Atmosfäärirõhu muutustest põhjustatud tervisehäired

1. Atmosfäärirõhu muutustest põhjustatud tervisehäired Viive Pille

2. Dekompressioontõbi Tekib nt tuukrite meresügavusest kiirel tõusmisel. • Põhjuseks on mehhaaniliste ja füsioloogiliste mehhanismide tõttu tekkivad gaasi mullikesed veres ja organismi kudedes. Kui keha asub keskkonnas, kus on kõrgem atmosfäärigaasi rõhk nagu ka tunnelites ja kaevandustes, siis imendub verre enam gaasi kui merepinna kõrgusel.

3. Sõltuvalt selle rasvlahustuvusest lämmastiku kontsentratsioon suureneb kudedes. Peamiselt närvisüsteemis, luuüdis ja rasvkoes. Kuna verevarustus on halb luuüdis ja rasvkoes, siis lämmastik siseneb ja lahkub nendest kudedest aeglasemalt kui hapnik ja süsinikdioksiid. Kui keha ümbritsev rõhk langeb kiiresti (toimub kiire dekompressioon), siis lämmastik formeerub gaasimullideks, sest ta ei jõua eelnevalt eelpool nimetatud kudedest kiiresti eemalduda. • Lämmastiku mullikesed on erinevalt hapniku ja süsinikdioksiidi mullikestest halvema veeslahustuvusega ning seega liiguvad kudedes halvemini ning põhjustavad vähem elastsete kudede struktuuride kahjustusi (liigestes, kesknärvisüsteemis). • Enamikul juhtudel on kessoontõve põhjuseks tuukri kiire tõusmine veepinnale vähemalt 9 m sügavusest või kiire laskumine 7000 m kõrgusest.

4. Dekompressioontõbi Haige hindamiseks on vajalik anamnees, füüsikaline uurimine, rö-uuring ja vajadusel teisi uuringuid. Kõigil, kellel esinevad dekompressiooni sümptomid tuleb läbi viia kompressioon test 100%-lise hapnikuga 3 atmosfäärilise rõhuga kambris 20 minuti jooksul

5. Dekompressioontõbi Esineb 3-tüüpi dekompressioontõve väljendusvorme. Haiguse tüüp ja raskusaste olenevad patsiendi vanusest, kaalust ja füüsilisest seisundist, kompressiooni all viibitud ajast ja kehale mõjunud rõhu suurusest.

6. I tüübi dekompressioontõbi • I tüübi dekompressioontõbi on kõige parema prognoosiga, haarates jäsemeid ja nahka. Esineb tugev valu liigeste piirkonnas, mis põhjustab patsiendi sundasendeid. Valu võib ilmneda koheselt dekompressiooni järgselt või kuni 12 tunni jooksul. Kaasneda võib mõnikord punase laiguline urtikaarne, sügelev nahalööve.

7. II tüübi dekompressioontõbi II tüübi dekompressioontõbi on esimesest tüübist raskema kuluga. Haaratud on ka kesk- ja perifeerne närvisüsteem, võivad esineda pearinglus, jäsemetes paresteesiad, hüpoesteesia, kõõlus-periostaalsete reflekside elavnemine, positiivne Babinski refleks, käte, jalgade nõrkus või halvatus, peavalu, oksendamine, nägemishäired, kõnehäired, treemor, teadvuse hägustumine, kooma. Kopsu kahjustus võib väljenduda rinnaku taguse valuna, raskustunne rindkeres, köha, hingeldus, kopsuturse. Südame kahjustuse väljenduseks on rütmihäired ja hüpertensioon.

8. II tüübi dekompressioontõbi • Haigestumise põhjuseks on gaasimullide teke tsentraalses närvisüsteemis ja seljaajus. Kuid võib esineda ka haiguse tagajärjena veresoonte umbumine ja kudede infarktide teke, mille tagajärjeks on hemokontsentratsioon, osmootse rõhu muutused, rasvembolite teke, hemorraagilised infarktid kopsudes, soole haavandid, valgeaine hävimine ning vereliistakute suurem kokkukleepumine (hüperkoagulatsioon). • Kopsude barotrauma ja gaasi levimine teistesse kudedesse, põhjustab arteriaalse gaasi embolismi, mida esineb näiteks kaevurite surma põhjusena.

