Viiul

1. Viiul Viiuli ajalugu

2. Viiuli algus • Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. • Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. • Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki.

3. Rebekk • Rebekk on bütsantsi lüüra ja islami 2-keelelise rababi mugandus. Näpitavate keeltega lauto, mis oli olemas juba 8. sajandil. Tavaliselt oli rebekk’il 3 keelt. Juba 13. sajandil peeti Prantsuse ja Inglise õukonnas rebekimängijaid palgal.

4. Viiulite areng • Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline ja kulgenud mitut liini pidi.  • Keskaegsetest erinevatest keelpillidest kujunesid renessanssi ajal tänapäevaste keelpillide lähemateks esivanemateks viola da gamba. • Seda mängiti põlvedel või põlvede vahel hoides ning viola da braccio, mida mängides õlale või rinnale toetati.

5. Viola da gambaViola da braccio

6. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. • XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid, kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonia Stradivari. 

7. Viiul mujal Euroopas • XVI sajandi teisel poolel levisid viiul ja selle meisterdamise kultuur kiiresti eelkõige Prantsusmaale ja Saksamaale ning mujale Euroopasse • Tuntuim prantsuse viiulimeister oli Jean Babtiste Vuillaume. Esimene viiulite valmistamise manufaktuur loodigi Prantsusmaal XVIII sajandi lõpul Mirecourt'is. • Prantsuse Revolutsiooni ajal levima hakanud antiigi-ihalus tõi kaasa ka huvi vanade muusikariistade vastu ning peagi avastasid XIX sajandi muusikud nende pillide võlu ja vahepeal kõigi vanade asjade saatust jaganud pillid muutusid nõutud kaubaks.

8. Vanad pillid ehitati uue, romantilise muusika nõuetele vastavalt ümber, samuti hakati vanu pille järgi tegema kui ka nimekate meistrite loomingut suisa võltsima • Kahtlemata ehitati XVII sajandil ja edaspidi viiuleid ja teisi keelpille kogu Euroopas, kuid ei Inglismaa, Hollandi, Põhjamaade ega idapoolsete maade meistrid pole saavutanud sellist kuulsust ja mainet, nagu "vanad itaallased".

9. Viiulid ja meistrid Eestis • Eestis on viiul olnud võrdlemisi levinud, olles külapidudel ehk simmanitel tihti koguni ainukeseks tantsitajaks. • Varasemate ja lihtsamate Eesti alal levinud rahvapillide seast väärib viiulile võrdlemisi sarnasena mainimist hiiu kannel.

10. Eestis on tegutsenud vägagi erineva tasemega viiulimeistreid alates omale või lapsele ilma igasuguste eeltadmisteta pilli meisterdanud huvilistest kuni korraliku eriharidusega rahvusvahelise tasemega meistriteni. • Tuntumad meistrid on olnud Felix Villak ja Eugen Meri, eriti aga kaasaegne meister Aaro Altpere, kes on õppinud Moskva rahvusvaheliselt tuntud meistri Korškovi juures.

11. Tänapäeva viiulid • Tänapäeval valmistatakse viiuleid nii tööstuslikult kui ka enam-vähem samade võtetega, nagu seda tegid renessanssiaegsed meistrid ning pealtnäha sarnaste pillide hinnad võivad nii valmistusviisist kui valmis pilli kvaliteedist ja meistri mainest tulenevalt erineda koguni kümneid tuhandeid kordi. • Oksjoneil müüdavate pillide hulgas hoiavad hinnarekordeid siiski "vanad itaallased" ning nende hinnad võivad küündida miljonite eurodeni.

12. Viiuli ehitus • Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. • Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. • Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud. • Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga.

13. Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud keerdus pea ehk tigu. • Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. • Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. • Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale. Keelehoidja pannakse kõlakasti laiema otsa külge nööbiga.

14. Selleks et viiuli keeled oleksid parajal kõrgusel sõrmlaua kohal, on kõlakasti keskpaigas kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli. • Viiulile sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - vioola ehk altviiul, tšello ja kontrabass. • Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Keelte pikkust muudetakse vasaku käe sõrmedega vajutades keeltele. Viiulit mängitakse poognaga üle keelte tõmmates.

15. Viiul

16. Viiuli sugulas pillid • Viiuli sugulas pillid on: • Vioola ehk altviiul • Tšello • Kontrabass

17. Vioola ehk altviiul • Vioola ehk altviiul (itaalia keeles viola) on viiulist veidi suurem neljakeeleline keelpill. • Keelpillide perekonnas moodustab vioola nii-öeldud keskmise hääle ühelt poolt viiuli ja teiselt poolt tšello ning kontrabassi vahel. • Vioola häälestatakse kvindi võrra madalamalt kui viiul ja oktaav kõrgemalt kui tšello

18. Vioolad

19. Tšello • Tšello on viiul perekonda kuuluv poogenkeelpill. • Pilli nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast violoncello ('väike violoon') • Tšellomängijat nimetatakse tšellistiks. • Tšello on tihedalt seotud euroopa klassikalise muusikaga ja teda on nimetatud inimhäälele kõige lähedasema kõlaga pilliks

20. Tšello

21. Kontrabass • Kontrabass on keelpill, nn viiuli perekonna kõige madalama kõlaga liige. • Kontrabass on suurim ja madalaima kõlaga pill, mida kasutatakse kaasaegses sümfooniaorkestris.  • Klassikalise muusikas kuulub kontrabass sümfooniaorkestri keelpillirühma ja väiksematesse keelpilliansamblitesse. • Lisaks kasutatakse seda ka jazzis, 1950ndate bluusis ja rock'n'rollis, bluegrassis ja tangos.

22. Kontrabass

23. Tänud kuulamas Koostas: Kaspar Mahla 10M.