Loodusõnnetused ja tehnoloogilised katastroofid

1. Loodusõnnetused ja tehnoloogilised katastroofid

2. Nimeta kolm kõige ohtlikumat looduskatastroofi või tehnoloogilist katastroofi, mis võiks Eestit ähvardada • Mis on nende katastroofide tekkepõhjused • Katastroofi – loodusliku või tehnoloogilise – oletatav mõju inimestele • Kuidas aidata (inimest siis)?

3. Loodusõnnetused • üleujutused • orkaanid • laviinid • tsunamid • põuad • vulkaanipursked http://www.msf.org.uk/Dadaab_psychologists_without_borders_20121009.news

4. Orkaan Katrina, New Orleans (2005) Põud, Berhampur, India (2010)

5. Jaanuaritorm 2005 Padaoru kriis 2010

6. Tehnoloogilised katastroofid • s.t. inimtekkelised • tuumajaamade õnnetused • tuumapommid • ohtlike ainete lekked • plahvatused • kosmoseprügi

7. Uurimisvaldkonnad: • inimeste käitumine katastroofide ajal • katastroofide järelmõjud • ennetavad sekkumised • järgnevad sekkumised

8. Katastroofi definitsioon • häving, mille likvideerimine eeldab organiseeritud jõude; • katkeb tavapärane igapäevaelu • Käitumise uurimused katastroofide ajal: metodoloogilised ja eetilised probleemid - ratsionaalsed ja vähem ratsionaalsed käitumised: püsti tõusmine, liikumine, abistamine, seadmete väljalülitamine, turvalise koha otsimine. Paanika. • Katastroofide psühholoogilised ja füsioloogilised mõjud

9. Kataklüsmide, eriti maavärinate mõju uurivad keskkonna- ja kliinilised psühholoogid, epidemioloogid, psühhiaatrid (Bonanno, Galea, Bucciarelli, & Vlahov, 2006) • Mõju varieerub suuresti füüsiliste/sotsiaalsete faktorite funktsioonina – aga reeglina tekitavad mastaapsed katastroofid: • äärmuslikult tugevaid hirmu/traumareaktsioone -> ennustamatuse, kontrollimatuse ja tohutu purustusjõu tõttu • tugeva esialgne psüühilise trauma ning märkimisväärseid pikaajalised mõjusid (PTSD, depressioon, ärevus, üldised psühho-füüsilise stressi sümptomid) • Kerged stressireaktsioonid suhteliselt harvaesinevad -10% ohvritest; ca 50% mõõdukad pikaajalised psüühilised probleemid; 40% tõsised pikaajalised kahjustused, sh püsiva psühhopatoloogia teke (Norris, Friedman, and Watson, 2002) • Hoolimata eri regioonide suurtest sotsio-kultuurilistest erinevustest -> füsioloogilised ja psühholoogilised reaktsioonid riigiti väga sarnased (Goenjian et al., 2000); traumajärgne stress arenguriikides isegi suurem (Norris et al, 2002) • Psühholoogilise reaktsiooni tõsidus sõltub (sageli interakteeruvatest) teguritest, sh vahetu hävingu ulatus, demograafiline/sotsiaalne olukord, teisesed stressitegurid sündmuse ajal (Norris, Friedman, Watson, Byrne, et al., 2002) • Kataklüsmid ei mõjuta kõiki ühtemoodi: tõsiste/pikaajalise psühholoogiliste probleemide riskigrupis on naised, (väike)lapsevanemad, etnilised vähemused, madala SES ja varasemate psühhiaatriliste probleemide taustaga inimesed • Traumajärgne stress seotud katastroofi tekitatud sekundaarsete faktoritega, mis halvendavad psühholoogilist kohanemist: tavapärase elurütmi katkemine, töökaotus, ümberasumine, ajutised, piiratud standarditega eluasemed, sotsiaalse võrgustiku lagunemine, institutsioonidepoolse abi kiirus ja asjakohasus, sh varane psühhosotsiaalne toetus (Caia, Ventimiglia, Maass, 2010)

10. Mount St Helensi purse, USA (1980) • mõju tervisele puudus • kaitsvad faktorid, infojagamine

11. Haiti maavärin, 2010 Six months after the quake as much as 98 percent of the rubble remained uncleared. An estimated 20 million cubic meters remained, making most of the capital impassable,and thousands of bodies remained in the rubble.The number of people in relief camps of tents andtarps since the quake was 1.6 million, and almost notransitional housing had been built.Most of the campshad no electricity, running water, or sewage disposal, and the tents were beginning to fall apart. Crime in thecamps was widespread, especially against women and girls.Between 23 major charities, US$1.1 billion had been collectedfor Haiti for relief efforts, but only two percent of the money hadbeen released. - PTSD seotud - PTSD seotud elukorralduslike muutustega - kortisoolitaseme muutused, halvenenud tervis Hanshin-Awajimaavärin, 1999

