E N D
Mihhail Lermontov sündis 15. oktoobril 1814. aastal Moskvas. Luuletaja isa erukapten Juri Lermontov põlvnes šoti aadlikest. Ema Maria pärines rikkast perekonnast ja oli saanud hea kasvatuse. Nende abielu oli õnnetu ja peagi kolis ema oma võimuka ja rikka ema Jelizaveta Arsenjeva juurde. Tulevane luuletaja polnud veel kolmeaastanegi, kui ta ema suri tiisikusse. Isa ja vanaema vahel, kes teineteist vihkasid, algas lapse hooldamise pärast vägikaikavedu. Isa vastuseisust hoolimata jäi poisikese kasvatamine siiski võimuka vanaema hooleks, kellel olid selleks palju soodsamad tingimused.
Luuletaja lapsepõlv oli rõõmutu, ehkki vanaema armastas lapselast kirglikult. Poisil puudusid ema ja isa. Lapsepõlves põdes ta rahhiiti ja tema jalad jäidki kõveraks. Kuigi kasvult lühike ja suurevõitu peaga, olid tal väljendusrikkad tumedad silmad ja kõrge laup. Kui teda hingestasid rõõm või viha, muutus ta nagu isegi kauniks. Pidevate harjutustega arendas ta oma keha tugevaks. Ta ratsutas hästi, oli osav laskur ja vehkleja. Vanaema osutas suurt tähelepanu poisi haridusele. Sellega tegelesid koduõpetajad. Juba varases lapsepõlves valdas poiss prantsuse ja saksa keelt ning rääkis ka ladusalt inglise keeles. Talle õpetati korralikult ajalugu, vene kirjandust, ladina ja kreeka keelt. Maast madalast ilmnesid Lermontovi kunstikalduvused ja luuleand.
Lermontov hakkas luuletusi kirjutama 14-aastaselt ja 1830. aastate keskpaiku oli ta juba ligikaudu 300 luuletuse, mitme poeemi ja draama autor. Oma loomingusse suhtus ta aga erakordse rangusega. Näiteks ainsasse luulekogusse, mis Lermontovi eluajal avaldati (1840), pani ta kõigest 28 luuletust.
Alles 1837. aasta paiku näis talle, et ta on küps kirjandusse astuma. On üsna iseloomulik, et ta otsustas oma esimese luuletuse avaldada just Puškini ajakirjas "Sovremennik". Lermontov oli Puškinit austanud juba lapsepõlvest peale ja seda rangemini tabas teda teade Puškini ootamatust surmast. Selle traagilise sõnumi ajal kirjutaski Lermontov luuletuse "Poeedi surm". Lermontovi romaan kasvas valja romantilisest kirjandusest, kuid ta säilitas kõik väärtusliku, mis romantism oli kirjandusse toonud: võitlusjanu, valu inimese parast ja kõrged ideaalid.
Kahjuks oli Lermontovi elutee üürike.Lermontovil tekkis tüli oma vana tuttava ja sõjakoolikaaslase Martõnoviga. Duell peeti 27. juulil 1841. aastal ränkade tingimustega: tulistama pidi kümne sammu pealt, mõlemapoolse möödalaskmise korral pidi kahevõitlust korratama. Lermontov andis juba enne duelli mõista, et ta ei tulista Martõnovit. Sellessamas veenas ka tema käitumine kahevõitlusel. Martõnov aga tulistas sõpra külmavereliselt ja kuul tabas poeeti surmavalt.
Tuntumad romaanid: "Poeedi surm" (1836), "Meie aja kangelane" (1840)
Tänan teid! Ahto. 10B