädevuste, eriti sotsiaalsete pädevuste järele on universaalne ja kasvav • loovmajanduse areng ja nn loovtöötajate klassi laienemine – “loovuskomponendi” osakaalu kasv pea kõigi ametite puhul

Innovatsioonist. Sotsiaalne innovatsioon • Massiline innovatsioonivajadus – elitaarsest tegevusest igapäevaseks • Vallandajad: kultuurilised muutused (multikultuurilisus, subkultuurid jms), terav konkurents, IKT mõju, tehnoloogiate integratsioon jt • Sotsiaalse innovatsiooni kasutuselevõtt: • uuendus võetakse kasutajate poolt omaks, • tegevus / praktika ja selle institutsiooniline korraldus muutuvad selle alusel, • kasutajatel on aktiivne ja loov roll, • uuendus toob kaasa lisaväärtuse (mis ei pruugi olla majanduslik kasu), olulise uue tähenduse kasutajate jaoks (huvi ja motivatsioon) • uuendus on integreeritud ja kohandatud konkreetsesse sotsiaalsesse praktikasse/kohalikele oludele vastavaks

Muutunud arusaam innovatsioonist Traditsiooniline Sotsiaalne *olemasolevate teadmiste uutmoodi rakendused *kasutajate-poolne omaksvõtt ja praktika muutumine selle alusel *seotud lisaväärtusega, olulise uue tähendusega kasutajate jaoks *innovatsioon rakendub ja areneb koostöös (tootjad, kasutajad, erinevad teadmistebaasid) *sõltub õpppimisest ja teadmiste ülekandest *üksikleiutajad kui uute ideede loojad *innovatsioon kui lineaarne protsess *esmajoones tehnoloogilis-majanduslik nähtus *toetussüsteemide fookus tippteaduse ja tehnoloogia arengusse (ülikoolid, teaduskeskused jms)

E-õpe kui innovatsioonAllikas: Loogma, Ümarik, Kruusvall, Laanpere, 2007

innovaatorid- hakkavad kohe kasutama nii uusi IT võimalusi kui ka e-kursusi; varajane vähemus - võtavad uued tehnoloogiad kohe kasutusele, aga e-kursused alles peale nende kasulikkuses veendumist; innovatsioonilõhe varajane enamus - hakkab nii tehnoloogiaid kui ka e-kursusi kasutama peale nende kasulikkuses veendumist; hiline enamus - domineerib teiste eeskuju; viivitajad - võtavad uued IT võimalused kasutusele teiste eeskujul, enamuse mõjul või pole neist huvitatud sisemine motivatsioon – tõmme enam kooliväliseid võrgustiksidemeid soov ja huvi uusi asju proovida kasulik: võimaldab aega kokku hoida, tööd mugavamaks muuta, kvaliteeti parandada väline motivatsioon kolleegide eeskuju, juhtkonna surve hakkavad kasutama, kui see on möödapääsmatu Innovatsiooni omaksvõtt ja tähendus

Innovaatiline õppimine – koos õppimisega areneb ja muutub nii õppija (tema teadmised ja vaated) kui ka tööobjekt, st praktika • õppimine ja teadmusloome on valdavalt sotsiaalne ja interaktiivne protsess – uus teadmine luuakse koostöös, see ei ole üksnes indiviidi atribuut; • erinevat liiki teadmise ja õppimise segu – alates teoreetilisest teadmisest ja lõpetades situatiivse, varjatud teadmisega; tihti on otsustava tähendusega just õppimine, mis toimub informaalsel teel; • haarab olulisi teadmiste ja õppimise ülekande dimensioone: haridusasutuste ja väljaspool neid toimuv õppimine, kogukondades, eluloolises plaanis toimuv ülekanne jne. • seotud sotsiaalsete oskuste ja suhetega, koostööga, usaldusega jm. sotsiaalne kapital muutub üha olulisemaks.

Kutseõppe roll innovatsiooniprotsessides 1. Innovatsioonimajanduses vajalike pädevuste arendamine, • innovatiivse õppimise ja erinevate teadmusülekande meetodite rakendamine • ettevõttepraktika tugevdamine • uute lahenduste otsimine erivajadustega õppijate ja mahajääjate aitamisel • IKT- põhiste õppimisviiside rakendamine 2. Teadmistevahendaja rollteadmusloome institustioonide (ülikoolid, teaduskeskused) ja nende rakendajate vahel (ettevõtted, kutseühendused, kodanikuühendused) 3. Osalus piirkondlikes võrgustikes, partnersidemete ja koostöö laiendamine 4. Osalus pikaajalise perspektiivi loomises, regiooni tulevikukavades ja tulevikuseires osalemine

Kokkuvõtteks • Innovatsioonide võtmeprotsessid sisalduvad sotsiaalsetes tegevustes. Siin peitub meie üks suuremaid väljakutseid – valdavalt konkurentsile ülesehitatud ühiskonnas uue innovatsioonimudeli jaoks piisava sotsiaalse kapitali loomine • Uute lahenduste otsimine peab olema kontekstiga seotud - (sh sektori /majandustegevusvaldkonna või regionaalset/kohalikku keskkonda arvestav). Erinevates valdkondades võivad erinevad võtmefaktorid otsustavat osa mängida. • Kutseõppeasutuste ja rakenduskõrgkoolide tegelikku rolli uuendusprotsessides pole analüüsitud ja seetõttu puudub sellest ka ammendav ülevaade

Tänan kuulamast! Küsimusi?

Kutsehariduse roll teadmusühiskonnas ja innovatsioonimajanduses