Eesti kool 18.sajandil

1. Eesti kool 18.sajandil Põhjasõda lõppes Eesti jaoks 1710.a. Maa oli laastatud. Sõda ja katk oli viinud elanikkonna arvukuse 150 000-ni. Peeter I säilitas kõik kohaliku aadli privileegid. Baltimaades jäi kehtima senine koolikorraldus. Lääne-Euroopas hakkas levima pietism (pietas – vagadus) ja August Hermann Francke pietistlik pedagoogika.Eestisse jõudis pietistlik põhimõte: rahvale tuleb õpetada lugemist ja praktiliseks eluks vajaminevaid teadmisi.

2. Pietistliku pedagoogika eesmärgid: tõearmastus, sisemine vagadus, usinus.Francke asutas õpetajate väljaõpetamiseks seminari, mis sai kogu Euroopale eeskujuks. Suurt ähelepanu pöörati küsitlevale meetodile. (õpetaja küsimused ja õpilaste äraõpitud vastused). Loodi vaestekoolid ja rõhutati koduõpetust.Vaestekoolis õpetati lugemist, kirjutamist, usuõpetust ja nõuti füüsilist tööd (aias, põllul)

3. Eestissse jõudsid pietistlikud ideed Saksamaal õppinud pastorite kaudu.1717.asutati Albu mõisa kool. Õpetati usuõpe -tust, lugemist, kirjutamist, rehkendamist, ladina saksa ja prantsuse keelt, geograafiat, ajalugu. (tegutses 30-ndate lõpuni)1724.H.Gutsleffi asutatud Kullamaa kihelkonna- kool. Õppetöö mardist lihavõtteni.Koole asutati ka teistesse kihelkondadesse, kuid koolide osatähtsus maarahva lugemaõpe- tamisel veel väike. Lugemisoskus püsis tänu varasemalt juurdunud koduõpetusele.

4. 18.saj. teisel kolmandikul jõuab Eestisse hernhuutlus ja hakkab võistlema luteri kirikuga. Liikumisega ühinesid mitmed pastorid ja mõisnikud. Rajati uusi koole, et noored saaks kirikukirjandust lugeda. 1738. asutati Valmieras jutlustajate ja koolmeistrite seminar. Krahv N. V. Zinzendorfi tegevus. 1739. ilmub eestikeelne piibel.Koolide olukorra parandamiseks korraldatakse kõigis kihelkondades koolivisitatsioone.

5. Õppetöö vormid:koduõpetus, kooliõpetus ja leeriõpetus.Kirikuõpetajad valvasid koduõpetuse üle ja kontrollisid laste lugemisoskust.Seitsmandast eluaastast kuni leerini pidi iga laps selgeks saama katekismuse viis peatükki ja lugemise, mille eest vastutasid lapsevanemad.Koduõppijad käisid pastori juures “katsumisel”. Kes ei saanud hakkama, pidi sundkorras kooli minema.Kooliõpetus kestis mardist lihavõtteni. Õpetati lugemist ja katekismust. Kontrollisid kirikuõpetajad. Töötasid kihelkonnakoolid, mõisakoolid ja külakoolid.Leeriõpetusel kontrolliti kodu- ja kooliõpetust. Leeri -õpetus kestis 6-8 nädalat ja lõppes koguduseliikmeks vastuvõtmisega (esimene armulaud).

6. Esimene koolipatent 1765.a (Browni patent)Esimene seadusjõuline akt, mis nõudis koolivõrgu rajamist.Vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, võisid oma lapsi kodus õpetada.Lastele, kes kodus õppida ei saanud, tuli vähemalt viie adramaa suurustes mõisates asutada kool.Õppetöö kestuseks määrati aeg mardist liha- võtteni.Talupoegadest koolmeistreid soovitati vabas- tada mõnest mõisakohustusest.Mõisnikud, kes ei asutanud kooli, pidid maksma trahvi kümme taalrit kirikukassasse.Igas kihelkonnas pidi asutatama kihelkonnakool.

