Tüpoloogiline keeleteadus ehk keeletüpoloogia

1. Tüpoloogiline keeleteadus ehk keeletüpoloogia Petar Kehayov (petar.kehayov@ut.ee)

2. Loengu kava: • Maailma keeleline kirjusus ruumis ja ajas. • Keeletüpoloogia uurimisobjekt ja eesmärk. • Keeletüpoloogia ajaloost. • Mis on keeleuniversaal? • Mõned tähtsad tüpoloogiad: morfoloogiline, morfosüntaktiline ja sõnajärje tüpoloogia. • Milline on õige keelevalim teatud uurimuse jaoks? • Keeletüpoloogia koht keeleteaduses. • Tüpoloogiliste andmebaaside ülevaade

3. Maailm on ikka veel keeleliselt kirju, kuid meil on kiire. • Maailmas on umbes 7000 keelt (www.ethnologue.com) • Neist 2/3 on kirjeldamata (Bakker 2007). • Võib arvata, et 85% kirjeldamata keeltest sureb käesoleval sajandil välja (Bakker 2007). • Eeldades, et iga 1000 aasta tagant teisenevad keeled uuteks keelteks, võib arvutada, et umbes 233 000 kunagi inimajaloos kõneldud keelt on igaveseks hääbunud (Bakker 2007). • Ainult väike osa väljasurnud keeltest on jätnud endast mingi jälje; Ruhlen (1991) loetleb 479 sellist keelt. Keeleteadlased teavad midagi vähem kui 3% maailmas kõneldud keelte struktuuridest.

4. Mida keeletüpoloogia uurib? “Keeletüpoloogia uurib keelte varieerumise piiranguid ja seeläbi võimaliku keele piiranguid.” (Leon Stassen) Eeldatakse, et keelte varieerumine ei ole suvaline ja juhuslik ja et seda determineerivad keelevälised faktorid. Lihtsustades: Keeletüpoloogia võrdleb keeli, et selgitada, millised on keelte struktuurilised piirid.

5. Keeletüpoloogia suur küsimus: Mis on võimalik loomulikus keeles? (Bickel 2007) Tänapäeval tegeleb enamik keeletüpolooge aga küsimusega: Mis on tõenäoline loomulikus keeles? (Bickel 2007) Tänapäeva tüpoloogia rõhk on mitte absoluutsete reeglite, vaid tendentside otsimisel, sest viimased ütlevad meile rohkem ajaloo, kultuuri ja muude keeleväliste seikade kohta. Võimaliku keele uurimine on jäänud Chomsky jüngrite (generativistide) harrastuseks.

6. Kuid kuidas on võimalik väita midagi võimaliku või isegi tõenäolise keele kohta, kui me tunneme ainult 3% inimajaloos kõneldud keeltest? Õnneks meil on UNIFORMITARIANISM. See on keeleteaduses juurdunud arusaam, et keeled on olnud oma olemuselt samasugused ka minevikus. See tähendab, et keelte olevik on võti keelte mineviku juurde. Järelikult piisab sellest, kui õpime tundma praeguses maailmas olemas olevaid keeli.

7. Millel keelte võrdlus põhineb? • Mitte grammatikates formuleeritud kategooriatel, vaid funktsioonidel. Näiteks: Ei ole mõtet võrrelda eesti ja vanakreeka grammatikates esinevat PERFEKTi kategooriat, sest eesti grammatikas mõeldakse selle all AEGA, vanakreeka grammatikas aga ASPEKTI. Hoopis mõtekam on võrrelda, kuidas eesti ja vanakreeka keel väljendavad sellist aega, mis võtab vaatlushetke seisukohalt minevikus toimunu, mille täpsem toimumisaeg jääb ebamääraseks.

