180 likes | 685 Views
Romantism prantsuse kirjanduses. Koostanud Anneli Oidsalu ja Kaie Klettenberg TPL 2010. CHATEAUBRIAND. François René de CHATEAUBRIAND. (1768-1848) Chateaubriand oli romantismi varajasi kuulutajaid nii prantsuse kui ka Euroopa kirjanduses.
E N D
Romantism prantsuse kirjanduses Koostanud Anneli Oidsalu ja Kaie Klettenberg TPL 2010
François René de CHATEAUBRIAND • (1768-1848) • Chateaubriand oli romantismi varajasi kuulutajaid nii prantsuse kui ka Euroopa kirjanduses. • Euroopa romantismi tugisambaid, nimetatud ka prantsuse romantismi isaks.
CHATEAUBRIAND’i elust I • Chateaubriand sündis Põhja-Prantsusmaal Saint-Malot’s – väikeses saarelinnakeses. • Ta pärines 10-lapselises perest ja õppis erinevates koolides. • Saadud haridusest ei piisanud siiski mereväeohvitseride kooli astumiseks, ka seltskonda pääs oli majanduslikel põhjustel suletud. • Loobunud vaimuliku ja meremehe karjäärist, veetis ta mõnda aega oma vanemate mõisas Combourg’i lossis. • Sellel perioodil tekkis tema ja õde Lucille’i vahel lähedane sõprus, mis hiljem on teoses “René” muutunud romantiliseks patuks. • Õde tappis end hiljem õnnetu armastuse pärast ühe kirjaniku vastu.
CHATEAUBRIAND’i elust II • 1786. aasta oli Chateaubriand’i jaoks murranguline: ta pääses õukonda ning hakkas suhtlema tollaste tuntud literaatidega. • 1791. a sõitis Ameerikasse. Kuuekuulisel rännakul suhtles tulevane kirjanik indiaanlastega. • 1792. a naasis Prantsusmaale. • Edasi suundus Inglismaale, kus töötas koduõpetajana. • Pärast essee “Ristiusu vaim” (1802) ilmumist määras Napoleon Chateaubriand´i Prantsuse saatkonna sekretäriks Rooma, hiljem esitas Napoleonile lahkumisavalduse, sest kirjaniku arvates lasi viimane hoolimatult tappa oma rivaale.
CHATEAUBRIAND’i elust III • 1806.-1807. a tegi kirjanik pikema reisi Itaaliasse, Kreekasse, Türki, Palestiinasse ja Põhja-Aafrika maadesse. • 1807. aastal pagendas Napoleon Chateaubriand´i Pariisist. • Pärast restauratsiooni kirjutas Chateaubriand publitsistikat ega tegelenud ilukirjandusega.
CHATEAUBRIAND’i teosed • Chateaubriand kirjutas murrangulisel ajal – Napoleoni valitsusajal (1799–1815): • essee “Ristiusu vaim”; • 1826. a ilmus “Natšed”, millest kaks episoodi, novell “Atala” ja “René”, olid aga juba varem ilmunud; • lühiromaan “Viimse Abencerraje seiklused”; • ajalooline romaan “Märtrid”; • postuumselt ilmunud mälestusteraamat “Hauatagused memuaarid”.
Essee “Ristiusu vaim” • Essees “Ristiusu vaim” püüab Chateaubriand tõestada, et kõige humaansem usund on ristiusk, sest see soodustab kõige paremini vabaduse, kujutavate kunstide ja kirjanduse edenemist. • Usk on vajalik ühiskondliku moraali alusena. • Ristiusk on ilus, pakub esteetilisi elamusi ja annab ainet kunstiteosele.
“Natšed” • “Natšede” peamiseks teljeks on lugu noorest prantslasest Renést, kes XVIII sajandi alguses põgeneb kodumaalt Ameerikasse ning asub elama natše-indiaanlaste juurde. Noormees peab abielluma indiaanlanna Celutaga, keda ta aga ei suuda armastada. • Eriline sõprus seob Renéd natšede pimeda vanema Chactasiga.
novell “Atala” • Natšede vanema Chactasi lugu: • Chactas satub noore mehena vaenuliku suguharu kätte vangi, määratakse pidulikule põletamisele. • Kinniseotud Chactasiga tuleb rääkima pealiku tütar Atala. Noorte vahel tärkab armastus ning nad põgenevad koos, kuid Atala paneb vastu Chactasi armuavaldustele. • Oma teekonnal jõuavad noored misjonär isa Aubry juurde, kes tahab neid kristlikult laulatada. • Selle peale võtab Atala mürki, pihtides enne surma, et tema ema oli kristlane, isa aga hoopis hispaanlane Lopez. Ema olevat andnud tõotuse pühendada oma tütar neitsina Jumalale, ähvardades surivoodil, et kui tütar murrab tõotuse, tuleb temal teises ilmas igavesti kannatada. • Lugu lõpeb pika ja üksikasjaliku kirjeldusega Atala matmisest. • “Atalad” on peetud lihtsakoeliseks looks, milles on kauneid looduskirjeldusi ja tegelaste varjatud kirgede kujutamist.
Anne-Louis Girodet-Trioson, Atala au tombeau, dit aussi Funérailles d’Atala, Huile sur toile, 207 x 267 cm - 1808, Musée du Louvre, Paris
Luis Monroy (1845–1918) Atala viimsed hingetõmbed(1871,Rahvuslik kunstimuuseum Mexico Citys)
“René” • Poolautobiograafilises “Renés” põeb nimitegelane piiritut eluväsimust, vihkab kõike seda, millega tavalised inimesed oma aega täidavad. • Põgenedes tühjustunde eest, sukeldub ta seltsiellu, kuni vastikustunne ajab teda erakuna metsadesse, kus ta jõuab enesetapu äärele. • Õde teab venna olukorda ja kiirustab tema juurde, märgates aga end venda liialt armastavat, põgeneb kloostrisse, kus ta nunnaks pühitsetakse. • Vend järgneb talle ning hakkab elama ainult kurbusele. • Viimaks, pärast piinavaid elamusi, hukkub René võitluses indiaani suguharude vahel. • René on fantaasia ja mõistuse abil elanud oma elu ette, seetõttu on ta vaim väsinud ja vananenud.
Romantiline kangelane • Renést – prantsuse Wertherist – sai maailmavalus vaevleva romantilise kangelase prototüüp, temasuguseid esineb kõigi maade XIX sajandi kirjanduses üsna rohkesti.