Teaduseetika seminar

1. Teaduseetika seminar Sügis 2013

2. Eetika ajalugu Eetika ja selle probleemid on ilmselt sama vana kui inimkond. Eetikat on terminina esimesena (teadaolevalt) kasutanud Sokrates. Eetika kui distsipliini või filosoofia arendamisega on tegelenud paljud: räägitakse enamasti neist, kes on teinud oma panuse kehtivate eetikanormide tekkimisele ja arenguele.

3. Vanakreeka filosoofia Sokrates (470 – 399 B.C.) Ülim eesmärk on õnn Vahend selle saavutamiseks on voorus Kurjus tuleb teadmatusest, selle likvideerimiseks on vaja õpetust Platon (427 – 347 B.C.) Kaks maailma: ideede ja esemete oma Meie näeme vaid varje, kuid saame meenutamise kaudu osa ideedest Inglise filosoof ja matemaatik Alfred North Whitehead on üteldnud: "Kõige kindlam üldiseloomustus õhtumaa mõtlemise tavale on, et see koosneb ääremärkuste jadadest Platoni filosoofiale". Aristoteles (384 – 322 B.C.) Peetakse süstemaatilise eetika rajajaks Kui Platoni vaatluste aluseks olid ideed, siis Aristoteles valis alguspunktiks kogemuslikud faktid Iga inimene püüdleb täiuslikule õnnele, selle õnne tagab inimvääriline käitumine, mis omakorda võrsub voorusest ning hõlmab inimese pingutusi ja püüdlusi. Seega uuris Aristoteles hoolikalt inimese intellektuaalseid ja moraalseid voorusi Tema käsitlused kehtivad suurel määral ka tänapäeval

4. Kreeka ja Rooma filosoofiate eetika I Hedonistlik vool Hedonism on eetika vool, mille järgi nauding on kõrgeim hüve ning hea kõik, mis selleni viib. Demokritos Kuulutas vabadust ja demokraatiat: vaene demokraatlikus ühiskonnas on parem olla kui rikas türanni võimu all. Rikkad ja võimsad peaksid hoolitsema nõrkade ja vaeste eest. Enesega rahulolu on palju väärtuslikum kui rikkus. Headus on rohkem treeningu ja distsipliini tulemus kui inimloomuse kaasasündinud olemus. Need kes rõõmustavad naabrite ebaõnne pärast on rumalad kuna ei mõista, et nad on seotud keskkonnaga, kus nad elavad – kõik mõjutab kõiki. Ta kuulutas elu täis rahulolu ja minimaalset kurbust, kuid see on saavutatav läbi mõõdukuse ning rahulolemise sellega, mis Sul on. Kõige õilsamaks ettevõtmises pidas ta õppimist, kuid hoiatas, et õppimine ilma arukuseta viib eksitusse.

5. Kreeka ja Rooma filosoofiate eetika II Aristippus of Cyrene (435-354 B.C.) Puhta hedonismi viljeleja Sokratese õpilane, kes aga mõneski asjas erines oma õpetajast. Teiste filosoofide poolt hukka mõistetud oma luksusearmastuse ja suure õpetajaga vastuollu minemise eest. ”ma kohandan olukorrad enda järgi, mitte ennast olukordade järgi” “oluline pole mitte naudingutest loobumine, vaid nende allutamine endale” Epikurus (341-270 B.C.) filosoofia põhineb seisukohal: “hea on nauditav ja halb on valus” Kui valu eelistatakse naudingule, siis sellepärast, et see viib suuremalae naudingule.

6. Künism Antisthenes (445 - 365 B.C.) Sokratese õpilane ja Diogenes Sinopest (414 – 324 B.C.) olid vastupidise voolu esindajad: voorusest piisab õnneks, nauding on kurjast. õpetus arenes arrogantsuseks, seadust ja ülejäänud inimkonda põlgavaks. Antisthenes ütleb “ olen pigem hull kui tunnen naudingut”, kuid tema uurijad ütlevad siiski, et ta ei pidanud halvaks vaimseid naudinguid, vaid sensuaalseid.

7. Stoitsism. Zeno (336 – 264 B.C.) Õnnelik elu eeldab ükskõiksust kõige suhtes peale vooruse. Kired ja kiindumused on halvad. Voorust tuleb taodelda tema enda pärast. Elada tuleb kooskõlas loodusega.

8. Kristlik eetika. Algas kristluse koidikul. Polüteistlikud usundid ei kirjelda selgelt ja defineeritult Jumala ja maailma suhet, inimese saatuse määratust ega moraalsete seaduste tähendust. Kristlik õpetus ütleb, et moraalinormid on Jumala poolt inimestesse sisendatud, sõltumata nende usutunnistusest või suhtumisest Jumalasse ning need moraalinormid väljenduvad inimese südametunnistuse kaudu. Uus Testament kirjeldab eetika alusena suurimat käsku: Armasta Jumalat kogu oma, südamest, hingest, jõust ja mõistusest ja oma kaasinimest kui iseennast. Varakristlikud filosoofid: Paulus (Uus Testament). Üks mõjukamaid vanakristlikke filosoofe oli Augustinus, kes ühendas paljude vanakreeka filosoofide süstemaatilise kristliku eetikaga. Ta käsitles paljude konkreetsete ühiskondlike küsimuste eetikat : abielu, voorused, patud, jne.

