Iseseisvusaja haridusolud 1918 - 1940

1. Iseseisvusaja haridusolud 1918 - 1940 Loeng 6, 09.03.11 Vadim Rõuk

2. Iseseisvusaja haridus • Teema olulisus • Sisuülevaade Iseseisvusajale eelnenud sündmused Iseseisvusaja hariduse taotlused ja plaanid Iseseisvusaja hariduse süsteem 1920-ndatel Kooliuuendus Tartu Ülikool, teadus, kutseharidus Iseseisvusaja hariduse süsteem 1930-ndatel Skautlus, Gaidlus Peeter Põld Villem Reiman Johannes Käis jt

3. Iseseisvusaeg – sellele eelnenu? • Eesti iseseisvus - ajajärk 20. sajandi alguse Euroopas, mis oli seotud rahvusriikide tekkega pärast I maailmasõda. Sündmused: • 1905.a. sündmused, vägivald, mõisate põletamine; • Veebruarirevolutsioon 1917; • Peterburist eesti haritlaskonna tagasitulek 1917; • Enamlaste võim 1917; • Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebr 1918; • Saksa okupatsioon 1918; • Vabadussõda ja selle lõpp Tartu Rahu tulemusena 02.02.1920.

4. Iseseisvusaja haridus Kooli pärand tsaariajast: Täielik (peaaegu) kirjaoskus; Tihe algkoolivõrk (üldharidust siiski ei olnud); Keskhariduskoole oli 1917 umbes 35 kooli; Kõrgharidust anti: Tartu Ülikoolis, Veterinaarinstituudis; Koolid olid sõja tõttu kannatanud; Õpetajaid ja õpilasi viidi Venemaale; Tartu Ülikoolist viidi ära teadusliku väärtusega vara.

5. Iseseisvusaja haridus 1917 – 1918 a sündmuste ajal elas kool läbi mitmeid poliitilisi muudatusi: Enamlased soovisid koolide suuremat venestamist; Saksa võimu ajal toimus koolide saksastamine ja koolid läksid üle Saksa riigikoolide õppekavadele; Saksa ajal algkool jäi eesti keelseks, aga keskkool sai saksakeelseks, Tartu ülikoolist sai saksa ülikool; Ei soositud ja takistati õpetajate ühingute tegevust; Vallandati rahvuslikult meelestatud pedagooge.

6. Iseseisvusaja haridus Pärast 1918.a. Saksa okupatsiooni: Otsustati seada koolid rahvuslikule alusele (õppekeel emakeel, segakoolid kaotati, eesti keel kohustuslikuks õppeaineks); Olgugi, et tehti ettepanek, et Tartu Ülikooli õppekeel oleksid saksa, vene ja eesti, muudeti TÜ täielikult eesti keelseks; Eesmärk oli üldine, kohustuslik ja maksuta algkool; Hariduselu juhtimine Haridusministeeriumi pädevusse; 1919 koolikohustus senisest 3 aasta pealt 4 aasta peale ning seda kõigile 9-14. aastastele lastele. Põhiseadusse lisati – kohustuslik ja maksuta algkool; vähemusrahvustele emakeelne õpetus; kõrgkoolide sõltumatus ja riiklik kontroll õpetamise üle. Kehtestati ühtluskool – igal algkooli lõpetajal oli õigus pääseda kesk-, täiendus- või kutsekooli.

7. Iseseisvusaja haridus 1920.a. 7. mail võttis asutav Kogu vastu algkooliseaduse, selle järgi: Ühtluskool – Hariduse I aste tasuta emakeelne algkool 6 aastase õppega; Koolikohustus 8-16. eluaastani või algkooli lõpuni; Kes ei lähe kesk- või kutsekooli, õpib veel 2 a. täienduskoolis. Vähemalt 20 vähemusrahvuse in. puhul tuli avada vastav kool või klass. (eestistamine ja ümberrahvastamine oli keelatud, kuid soovi korral võis vähemusrahvuslane minna eesti keelega riigikooli. Trahv vanemaile, kes ei koolitanud last.) 1922. lisandus Keskkooliseadus, selle järgi: 5 aastane emakeelne keskkool vabatahtliku usuõpetusega tasuline; Keskkooli sai algkooli lõpetanu ilma katseteta; Keskkooli järel sai eksamiteta ülikooli; Kaotati erinevused poeg ja tütarlaste õppetöös, mis kergendasid naiste teed intelligentsi hulka.