8. Keeletüpoloogia harud: • Kvalitatiivne tüpoloogia: püütakse välja töötada selliseid mõisteid, mida saab kasutada kõikide keelte võrdluses; nt terminite SUBJEKT ja OBJEKT asendamine terminitega AGENT ja KOGEJA. • Kvantitatiivne tüpoloogia tegeleb erinevate struktuuri tüüpide levikuga maailma keeltes; nt kuivõrd sagedane on maailma keeltes kategooria KLUSIIV markeerimine spetsiaalsete grammatilise vormidega. Kas selliste vormide esinemine korreleerub mingite muude struktuuriliste omadustega? • Teoreetiline tüpoloogia püüab seletada kvantitatiivse tüpoloogia avastusi. Seletusi otsitakse KOGNITSIOONIS ja kõnelejate SUHTLUSEESMÄRKIDES.

9. Keeletüpoloogia ajaloost • Ilmselt esimene keeletüpoloog oli itaalia mõtleja Giovanni Domenico Campanella (Plank 2007). Oma teoses Philosophia rationalis (1638) võrdleb ta itaalia, prantsuse, hispaania, piibli-heebrea, araabia, türgi, hiina ja vietnami keelt.

10. Campanella järeldused: Senine grammatiline teooria eksib sõnaliikide iseloomustuses rangelt: • Nimisõna ei ole sõnaliik, mis muutub käändes ja arvus, sest piibli-heebrea keeles nimisõna ei muutu käändes ning hiina ja vietnami keeles nimisõna üldse ei muutu. • Verb ei ole sõnaliik, mis muutub ajas, isikus ja arvus, sest hiina ja vietnami keeles verbid üldse ei muutu.

11. Campanella avastas kaks IMPLIKATIIVSETUNIVERSAALI (tänapäeva terminoloogias): • Kui nimisõnad käänduvad, siis verbid pöörduvad, kuid mitte vastupidi. • Kui nimisõnad muutuvad käändes, siis nad muutuvad ka arvus, kuid mitte vastupidi. Kuigi teaduslik keeletüpoloogia ei olnud veel tekkinud, tehti järgmise kolme sajandi jooksul mitu sellist avastust. Tänaseks on mõlemad Campanella universaalid ümber lükatud.

12. Joseph Greenberg − moodsa tüpoloogia rajaja 1963. aastal ilmunud artiklis võrdles 30 keelt; esindatud olid kõik mandrid. Teda huvitas peamiselt sõnajärg; kasutas kolme kriteeriumit: • Kas keel kasutab põhiliselt PREPOSITSIOONE või POSTPOSITSIOONE? • Milline on põhisõnajärg: verb-subjekt-objekt (VSO), subjekt-verb-objekt (SVO) või subjekt-objekt-verb (SOV)? • Kas omadussõna paikneb nimisõnafraasis enne või pärast nimisõna?

13. Greenberg formuleeris 45 keeleuniversaali, neist valdav enamus kehtivad ka tänapäeval. Universaal 1: Väitlauses, millel on nimisõnast subjekt ja nimisõnast objekt, on põhisõnajärg peaegu alati selline, et subjekt eelneb objektile. Universaal 3: Keeled, mille põhisõnajärg on VSO, kasutavad alati prepositsioone. Universaal 4: Suure tõenäosusega kasutavad SOV keeled postpositsioone. Universaal 27: Kui keel kasutab üksnes sufikseid, siis on ta postpositsiooniline; kui kasutab üksnes prefikseid, siis on prepositsiooniline.

14. Milliseid keeleuniversaale on olemas?

15. Näiteks:

16. Implikatiivsed universaalid jagunevad omakorda KAHESUUNALISTEKS ja ÜHESUUNALISTEKS. Näiteks: Kahesuunaline statistiline implikatiivne universaal: Kui keele põhisõnajärg on SOV, siis enamjuhul on ta postpositsiooniline keel ja vastupidi, kui keel on postpositsiooniline, siis on ta enamjuhul SOV keel. Ühesuunaline statistiline implikatiivne universaal: Kui keele sõnajärg on vaba, siis on selle sõnad üldjuhul pikad. Kuid pikad sõnad ei tähenda seda, et sõnajärg on vaba.