9. Skolastikud Suuresti seotud Katoliku kirikuga. Aquino Thomas (1225-1274) katoliiklik skolastiline teoloog ja filosoof, Aristotelese õpetuse innukas järgija. Tema peateoseks loetakse raamatut “Teoloogia summa”, milles sisaldub ka eetikaõpetus: Moraalsed harjumused võimaldavad rõõmuga head teha. Moraalsete harjumuste alus on heade tegude korduv tegemine. See puudutab moraalseid ja intellektuaalseid vooruseid. Patt on kõrvalekaldumine jumalikust seadusest. Patt on pärilik. Tähtis element on armust õigeks mõistmine. Inimene ei ole võimeline omast jõust tõelist eetikat järgima ning arm on üleloomulik eetiline loomus, mis on Jumala poolt inimesse pandud. Armu läbi õigeks saamine koosneb järgmistest etappidest: Armu vajaduse tunnetamine inimese poolt Jumalik uuenemine Head teod

10. Protestantlik eetika Peamine erinevus katoliiklikust eetikast: üksikisiku roll suureneb ja kiriku roll usu ja moraali õpetamise ning saavutamise osas väheneb. Kuigi reformaatorid vaatlesid Piiblit kui vaieldamatut tõe alust on selle mõistmise lõppotsused jäetud indiviidide endi teha. Vabadusega korreleerub ka hulk erinevaid voole ja arusaamisi. 20 saj kristlik filosoof Dietrich Bonhoeffer rõhutab meditatsiooni (Jumalaga kontakti otsimise) tähtsust vastandades seda vaidlustega selle üle, mis on hea ja mis on halb. Kõrgeim moraal saab välja kasvada suhtest Jumalaga

11. Immanuel Kant Immanuel Kant (1724 -1804), Saksa filosoof. Kirjutas “Puhta mõistuse kriitika” objektiivne maailm on "asi iseeneses", mille kohta meie ei saa midagi väita. Asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks". Suudame tunnetada vaid oma 5 meele, aju ja kesknärvisüsteemi piiresse mahtuvat. Kant uskus, et meil on vaba tahe - ja mis veelgi olulisem, et seda saab tõestada. Tõestus näitas eeskätt seda, et me ei suuda uskuda vaba tahte puudumist. Vaba tahte uskumisest järeldub aga, et kõik ei ole määratud füüsikaliste loodusteadustega. Sellest järeldub, et peale empiirilise eksisteerib ka mingi teine maailm.

12. Immanuel Kant II • Kõlblus ongi Kanti järgi võimalik alus religioonile, mida mõistuse ega teaduse argumentidega "tõestada" ei saa. Kõlbeline tegutsemine ja seega vaba tahe, hinge surematus ja Jumala olemasolu on Kanti järgi nn praktilise mõistuse postulaadid, mida puhta mõistuse abil pole võimalik tõestada, kuid mis on meie praktilise maailma ja vahetu kogemuse paratamatud alused. • Ainult see, kes on võimeline mõistma mingi tegevuse poolt- ja vastuargumente, saab käituda moraalselt või ebamoraalselt. Kuid nende poolt- ja vastuargumentide paikapidavus ei ole isikliku maitse küsimus; tõeliselt veenev põhjendus peab olema üldkehtiv ja pälvima üldist heakskiitu. See tähendab, et kui empiirilist maailma valitsevad universaalsed loodusseadused, siis moraalimaailma valitsevad universaalsed ja tingimatud kõlblusseadused – nn kategooriline imperatiiv. • Tegu on hea mitte siis, kui sellel on head tagajärjed, vaid siis, kui see on toimunud sõnakuulelikkuses sellele sisemisele kohusetundele, mida meis tekitab universaalne kõlblusseadus.  • Kategooriline imperatiiv ühes Kanti sõnastuse tõlgenduses: "Toimi nõnda, et sa inimsusse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati ühtlasi kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendisse".

13. John Stuart Mill John Stuart Mill (1806-1873), inglise filosoof ja liberaal. üksikisiku või isikute vabadust piiraku ainult võimalik kahju, mis selle vabaduse kasutamisest võib teis(t)ele inimes(t)ele sündida – ja kirjeldas selle printsiibi konkreetseid rakendusi. Mill tunnistas, et kooseksisteerimiseks on vaja reegleid, kuid samas arvas, et ühiskond ei tohiks sekkuda asjadesse, mis puudutavad ainult inimest ennast.  Vabadus on Milli jaoks üheaegselt hüve iseeneses ja teiste hüvede algallikas.  Vabaduse paariline, peaaegu sama tähtis kui vabadus ise, on inimese individuaalsus. Need kaks on Milli arvates nii aineliste kui vaimsete väärtuste algallikad. "Ainus eesmärk, mille saavutamiseks on lubatud piirata teiste ühiskonna liikmete vabadusi vastupidiselt nende endi tahtmisele, on teiste suhtes kahjuliku tegevuse ärahoidmine, kusjuures inimese enda heaolu, olgu ta siis moraalne või füüsiline, ei ole sellisel juhul piisavaks õigustuseks.  Oma tegudes vastutab igaüks ühiskonna ees, juhul kui need teod puudutavad teisi."

14. Sotsialism, anarhism Karl Marx, Friedrich Engels Moraalsed, religioossed, juriidilised ja filosoofilised kontseptsioonid on vaid ühiskonna majanduslike tungimuste peegeldus inimese meeltes. Kõik muutub. Muutumatu tõde ei ole võimalik. Max Stirner: hea on see, mis teenib minu huve, üldine hea, armastus inimkonna vastu on vaid tühjad fraasid. Friedrich Wilhelm Nietzsche (1844– 1900) Saksa filosoof Inimesest tuleb üle saada. Isanda ja orja moraal.