8. Iseseisvusaja haridus Tartu Ülikool ja Kõrgharidus (1893-1918 Imperatorskij Jur'evskij Universitet) Kui 20. saj algul oli TÜ venekeelne, siis 1920ndate aastate keskel peeti juba 60 % loengutest eesti keeles. 1925 TÜ seadus – ülikool valis ise rektori ja muud ametimehed, kes kinnitati valitsuse poolt. Muud kõrgkoolid: Tallinna Kõrgem Muusikakool (1923 konservatoorium) Tartu Kõrgem Muusikakool Kunstikool Pallas, Riigi Kõrgem Kunstikool Tondi Kõrgem Sõjakool Tallinna Tehnikum (aastast 1936 tehniline instituut, 1938 Tallinna Tehnikaülikool, mis kujunes teaduskõrgkooliks inseneride ettevalmistajana)

9. Iseseisvusaja haridus • Algkooliõpetajate ettevalmistamine: • Iseseisvuse algul olid 6.a. Õpetajate seminarid Tartus, Rakveres, Tallinnas, Võrus, Haapsalus, sinna võeti algkooli järel; • 1930-ndatel pidi algkooliõpetaja õppima 6 a. Algkoolis, 5-6.a. Keskkoolis ja 2.a. Tallinna või Tartu Pedagoogiumis; • Gümnaasiumi e keskkooli õpetaja ettevalmistamiseks avati Tartu Ülikooli juures pedagoogika professuur Didaktilis-metoodiline seminar. • Tulevane õpetaja pidi olema võimeline õpetama kõiki aineid, tundma emakeelt, võõrkeeli, teadma kunsti, muusikat, võimlemist ja käsitööd. • Praktika toimus oma algkoolis. Rahvusvähemuste seas avasid sakslased ja juudid emakeelseid algkoole ja keskkoole, rahvuskeelsed koolid olid veel venelastel ja rootslastel.

10. Iseseisvusaja haridus Algkooli õppeained olid: emakeel matemaatika, loodusõpetus maateadus ajalugu, kodanikuõpetus joonistamine laulmine käsitöö võimlemine usuõpetus (vabatahtlik) kodulugu (1-3 kl) saksa ja inglise keel (3-6. klass, mõlemat õpetati) (Ka käekiri pidi olema korralik. Eeskujuks võeti paiskald-,nöörkald-, paispüst-, nöörpüstkiri) Eestlaste meelisõppeained: eesti keel, kirjandus, ajalugu, maateadus, inglise keel, saksa ja vene keel, veidi ka ladina keel.

11. Iseseisvusaja haridus Kutseharidus EV alguses avati: tööstuskoole (metalli – ja puidutöö); naiskutsekoole (õmblus- ja kangakudumine); tööstusõpilaskoole põllutöökoole aianduskoole kodumajanduskoole. 1930ndail avati: ametikoole kodutöökoole kalandus- ja kaevanduskool metsatehnikumid jne. (paljud kutsekoolid avati endistes mõisates, mis nõudis aega, kapitaalremonti, ümberehitusi.)

12. Iseseisvusaja haridus • Kutseharidus - rahvaülikoolid 1919 moodustati ka rahvaülikoolid, kus õppetöö kestis 2 aastat 5 päeva nädalas. See oli koolijärgse hariduse täiendamise vorm. I rahvaülikool avati Kunda mõisas, seejärel asutati Ravilasse Harjumaa Rahvaülikool. 1937 töötasid need põhiliselt linnades, nt Tallinnas, Tartus, Võrus, Põltsamaal, Tõrvas. Algselt ülesseatud eesmärki siiski ei saavutatud, rahvaülikoolide võrk jäi väljaarendamata. Et kutsekoolid ei hakanud tööle nii kuis vaja tekkis haritlaste üleproduktsioon, mistõttu 1925.a. hakatigi tähelepanu pöörama kutsekoolidele;