12. Posttraumaatiline stressihäire (PTSD) surmajuhtumeid/ surmavalt ohtlikke situatsioone/ ohtlike kehavigastuste tekkimist sisaldavate olukordade kogemine/tunnistamine reaktsioon situatsioonis: hirm/abitus/õudus reaktsioon sündmusejärgselt: korduvad/pealetükkivad mälestuspildid lastel korduvad traumaga seotud teemasid väljendavad mängumustrid; temaatilised unenäod; Haiti, 2010 dissotsiatiivsed flashback’id; intensiivne stress traumat meenutava infoga kokkupuutumisel; traumaga seotud stiimulite vältimine; üldine tuimenemine; võimetus meenutada traumaga seonduvat; anhedoonia; võimetus soojadeks tunneteks, tulevikuperspektiivi tajumiseks

13. … Peamine viivitusi põhjustav tegur on mure hävinud FukushimaDaiichi tuumaelektrijaamast lähtuva kiirguse pärast. Hirm radioaktiivse saasta pärast on põhjustanud elanike tugevat vastuseisu aladel, kuhu muidu oleks võimalik rususid ladestada – isegi jäätmete puhul, mis ei ole pärit kaugeltki Fukushima lähedalt. Lisaks, kuigi põletamine vähendab oluliselt jäätmete kogust, on radioaktiivse tseesiumi kontsentratsioon neis viimase aasta jooksul kasvanud, mistõttu on raske leida sobivat lõppladustamiskohta. /…/ Erinevate piirkondade kohalike omavalitsuste juhid üritavad veenda elanikke kiirgust mitte kartma ning lubama rusude ladestamist. Aga nähtamatu vaenlane on tekitanud vastuseisu – eriti väikeste laste emadel –, mida selgitab paremini psühholoogia kui radioaktiivsusse puutuvad faktid. (Yuriko Koike, 02.03.2102 EPL online)

14. Tšernobõli katastroof (Ukraina, 1986) • Lokaalsed ja globaalsed mõjud: - tervis - reproduktiivkäitumine - pikaajaline stress - kiirenenud vananemine

15. Orkaan Andrew (USA, 1992): mõju olemasolevatele psüühilistele probleemidele

16. Katastroofide mõju päästetöötajatele • varasema kogemuse olemasolu annab paremad toimetulekustrateegiad • metodoloogilised probleemid: need, kes tunnevad end hästi, ei satu valimisse • Mida saab teha enne katastroofe • hoiakud – sõltuvad plusside ja miinuste suhtest • kes kardavad rohkem? • informeerimine – sotsiaalkampaaniad • kaugus ohukoldest, ohu kontrollitavus • kogemus

17. Mida saab teha enne katastroofe • hoiakud – sõltuvad plusside ja miinuste suhtest • kes kardavad rohkem? • informeerimine – sotsiaalkampaaniad • kaugus ohukoldest, ohu kontrollitavus • kogemus - Paremat ettevalmistust ennustab riskitaju ja muretsemine, mitte sündmuse tõenäolisus (Miceli et al, 2008)

18. In the last three decades, several studies have investigated preparedness for natural disasters and the factors that promote the adoption of protective measures among persons who live in high-risk zones, even though these studies have mainly concerned seismic risks (for a review, see Lindell & Perry, 2000). Most research suggests that preparedness for a natural disaster is associated with a wide range of socio-demographic characteristics of the household, which may play a different role depending on the social and environmental context investigated. Among these characteristics, significant though often low correlations have been reported for age (Heller, Alexander, Gatz, Knight, & Rose, 2005; Lindell & Whitney, 2000; Schiff, 1977), marital status (Dooley, Catalano, Mishra, & Serxner, 1992; Russell, Goltz, & Bourque, 1995), presence of children living at home (Dooley et al., 1992; Edwards, 1993; Russell et al., 1995; Turner, Nigg, & Paz, 1986), income (Edwards, 1993; Russell et al., 1995), education (Edwards, 1993; Russell et al., 1995), home ownership (Mulilis, Duval, & Bovalino, 2000; Russell et al., 1995; Turner et al., 1986) and length of residence at the same location (Dooley et al., 1992; Russell et al., 1995). Along with these variables, some studies have also demonstrated that the level of disaster preparedness may change as a function of some key personal and psychological factors, including previous disaster experience (Jackson, 1981; Johnston, Bebbington, Lai, Houghton, & Paton, 1999; Heller et al., 2005; Norris, Smith, & Kaniasty, 1999;Zaleskiewicz, Piskorz, & Borkowska, 2002), personality characteristics (Heller et al., 2005), self-efficacy (Mulilis & Lippa, 1990), causal attributions (Baumann & Sims, 1978; McClure, Walkey, & Allen, 1999; Turner et al., 1986), perceived responsibility for preparedness (Lindell & Whitney, 2000; Mulilis & Duval, 1997;Mulilis et al., 2000) and amount of concern or preoccupation for a future catastrophe (Dooley et al., 1992;Weinstein, Lyon, Rothman, & Cuite, 2000).

20. Psühholoogiline sekkumine pärast katastroofe • Tagasiside grupid • Info kättesaadavus • Lähedaste toetus, kes on väljaspool kriisipiirkonda • Abistajate abistamine: kriisiabipsühholoogide sümptomid

21. Ise on ka tore lugeda: http://www.sciencedirect.com.ezproxy.tlu.ee/science/article/pii/S0272494409000619