17. Morfoloogiline tüpoloogia: keeli jaotatakse järgmisteks tüüpideks • analüütilised; • isoleerivad; • sünteetilised: − fusionaalsed; − aglutineerivad; • polüsünteetilised. Kuigi igas keeles on teatud tüüp domineeriv, eii ole ükski tüüp puhtal kujul esindatud. Näiteks eesti keeles on nii analüütilisi kui ka sünteetilisi jooni.

18. analüütilised keeled: kasutavad partikleid ja muid grammatilisi sõnu muutelõppude asemel; nt inglise: My brother will go to the movie after dinner. • isoleerivad keeled: morfoloogia puudub täiesti, kõik morfeemid on iseseisvad sõnad; nt vietnami: Khi toi den nha ban toi, chung toi bat dau kui ma tulema maja sõber ma PL ma alustama lam bai. tegema õppetund. ‘Kui ma lähen oma sõbra majja, siis me hakkame koos õppetunde tegema.’ (Ari Pirkola)

19. sünteetilised keeled: kasutavad palju muutelõppe, ühes sõnas esineb mitu morfeemi; nt soome: Syötyäni peseydyin. pärast-seda-kui-sõin pesin-ennast Jagunevad fusionaalseteks ja aglutineerivateks: − fusionaalsed keeled: sõnas on morfeemipiirid nähtamatud, sõnu on raske morfeemideks liigendada; nt saksa: denken dachte ‘mõtlema’ ‘mõtles’ (Kus on mineviku tunnus?)

20. − aglutineerivad keeled: morfeemid (afiksid) liituvad üksteisele reeglipäraselt, sõnu on kerge morfeemideks liigendada; nt türgi: elbise-miz-le riie-meie-koos ‘meie riietega’ • polüsünteetilised keeled: ühes sõnas on hästi palju morfeeme, väga keerulisi mõtteid on võimalik väljendada ühe sõnaga; nt tšuktši keel: Təmeyŋəlevtpəγtərkən.t-ə-meyŋ-ə-levt-pəγt-ə-rkənmina.SUBJ-suur-pea-valutama-PRES‘Mul on kohutav peavalu.’

21. Morfosüntaktiline tüpoloogia:JOONDAMINE S = intransitiivse lause ainus argument (Lauri magab.) A = transitiivse lause agent (Lauri armastab Piretit.) P = transitiivse lause kogeja (Lauri armastab Piretit.) Joondamine: kuidas grammatika lõikab semantilist ruumi. nominatiiv S absolutiiv S S akusatiiv ergatiiv A P A P A P akusatiivne joondus neutraalne joondus ergatiivne joondus

22. Näide ergatiivse joonduse kohta; baski keel:

23. Ülejäänud kaks võimalust on äärmiselt haruldased: S S A P A P horisontaalne joondus kolmejaoline joondus

24. Põhisõnajärje tüpoloogia: World Atlas of Language Structures: põhisõnajärje tüüpide sagedused; valim − 1228 keelt: SOV (Lauri raamatut loeb.) 497 keelt SVO (Lauri loeb raamatut.) 435 keelt VSO (Loeb Lauri raamatut.) 85 keelt VOS (Loeb raamatut Lauri.) 26 keelt OVS (Raamatut loeb Lauri.) 9 keelt OSV (Raamatut Lauri loeb.) 4 keelt põhisõnajärge ei ole 172 keelt

25. SOV (Lauri raamatut loeb.) jaapani, türgi, pärsia SVO (Lauri loeb raamatut.) inglise, vene, hiina VSO (Loeb Lauri raamatut.) piibli-heebrea, iiri VOS (Loeb raamatut Lauri.) maaia keeled, fidži OVS (Raamatut loeb Lauri.) hixkaryana, urarina OSV (Raamatut Lauri loeb.) tobati, nadebi põhisõnajärge ei ole saksa, bulgaaria Kui öeldakse, et keeles ei ole põhisõnajärge, siis tähendab see tavaliselt, et keeles esineb kaks või kolm sõnajärje tüüpi. Näiteks saksa keeles − pealauses SVO, kõrvallauses aga SOV.