7. Kihelkonnakooli taheti nüüd tõsta kõrgemale küla- ja mõisakoolist.Köstrite asemele kirjaoskajad koolmeistrid. Küla- ja mõisakoolides hakkasid käima ka tüdrukud. Siit algas murrang koduõpetuses: kui varem andsid lugemisoskust edasi mehed, siis sa- jandi lõpust jääb kodukool emade hoolde. Tugevdati kontrolli koduõpetuse ja koolis käimise üle. Kirikuvöörmündrid või külakupjad kontrollisid kord nädalas kooli külastatavust. 1770-ndatel rakendati Lõuna-Eestis õppimis sundus, Põhja-Eestis hiljem.

8. Täiendav koolipatent 1787.a.Uued nõuded:1. laste õpetamine toimugu valgetes ja soojades ruumides;2.koolmeistrid tuleb talvekuudel vabastada mõisatööst;3.koolmeistritele peab mõis andma kindlat palka naturaaltasuna.Igas kihelkonnas peab tegutsema kihelkonnakool ja igas mõisakogukonnas mõisa-või külakool.Kogu Eesti ulatuses jääb koolivõrk siiski ebaühtlaseks ja maarahva kooliõpetus püsis eripalgelisena 18.sajandi lõpuni.

9. Koolmeistri amet tõusis ausse, kui seadusega ettenähtud elukutse. Hakkas kujunema rahvuslik õppe- ja kasvatustegevus. Koolmeister tõusis sotsiaalselt kõrgemale talupojast. Hakkas paranema koolmeistrite kutsealane ettevalmistus. Pastorid andsid koolmeistritele metoodika-alast õpetust : kuidas korraldada lugemise õpetamist, mis järjekorras materjali läbi võtta, kuidas teadmisi kontrollida ja üles märkida.1774.a tohtis koolmeistriks valida vaid hea lauluhääle ja lauluoskusega koolmeistreid. Kooliealiseks loeti kõik 7.-12-a lapsed.

10. Õpikud.1786. trükiti Tallinnas 16.leheküljeline aabits. 4 esimest lehekülge aabitsaosa, järgnesid katekismus, palved ja mõned vaimulikud laulud. Aabitsa kõrval olid tähtsamateks kooliraamatuteksks kodu- ja kirikuraamatu katekismuse ja lauluraamatu osad. Hakkas kujunema ühtne põhjaeestikeelne kirjakeel, sellele aitas kaasa 1739.a ilmunud piibel.

11. 1731.jõudis taluperedesse praktilis-õpetusliku sisuga kalender. Kalendrid moodustasid esimese ilmaliku sisuga lugemisvara. Kalender hakkas täitma ka ajalehe funktsiooni. Koduõpetust hakkas mõjutama tarbekirjandus: kujunes välja uus lugemise vorm, nn. ettelugemine. Algas koduse tarbekirjanduse soetamine.O.W.Masing andis 1795.välja ABD-raamatu ja hiljem ka rehkendamise raamatu. Fr. G.Arveliuselt ilmub 1782. “Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat” (moraliseerivad jutukesed)

12. Linnakoolid 18.sajandil1786.a seadusega kehtestati kaheastmeline koolisüsteem.Tallinnas, Pärnus, Kuressaares ja Viljandis asutati 4-klassilised (viimane klass jagunes kaheks) ülemrahvakoolid ja väikelinna- desse 2-klassilised alamrahvakoolid.Õppetöö toimus saksa keeles.(ainult Tallinnas töötas ka venekeelne ülemrahvakool)Nooremates klassides (I-II) õpetati lugemist, kirjuta- mist, usuõpetust, aritmeetikat, joonistamist, vanema- tes klassides grammatikat, geomeetriat, aritmeetikat, füüsikat, looduslugu, geograafiat, ajalugu ja arhitek- tuuri. Koolides ei olnud õppemaksu.Linnaeestlased said emakeelset algharidust erakoolides ja köstrikoolides.