13. Iseseisvusaja haridus Kutseharidus: 3.a. õppeajaga tööstuskoolid reorganiseeriti 4.a tööstuskoolideks, kaubanduskoolid aga kaubandus ja ärinduskeskkoolideks; Moodustati ka kõrgema astme kutsekoolid, kuhu võeti keskkooli või kutsekeskkooli lõpetanuid; Tähtsaimad kutsekeskkoolid: Tartu Tööstuskool, Tartu Kommerts- ja Kaubanduskool, Tallinna Linna Naiskutsekool, Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituut, Tallinna Kodunduskeskkool, Tallinna Merekool. (1919-1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 tudengit, neist veerandi moodustasid naised, järelikult ei olnud naised orienteeritud ainult kutseharidusele). 1939 – 1940 – 177 kutsekooli Eestis, 13 032 õpilast neis. (2 aasta jooksu loodi rahvuslik kutseharidussüsteem ja arendati välja kutsekoolivõrk koos ettevalmistatud rahvusliku õpetajaskonnaga).

14. Iseseisvusaja haridus Kooliuuendus (Reformipedagoogika), toimus 1930ndate alguses Alguses oli koolis palju valetamist, õpetaja petmist, mahakirjutamist, samuti võideldi õpetaja korralduste vastu. Uuspedagoogide arvates niisugused väärnähtused pidid kaduma, kui rakendada õpilasi jõu- ja huvikohasele tööle, leida tööviise, mis vallandaksid õpilase loovad võimed. Õpilase töö tuli muuta viljakamaks. Pedagoogid-kooliuuenduslased käisid ka välismaal, kus uuriti kooliuuenduse edusamme, näiteks P. Põld Saksamaal. Ajakirjas “Kasvatus” avaldati sellekohaseid kirjutisi, infot tutvustati ka ajakirjanduses, õpetajate kongressidel ja loengutel.

15. Iseseisvusaja haridus Kooliuuendus (Reformipedagoogika), toimus 1930ndate alguses Eesmärk : laste individuaalsete võimete arendamine ja sünnipäraste võimete ärakasutamine, õpilase aktiivsus ja isetegevus kerkis esiplaanile. Eestvedajaks oli Eesti Õpetajate Liit, kes korraldas kooliuuendusliku kasvatusteadusliku nädala 1922.a. suvel, 1930 toimus ka kooliuuendusnäitus. Kooliuuenduse ideed ja üldõpetus jõudsid 1924-1925 õpetajate seminaridesse. Tähtsaim suund uuenduses oli üldõpetus.

16. Iseseisvusaja haridus • Õpetamistüübid: • Üldõpetus - Õppetöö, kus aluseks võetakse lapse huvi. Uus õppeaine algkoolis – kodulugu (ühendav õppetegevus) – pani aluse hilisemase loodusloo, ajaloo ja maateaduse õpetamisele. Neid aineid õpiti eluliste tegevuste kaudu kompleksselt. Õpetust anti teemade, mitte ainetundide alusel, selleks loeti, kirjutati, arvutati, lauldi, mängiti jne; (nt teema “Kalapüük”) • Jüri Parijõgi Rakvere Õpetajate Seminari harjutuskooli juhataja, Tartu linna 4. algkooli ja Tartu Õpetajate Seminari direktorina ja ajaloo õpetajana pani tugeva aluse üldõpetusele, olles selle pedagoogilise uuenduse rakendajaid ja välismaa kogemuste põhjal üldõpetuse silmapaistvaid teoreetikuid Eestis.

17. Iseseisvusaja haridus • Õpetamistüübid: • Sõnakool – mehaanilisel õppimisel ja õpetamisel põhinev; • Lapsekeskne kool – laps areneb oma sisemise vajaduse järgi, mitte õpetaja käsul, seega laps õpetajast tähtsam; • Töökool – teadmiste omandamine läbi õpilase aktiivse iseseisva töö. Ka käeline töö. • Individuaalne tööviis – uus metoodika – töövihikud, mis suurendasid iseseisvat tööd ja tegelemist ühe õpilasega.