9. III tüübi dekompressioontõbi III tüübi dekompressioontõbe iseloomustab aseptiline nekroos luus (osteonekroos), mida esineb sagedamini õlavarreluul ja vähem reieluu alaosas ja sääreluul. Osteonekroos tekib tavaliselt 6-60 kuud peale dekompressiooni ja kulgeb sümptomiteta kuni ükskord tekib liigese haaratus, mis viib pöördumatu kahjustuse tekkele. Röntgenfilmil luudest on nähtav luu skleroos ja laigustumine. Kahjustused esinevad sageli sümmeetriliselt.

10. III tüübi dekompressioontõbi Osteonekroos võib tekkida ka, kui lämmastiku mullikesed ummistavad väikseid veresooni, seda on täheldatud 50%-l kaevuritel ja allveetöölistel, kuigi töövõimetust tekib vaid alla 3% töölistel. Raskemal juhul on sümptomiteks mälu vähenemine, amneesia, emotsioonide kõikumine ja teised neuroloogilised ja psühhiaatrilised sümptomid anamneesis episoodidena.

11. Ennetus • Sukeldujad, allvee töölised ja piloodid peavad olema heas füüsilises seisundis ja meditsiiniliselt uuritud. • Ei tohiks esineda ülekaalu ja teisi kessoontõbe soodustavaid tegureid nagu nt veresoonkonna haigusi, hüübimishäireid, hingamisteede obstruktiivseid haigusi, dehüdratatsiooni ja hiljutisi luumurdusid. • Töötajad peavad olema läbinud vastava koolituse tundma dekompressiooni protseduuri ning tundma kessoontõve sümptomeid.

12. Kõrgustõbi • Madal atmosfäärirõhk kui tervist kahjustav kutsetegur tuleb arvesse lendurite elukutses ja kõrgmäestikes tehtavate tööde korral. • Mida madalam on atmosfäärirõhk, seda väiksem on ka hapniku partsiaalrõhk õhus. Hapniku partsiaalrõhu alanemine alveolaarõhus põhjustab omakorda hapniku sisalduse langust veres. Tagajärjeks on kudede hapniku vaegus, mille all kannatab kõige enam närvisüsteem.

13. Kõrgustõbi Organismi hapnikuvaeguse korral vallanduvad mitmed kompensatsiooni mehhanismid, mille tulemusena sageneb südametegevus, suurenevad verevoolu kiirus, hemoglobiini hulk ja erütrotsüütide arv. Ühtekokku suurendab see kõik hapniku sisaldust veres ning paraneb kudede hapnikuga varustatus. Ülalnimetatud mehhanismide varal toimub inimese kohanemine madala õhurõhuga, kusjuures ilmnevad olulised individuaalsed erinevused. Töötamine enam kui 4000 meetri kõrgusel merepinnast on praktiliselt võimatu.

14. Kõrgustõve kliiniline pilt Madalast õhurõhust tingitud tervisehäireid iseloomustavad järgmised sümptomid: • Lihaste nõrkus; • Koordinatsioonihäired; • Mälu ja tähelepanu nõrgenemine; • Unisus; • Peapööritus; • Iiveldamine, oksendamine, • Sagenenud hingamine; • Verejooks ninast.

15. Kõrgustõve kliiniline pilt Tekivad mitmesugused nägemishäired: • Nägemisteravus ja valgustundlikkus alanevad; • Vaatvälja ahenemine; • Pupillide laienemine; • Silmapõhja veresoonte laienemine.

16. Kõrgustõve ravi • Õhurõhu tõstmisel või hapniku sissehingamise korral haigusnähud mööduvad. • Kui kannatanule abi ei anta, võivad närvisüsteemis kujuneda püsivad kahjustused.

17. Ennetus • Madalast õhurõhust tingitud haigusseisundite ennetamiseks on vajalik tagada suurtes kõrgustes töötajatele hapnikuaparaadid ja mugav ja soe riietus. • Suurtes kõrgustes võivad töötada täiesti terved, madala õhurõhuga hästi adapteeruvad ning võimalikele ohtudele kiiresti ja õigesti reageerima õpetatud inimesed.