26. Kuid 1228 on väike osa maailma keeltest. Kust me teame, et ülejäänud 5800 keeles ei ole sõnajärg raamatut Lauri loeb (OSV) väga sagedane? • Kvantitatiivne tüpoloogia on viimase kolmekümne aasta jooksul selle probleemiga aktiivselt tegelenud. Põhiküsimus kõlab nii: Kuidas koostada sellist keelevalimit, et meie tüpoloogilise uurimuse tulemused peaksid suure tõenäosusega paika kõikide maailma keelte kohta?

27. Kui me otsustame, milliseid keeli kaasata oma tüpoloogilisse uurimusse, siis on meie valik paratamatult erinevate faktorite poolt kallutatud. Võimalikud kallutatuse tüübid on: • Geneetiline: me tunneme paremini indo-euroopa ja soome-ugri keeli ja sellepärast on meie valimis ebaproportsionaalselt palju nendesse keelkondadesse kuuluvaid keeli. • Bibliograafiline: eesti raamatukogudes on rohkem kirjandust altai keelte kohta kui atabaski keelte kohta. • Areaalne: Tartus on kergem leida läänemere piirkonna keelte kõnelejaid kui balkani keelte kõnelejaid.

28. Tüpoloogiline: oleme juba leidnud teatud seaduspärasuse ja tahame formuleerida uut universaali: “Kui keeles on X, siis on selles suure tõenäosusega ka Y”. Tuleb aga eelnevalt kontrollida, et X-keeled on maailmas ühtlaselt esindatud, sest kui X leidub enamasti ühes piirkonnas, siis on implikatsioon ‘X → Y’ omane ainult sellele piirkonnale, mitte kogu maailmale. • Kultuuriline? Võimalik, et “loodusrahvaste” keeltes on teistsugune DEIKSIS kui moodsa kultuuriga rahvaste keeltes (NB: see on KEELELINE RELATIVISM). Kui meie valimis on rohkem moodsaid keeli, siis on tulemused kallutatud.

29. Keelkonna suurusest tulenev ? Väikesed keeled on ilmselt aldimad tüpoloogilisele teisenemisele. Seega tõenäosus, et leiame väikeste keelte seas haruldasi grammatikaid on suurem kui suurte keelte seas. Näiteks OSV ja OVS keeled on peaaegu kõik alla 3000 inimese suuruse kõnelejaskonnaga.

30. Muutujad ja nende väärtused. Muutujal SÕNAJÄRG on kuus väärtust: SOV, SVO, VSO, VOS, OVS, OSV. Muutujal AFIKS on seitse väärtust: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks, interfiks, suprafiks, simulfiks. Tihti me ei tea, millised on teatud muutuja väärtused.

31. Milliseid keelevalimeid on olemas? • Tõenäosusvalim: milline on tõenäosus, et keel kuulub teatud tüüpi; tavaliselt hõlmab 50-200 keelt, mis on geneetiliselt ja areaalselt üksteisest lahus. Sellisel juhul peame eelnevalt teadma, millised on muutuja võimalikud väärtused (nt binaarsete muutujate puhul nagu ADPOSITSIOON = ‘prepositsioon vs postpositsioon’) (Bakker 2007).

32. Mitmekesisusvalim: me ei tea eelnevalt, millised on muutuja võimalikud väärtused; meetodi mõte on neid avastada. Valitakse geneetiliselt ja tüpoloogiliselt üksteisest kaugel olevaid keeli. Keelevalimit suurendatakse niikaua, kuni uusi väärtusi enam ei leita. Tavaliselt on palju suurem tõenäosusvalimist.