18. Iseseisvusaja haridus Alates 1930. aastast hakkas kehtima 6. kl algkooli kohustus 1930ndatel majanduskriis ja krooni devalveerimine; 12. märtsi 1934 aasta riigipööre koolireform kehtestati riigivanema dekreediga (haridusminister Nikolai Kann). Tänu majanduskriisile vähenes koolikohustus 16-lt 14-le eluaastale. Uus süsteem: 1) 4 klassi algkooli; 2) 5 klassi keskkooli (2+3 klassi); = 12 kooliaastat 3) 3 klassi gümnaasiumi (sinna pääses eksamitega). 5. klassilised keskkoolid nimetati progümnaasiumideks. 6 a. algkool + 3 a. gümn, seda kooli nimetati reaalkooliks. 1938.a. Algkooliseadusega tõsteti koolikohustuse ülempiiri 15. eluaastani. (Reaalkoolide loomine mitmekesistas noorte valikuid, sest nüüd ei pidanud algkooli 4. klassi järel tööle minema, vaid saadi jätkata haridusteed)

19. Iseseisvusaja haridus • 1937.a. muudeti õpetajate ettevalmistust. Tallinna ja Tartu pedagoogiumid muutusid seminarideks, mis tegutsesid kõrgema astme kutsekoolidena. • Autoritaarse korra aastatel kasutati haridust ära ideoloogilistel eesmärkidel: • hariduselu rakendati riiklike ja rahvuslike sihtide teenistusse; 2) tugev kooli kasvatuslik külg; 3) patriootiline, töötahteline, vaba kodanik sai haridus-kasvatusliku süsteemi eesmärgiks. (algkoolist kadus võõrkeel, seda võis õpetada 5 ja 6 klassis omavalitsuse või lapsevanema kulul 3 tundi nädalas) Autoritaarselt käituti ka ülikoolide suhtes. 1. jaan 1938 seadusega nimetas rektori ametisse president haridusministri ettepanekul.

20. Iseseisvusaja haridus TEADUS Ülikooli esmane ülesanne oli teaduse edendamine, seejärel alles kõrgema hariduse andmine, see muudeti - Tartu Ülikooli eesmärk oli õppetöö, seejärel teadus . EV algusaastatel teadus ei olnud valitsuse tähelepanu all; 1930-ndate keskel teadusasutusi lisandus ja kasvas Tallinna tähtsus, tekkis konkurents ning ebakõlad. 1936.a. asutati tehnikateaduskond Tallinnas, millest kujunes Tallinna Tehnikaülikool; 1938.a. eraldati ülikoolist ja moodustati eraldiseisev teadusasutus Eesti Teaduste Akadeemia.

21. Iseseisvusaja haridus Jaan Kross “Wikmani poisid”, ilmus 1988. "Wikmani poiste" (1988) algmaterjaliks on Krossi õpinguaeg Jakob Westholmi Gümnaasiumis. Tegevus toimub aastatel 1937 – 1944. Räägib loo sellest, kuidas algsetest 10. klassi poistest arenevad mehed, kes lõpuks (enamus neist oma soovi vastaselt) rebitakse sõtta, milles nad tihti isegi poolt valida ei saa. Samuti sellest, et armastus, mis teistele tundub nõrk, võib tegelikult olla hoopis tugev ja vastupidi, nii et esmamuljet ei tasu kunagi uskuda. Tegevuspaik: Wikmani gümnaasium Tallinnas. Kõik poisid olid sünges meeleolus ja kartsid mobiliseerimist või rindele tagasi saatmist. Jaak Sirkel on priimus, teose peategelane, Virvesse armunud, teine tegelane on kooli direktor Johann Wikman, kes sureb vähki ja usuõpetaja hr Tooder, kelle õpetaja kuju teoses kujutatakse. Armastus on sõja kõrval teine teema. Ka Aino otsustas ikkagi Penni sõjast tagasi ootama jääda, teadmata seejuures isegi, kas poiss on veel elus. Samuti oli väga liigutav lõik, kus härra Tooder oma pojaga tormisele merele kindlale surmale vastu sõitis, lauldes ise samal ajal laulu Jumala lõputust ja kõikevõitvast headusest. Antud teos erineb teistest Jaan Krossi raamatutest eelkõige selle poolest, et see on praktiliselt ainuke Krossi kirjutatud noorsooromaan.

22. Iseseisvusaja haridus Hugo Treffner (1845 - 1912) Rahvusliku liikumise osaline. Avas 1884.a. 3-klassilise II järgu poeglastekooli, kus õpetus toimus saksa keeles. 1890 sai õppekeeleks vene keel. Oma olemuselt oli eragümnaasium. Praegune Treffneri gümnaasium Tartus on selle õigusjärglane.

23. Iseseisvusaja haridus Ado Grenzstein (1849 – 1916) Oli ajalehe Olevik peatoimetaja, ta oli venestamist pooldavate seisukohtadega. Arvas, et venelased elavad niikuinii eestlaste ellu sisse ja see on kasulik. Paljude raamatute autor. Näiteks lauliku “Kooli laulmise raamat” autor 1878, mille vahendusel jõudsid koolidesse eesti rahvaviisid koos eesti esimeste heliloojatega. Kirjutas ka võõrkeelte õppimisest, kus pooldas keeleõppija praktilisi vajadusi, aga mitte päheõppimist ja grammatikat. 1887 andis välja “Eesti Lugemise-raamatu”. Samas tema õpik Saksa keele õpetaja Eesti kooli lastele. I kooli aasta. Tartu, 1877oli saksastamise õpik. Tema arvates peab kool olema riiklik, aga mitte kiriku alluvuses. 1901 lahkus Eestist Pariisi, kuna jäi poliitilises suhtluses Jaan Tõnissonile ja “Teataja” peatoimetajale Konstantin Pätsile alla.

24. Iseseisvusaja haridus Carl Heinrich Niggol (1851-1927) Tema tutvustas 1920ndatel kui Tartu Õpetajate Seminari õpetaja kõige enam kooliuuenduslikke seisukohti, temalt ilmus “Töökool ja õppekool” ning “Kasvatuse radadel”. Ka Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi poiste käsitööklassi juhataja ja koolieelse kasvatuse rajaja. Pooldas käsitööd pedagoogikas. Eesti pedagoogikateadust mõjutas Tartu Noorsoo Kasvatuse Selts, kus asjaajamine toimus ka Eesti Vene impeeriumi kuulumise ajal eesti keeles. Niggol oli seal üks aktiivsemaid esinejaid. Tema kõnede alusel ilmus 1918 ka raamat “Tegelik kasvatus enne kooli ja kodus”. Ta on ka vene keele õpikute koostaja. Suurt tähtsust mängisid eestlaste kultuurielus ja arengus Gustav Suits, Oskar Luts, Eduard Vilde, Juhan Liiv, Kristjan Raud, Rudolf Tobias, Anton Hansen Tammsaare, Paul Pinna.

25. Iseseisvusaja haridus Jaan Tõnisson (1868 – 194 ?) Oli ajalehe Postimees peatoimetaja, ostis selle Karl August Hermannilt 1896. aastal. Arvas samuti, et eesti väikerahval on õigus ja kohustus säilitada oma identiteet. 1905.a. asutas esimese Eesti partei kodanliku Rahvameelse Eduerakonna. Oli ka ühe esimese eestlase majandusettevõtte Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse rajaja. Oli ka Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi asutaja. Hiljem mitmeid kordi minister ja riigivanem.

26. Iseseisvusaja haridus Mihkel Kampmann, ka Kampmaa (1867 - 1943) Pedagoogiliste ainete õpetaja Tartu Õpetajate Seminaris, ka usuõpetuse, koduloo ja eesti keele õpetaja. Lugemiku autor, mille alusel õpiti geograafiat ja loodusteadust, selle alusel õpiti tundma ka eesti tähtsamaid kirjamehi. Tema lugemisraamat vastas 3 aastase vallakooli programmile. Ise lõpetas Valga Õpetajate Seminari, töötas mitmel pool koolmeistrina. Avaldas 1890ndatel koduõpetuse raamatu, kus olid kirjalikud harjutused eesti keele ja kirjatehnika õpetamiseks. Ta on üks tähtsaimaid lugemike autoreid ja perekonnakasvatuse käsitlejaid (“Lahtised kirjad emadele” 1896). 1919 andis välja “Eesti ajalugu. Piltide kujul rahvakoolidele kokku seatud” ja 1936 neljaköitelise “Eesti kirjandusloo peajooned”. 1932 andis Tartus välja “Didaktika põhijooned”, kus käsitleti õpetamise teooriat.

27. Iseseisvusaja haridus Jakob Westholm (1872 - 1935) 1907.a. avas Tallinnas venekeelse poeglastekooli, mis 1915 sai oma olemuselt eragümnaasiumiks. 1930ndatel oli kool humanitaargümnaasium, mis erines teistest võõrkeelte rohkuse poolest. 1918 Haridusministeeriumi keskkooli osakonna juhataja. Üks ühtluskooli rajajaid.