33. Näiteks: Grammatilise soo eristamine personaalpronoomenites (World Atlas of Language Structures) Kas tabelis on esindatud kõik loogilised võimalused?

34. Ei ole: • eristab ainult 1. isikus; • eristab ainult 2. isikus. Ei leitud ühtegi keelt, kus need oleksid esindatud.

35. Juhuvalim: siis kui muutujad on väga ebastabiilsed ja nende väärtused ei sõltu geneetilisest või areaalsest sugulusest. Sellisel juhul on ükskõik milliseid keeli valime, peaasi, et neid oleks palju.

36. Keeletüpoloogia koht keeleteaduses. • Keeletüploogia on meetod, mitte teooria. Seepärast võib ta olla teooria-neutraalne. • Keeletüpoloogia püüab selgitada, millised on loomuliku keele piirid, mitte miks nad sellised on. Küsimusele ‘miks’ peab vastama keeleteooria. • Teooria-neutraalsusest hoolimata saab keeletüpoloogia paremini läbi funktsionaalsete keeleteooriatega (nt kognitiivse lingvistikaga) kui formaalsete (generatiivsete) teooriatega. Keeletüpoloogia otsib funktsionaalseid seletusi.

37. Laiemas plaanis: • Keeleteadlasi võib lihtsustades jagada sellisteks, kes on huvitatud keelest ja sellisteks, kes on huvitatud keeltest. Keeletüpoloogid on pigem huvitatud keeltest, generativistid aga pigem keelest. • Keeleteaduse ajalugu viimase 50 aasta jooksul iseloomustab kõige paremini Greenbergi ja Chomsky vastandus: Greenbergi perspektiiv: lai ja pinnaline; teooria sünnib alt üles. Chomsky perspektiiv: kitsas ja sügav; teooria sünnib ülevalt alla.

38. Keeletüpoloogia eesti keeleteaduses Eesti keeleteadlased on tegelenud areaalse tüpoloogiaga, mitte aga universaalse tüpoloogiaga. Põhjused on bibliograafilised ja areaalsed.

39. Tüpoloogilised andmebaasid: • The Universals Archive: http://typo.uni-konstanz.de/archive/ − sisaldab 2029 keeleuniversaali; − selleks, et oma universaali sinna lisada, peaks see enne trükis ilmuma; − sisaldab ka grammatiliste harulduste nimekirja. • The World Atlas of Language Structures. M. Haspelmath, M. S. Dryer, D. Gil, B. Comrie (eds.). Oxford: Oxford University Press. 2005 http://wals.info/

40. Kirjandust • Baker, Mark & McCloskey, Jim 2007: On the relationship of typology to theoretical syntax. – Linguistic Typology 11-1 (2007), 285-296. • Bakker, Dik 2007: Language sampling. – Jae Jung Song (ed.) Handbook of Linguistic Typology. Oxford: Oxford University Press. • Bickel, Baltazar 2007: Typology in the 21st century: Major current developments. – Linguistic Typology 11-1 (2007), 239-252. • Comrie, Bernard. 1989. Language universals and linguistic typology: Syntax and morphology. Oxford: Blackwell. • Croft, William 1990. Typology and universals. Cambridge: Cambridge UP. • Greenberg, Joseph H. 1963: Some universals of grammar with particular reference to the order of meaningful elements. – Joseph Greenberg (ed.) Universals of Language. London: MIT Press, 73-113.

41. Plank, Frans 2007: Extent and limits of linguistic diversity as the remit of typology – but through constraints of WHAT is diversity limited? – Linguistic Typology 11-1 (2007), 43-68. • Ruhlen, Merritt 1991: A Guide to the World’s Languages. London: Edward Arnold. • Stassen, Leon:http://www.let.uu.nl/~alexis.dimitriadis/personal/courses/typology07/stassen-leuven-2007.pdf • Whaley, Lindsay J. 1997. Introduction to typology: The unity and diversity of language. Newbury Park: Sage.