28. Iseseisvusaja haridus Juhan Tork (1889 - 1980) Tartu Õpetajate seminari direktor. Tartu Ülikoolis täitis pedagoogika õppejõu ülesandeid filosoofiateaduskonnas. TÜ didaktilis-metoodilise seminari pedagoogika osakonna juht. Kaitses esimese filosoofiakraadi pedagoogika alal teemal “Eesti laste intelligents”. Olnud ka Tartu 15. Algkooli juhataja. Suri Torontos.

29. Iseseisvusaja haridus Johannes Käis (1885 - 1950) Lõpetas Peterburi Ülikooli loodusteaduste osak. Eesti Õpetajate Liidu teaduslik sekretär, Võru Õpetajate Seminari direktor, tema ümber koondusid 400 pedagoogi, kes olidki kooliuuendusrühm. Nad olid õpetajate seminarides hariduse omandanud algkoolide pedagoogid. Tema pakkus välja individuaalse tööviisi tüübi koolis ja arendas töökooli suunda. Kirjutas artikleid Võru Õpetajate Seminari aastaraamatus pealkirjaga “Teel töökoolile”. Tema raamat “Uusi teid algõpetuses” kandis läbi ideed, kus isiksuse kujundamine toimub aktiivse loomingulise töö kaudu. Heaks õppevormiks pidas ta tööjuhendite järgi individuaalselt või grupiviisiliselt töötamist. Väärtustas, et õppimine oleks huvitav, motiveeritud ja arendav.

30. Iseseisvusaja haridus Johannes Käis (1885 - 1950) Didaktika 10 käsku, (vt. „Teel töökoolile" V, lk. 131—132) Pedagoogiliste ainete käsitlusel tekitas raskusi eestikeelsete õppe-ja käsiraamatute puudumine. Seetõttu osutus paratamatuks õpetaja ettekanne suuremal määral kui seda paremas olukorras oleks tehtud.   Kuid siiski püüti kasutada mitmesuguseid võimalusi õpilaste isetegevuseks. Et didaktikas ja pedagoogikas paljusid küsimusi võis harutada õpilaste endi tähelepanekute ja kogemuste põhjal pedagoo­gilise praktika alalt, siis esitati neil juhtudel probleem vaba-arutluseks. Kui ka õpetaja oli esile toodud mõtteid täiendanud, tehti lühike kokku­võte klassitahvlile, mis sisaldas küsimuse olulisi punkte. Õpilased aga pidid neid põhilauseid oma töövihikuis veel ligemalt selgitama, kasutades ka kättesaadavat pedagoogilist kirjandust („Kasvatust", võõrkeelseid raamatuid). Niisuguse tööviisi tulemusena on näiteks teema: Didaktilised põhinõuded — Didaktika kümme käsku. 1.     Ole huvitatud oma tööst ja ela kaasa sellele, siis suudad äratada huvi ka õpilases. „Huvi on õpetuse juur ja alus. Kui õpetaja ise on huvitatud oma tööst, siis kandub see sugestiivselt ka õpilastesse ja kihutab neid isetegevusele, mis kindlustabki tööviljakuse. Õpetajal tuleb kasutada võimalikult mitmekesiseid huviäratamise abinõusid.    Igav olla on õpetaja kurjem patt." Samal viisil on põhjendatud ka järgmised „käsud": 2.  Püüa   loov   olla   oma   töös,   tuues igasse  korduvassegi tundi midagi uut töösisus ja -võtetes. 3.  Ühelegi  tunnile   ei   tohi   minna   ilma   tõsise   ettevalmistuseta tunni sihi, aine valiku ja töö käigu suhtes. 4. Aine valikul peab hoolega silmas pidama   aine   lapsepärasust ja eluligidust. 5. Ehita õpetuse käik õigele psühholoogilisele ja loogilisele alu­sele. 6. Võimalda õpilasile suurimat isetegevust. 7. Hoolitse järjekindlalt harjutus- ja kordamistöö eest, ilma mil­leta võib ka parim õppeviis jääda tagajärgedeta. 8. Õpetusel tuleb alati silmas pidada ka kasvatuslikke ülesandeid. 9. Ole eeskujulik oma töös. 10. Kõigi puuduste ja ebaõnnestuste põhjusi otsi kõigepäält iseendas.

31. Iseseisvusaja haridus Peeter Põld (1878 - 1930) Esimene haridusminister ajutises valitsuses. 1919 Tartu Ülikooli esimene kuraator, teda peetakse esimese emakeelse ülikooli rajajaks. Esimene pedagoogika professor. Didaktilis-metoodilise seminari juht. Karskustegelane. Tema eeskujuks oli Villem Reiman. Peetakse ka rahvusliku kooli rajajaks. Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi eesti keele õpetaja ja direktor. Ajakirja “Kasvatus ja Haridus” asutaja. Tema kooliajaloo loengutel põhinev “Üldine kasvatusõpetus” ja “Eesti kooli ajalugu” anti välja 1932-1933 aastal. Reformpedagoogika tegelik vahendaja, kes juurutas arusaamist, et kooli ei juhiks ametnikud ja kirik, vaid lastevanemad ja omavalitsuskogukonnad.

32. Iseseisvusaja haridus Peeter Põld (1878 - 1930) Suurt tähelepanu pööras naisharidusele. Nägi naises ühiskonnale eriti tähtsat rolli. 1929 emadepäeva brošüür “Emast kui suurest kultuuriloojast”. Arvas, et naistele tuleb avada kõik kultuuri ja hariduse varasalved, kuid ei tohi kaduma minna emalikkus, naiselikku. Seetõttu pidas õigeks tütarlaste kodunduse, käsitöö tunde ja laste kasvatamist. Oli Jakob Hurda traditsioonide jätkaja, arendades eesti rahvuslikku pedagoogikat ja emakeelse kooli ideed. Tema isikliku teadusliku uurimistöö põhisuund oli eesti kooli ajaloo süstemaatiline uurimine.

33. Iseseisvusaja haridus Friedrich Volrad Mikkelsaar (1886-1930) Pika staažiga algkooliõpetaja. Eest Vabariigi haridusministri abi ja riigikoolinõunik 1918-1930. Nimetatakse Eesti koolielu suurimaks reformaatoriks. Tema pani aluse ühtluskoolile, emakeelsele haridusele ja usuõpetuse vabatahtlikkusele. Koduloo õppetunni sisseviija. Töötas välja algkooli seadusi. Koolide revideerimisel arvas, et revideerija on abistaja, mitte puuduste otsija. Nagu õpetajad Tork, Põld, Murdmaa, Villem Raam oli ta ka karskusmeelsuse kasvataja.

34. Iseseisvusaja haridus Enn Murdmaa (1874-1956) Tallinna koolide inspektor, Harjumaa haridusosakonna juhataja, pikaaegne Tallinna 21. Algkooli juhataja. Oli Eesti Õpetajate Liidu esimees 1923-1940 ja samas ka ajakirja Kasvatus toimetaja. Õpetas ja mängis näitemängu, juhatas muusika- ja laulukoori. Mängis Narva-Jõesuu koolis esimest viiulit kooli sümfooniaorkestris. Lisaks õpetas vene ja eesti keelt.

35. Iseseisvusaja haridus 1939 a kevadel töötas Eestis 1220 algkooli 106 415 õpilase ja 3900 õpetajaga. Lõpetajatest astus keskkoolidesse 25,7 %. Algkoolides – lõpetajate päevad, esimest korda tervitati lõpetajaid 1937 “Estonias”, 30. mai kuulutati pidupäevaks kogu riigis. Õppimises oli kehaline karistus keelatud, kuid jäi suuline karistus (nt noomitus), nurka seismapanek ja pärast tunde jätmine. Raskemate üleastumiste korral teatati vanematele, erandjuhtudel heideti koolist välja või saadeti erikooli. Väga hea õppetöö eest kingiti raamatuid. (P. Põld esitas oma raamatus “Üldine kasvatusõpetus” oma nägemuse karistusest, neid oli tema arvates 6.)

36. Iseseisvusaja haridus Skautluse ajaloost Skautlus põhines noorte isetegevuse ja enesealgatuse põhimõtetel ja selle ülesamme oli kujundada mängul põhinev rahvakasvatussüsteem. Olid välja töötatud Skaudiseadused. Rajanes salgatööl, põhiüksus lipkond (igal salgal oma lipp), jaguneti vastavalt vanuseastmetele: 8-12 aastased PERE (hundipojad e hundud), 12-16 RÜHM (skaudid), 16-19 RING või SALK (kogemustega noortejuhid, individuaalne kasvatusviis – 6-8 poissi). Salkades kantakse vastavalt tähtsusele eri värvi kaelarätti. Tegevus algas juba 1907, Eestis 1911-1912 Pärnus, traditsioon Inglismaalt, kus tegutses maailma peaskaut Robert Baden Powell (skaudiraamatute autor). Eesti peaskaut koolidirektor Nikolai Kann. 1921 Eestis I üleriigiline skautide kongress. 1940 tunnistatakse organisatsioon ideoloogiliselt valeks ja keelatakse.

37. Iseseisvusaja haridus Noorkotkad olid Kaitseliidu noorteorganisatsioon ja samuti rõhutatult skautlik organisatsioon. Samuti kodutütred gaidlik organisatsioon. Need loodi 1930ndate alguses. Gaidlus. 1909 ühinesid Londonis skautidega mõned tütarlapsed. Esimene gaidide rühm asutati 1919 Tallinnas. Gaidid kuulusid skautide malevasse, alles 1920 hakati eralduma ja koonduma iseseisvaks rühmaks.

38. Eesti Vabariik: õpetajate ettevalmistus Lisaks tsaariajal tegutsenud kahele seminarile (Rakvere Õpetajate Seminar ja Tartu Õpetajate Seminar) avati veel kolm: Tallinna Õpetajate Seminar 1919 Võru Õpetajate Seminar 1921 Läänemaa Õpetajate Seminar 1921

39. Seminari tunniplaanis olid: Pedagoogika, pedagoogika ajalugu, didaktika, hingeteadus, mõtteteaduse algkursus koos loogika ja eetikaga, üldine ja koolitervishoid, karskusõpetus, emakeel, matemaatika, loodusteadus, maateadus, kosmograafia, ajalugu, kodaniku- ja majandusteadus, kaks võõrkeelt (saksa ja inglise), käsitöö, võimlemine, majapidamine (tütarlastele), aiatöö ning algkooli õppeainete metoodikad.

40. Õppeplaan: • Võimaldas õppetöö individualiseerimist lääne reformpedagoogika töökooli idee eeskujul • Oluline koht õppepraktikal seminari harjutuskoolis • Jättis võimalusi klassiväliseksharrastustegevuseks

41. Õpetajate Seminaride kriitikute argumendid: • 14-15 aastased noored ei suuda veel teadlikult eluteed valida • Seminar ei anna gümnaasiumiga võrdset haridust • Ei valmista ka õpetajakutseks piisavalt ette • Kuna õppimine seminarides oli tasuta, siis seminarid lihtsalt kallid ülal pidada

42. Reformid: • Läänemaa ÕS suleti 1932, lõpetajaid 328 • Võru ÕS suleti 1930, • Rakvere ÕS suleti 1932, lõpetajaid 328 • Tartu ÕS suleti 1932,lõpetajaid 367 • Tallinna ÕS suleti 1928, lõpetajaid 215 Avati kaks gümnaasiumil baseeruvat pedagoogiumi (Tallinnas ja Tartus).

43. Uuendused: • Avati mees- ja naiskäsitöö, laulmise, muusika, aianduse, vene õppekeelega algkoolide õpetaja erialad • Tehti veel teisejärgulisi parandusi, et lähendada pedagoogium kõrgkoolile • Uuenduste käigus lammutati kiirustades vana • Kaks pedagoogiumi andsid kokku 410 lõpetajat

44. 1937.a avati uuesti Tallinna Õpetajate Seminar ja Tartu Õpetajate Seminar. Nüüd seminarid järk-järgult 4-aastasteks. Vastuvõtt progümnaasiumi baasil.

45. Iseseisvusaja haridus Nõukogude koolisüsteem: See oli hariduse tagasiminek; Koolisüsteem ühtlustati nõukogude omaga, mis ei olnud jõudnud siinsele tasemele. Venemaal ei olnud veel 1940.a. üldist kirjaoskust; Venemaal kehtis Läänemeremaadest erinev koolikorraldus; Baaside lepingu ja Punaarmee sissemarsi tõttu loovutati osa kutsekoole punaarmeelaste majutamiseks; Rootsi õppekeelega Pürksi Põllumajanduskooli Rootsi riigi kodanikest õppejõud lahkusid Rootsi; Baltisakslaste 1939.a oktoobri väljarändamisel lahkus rohkelt kutsekoolide õppejõude.