Ajalooline tõde on esitatud slaidide kujul Jaak Valge teksti ei ole mingil kombel muudetud

7. Draama Rahvavaenlase hind 2 ehk President Päts hullusärgis baseerub ajaloolistel faktidelKõik andmed pärinevad Jaak Valge uurimusest Lahtirakendaminemis ilmus Rahvusarhiivi väljaandena 2003 aastal

8. Ajalooline tõde on esitatud slaidide kujulJaak Valge teksti ei ole mingil kombel muudetud

9. Näitlejatel on illustratiivnetähendus

10. Tartu rahuläbirääkimistel kalkuleeris Eesti majandusekspert Vene rahakursi languse tõttu kaotatud hoiusummade, evakueeritud varanduste, laevade jne koguväärtuseks 200 miljonit kuldrubla.

11. Artikli 12 põhjal sai Eesti 15 miljonit kuldrubla

12. Ehkki 15 miljonit kuldrublaoli Vabadussõja kuludest mitu korda väiksem summa, oli Tartu rahuleping Eestile tunduvalt soodsam kui sama aasta juulis ja augustis sõlmitud lepingud Leedule ja Lätile.

13. Kui Eesti sai 15 miljonit kuldrubla, siisLäti 4 ja Leedu 3 miljonit.

14. Esimene kullapartii –8 miljonit kuldrublamüntides (kokku ca 8 tonni) – anti Eestile üle Jamburgis 15. märtsil 1920. Teine kullapartii võeti vastu 15. aprillil 1920 Eesti piiril Komarovka külas.

15. Veel üritati viia Nõukogude riigi suhtes nnkullablokaadi – see oli Prantsusmaa valitsuse initsiatiivil käikuläinud korraldus keelduda vastu võtmast Vene kulda, kuna seda peeti õigusega röövituks.

16. Lääne-Euroopa börsidel ei müüdud Vene kuldrublasid avalikult üldse. Suuremates lääneriikides kehtis 1921. aasta kevadeni lisaks teisigi kulla sisseveo kitsendusi. Nõukogude Vene kulda Inglismaale tuua oli aga sootuks keelatud.

17. Võlgu ei antud, raha küsiti kohe, eksportkaupu ei olnud. Bolševikel oli piisavalt vaid kulda, millega ei saanud aga piiranguteta kaubelda.

18. Oktoobripöörde ajaks moodustas Venemaa kullavaru koos Rumeenia riigikassa kullaga, tohutu summa – 1101 miljonit kuldrubla.

19. Osa kullast, ca 250 miljonit, läks kodusõja käigus kaduma. Ent ikkagi pidi bolševikele jääma aukartustäratav kullavaru, millest suurem osa oli poolimperiaalides (kuldviielised).

20. Lisaks saadi kulda, teisi väärismetalle ja vääriskive oktoobripöördejärgsetest repressioonidest.

21. Mis kujul kuld ka ei olnud, tuli ta eelnevalt “puhtaks pesta”.Pärast Tartu rahulepingut oli kõige mugavam seda Eestis teha.

22. Eesti sai lisaksmonopoli ka Nõukogude Venemaa väliskaubandusele: mitmed allikad kinnitavad, et 1920. aastal tuli Tallinna kaudu üle poole või koguni kolmveerand Nõukogude importkaupadest

23. väliskaubanduse rahvakomissar Leonid Krassin ning teised, kes vedasid kottidega kuldaning otsisid kanaleid selle müümiseks Läände, eelkõige Rootsi

24. Ka ühes Tartu rahulepingu põhjal Eestile üleantavate kullapartiidega saadeti kulda ja valuutat Tallinna edasimüümiseks Läände.

25. 1920. aasta aprillist (esimene Eesti Panga teadaolev vahendusoperatsioon, mil Eesti Pank vahendas 2 miljoni naelsterlingi ostu)kuni viimase operatsioonini 1922. aastal pidi kõigega kursis olema Georg Westel, kes oli ka tõenäoliselt (võimalik, et koos K. Pätsiga) kõigi operatsioonide koordineerijaks.

26. Esindusele saadeti Eestisse kulda, briljante ja teisi väärtasju, erinevate riikide valuutat, tsaari--duuma ja Nõukogude rublasid.

27. Saatjateks olid erinevad asutused: Rahanduse, Välisasjade, Väliskaubanduse Rahvakomissariaat, Venemaa Kommunistliku Partei Keskkomitee, Komintern jt. Lisaks saadeti summasid eriülesannete tarvis.

28. Sügisel Tallinna esindust revideerimas käinud A. Jakubov iseloomustas olukorda kui kaost, milles väljendub “kuritegelik suhtumine töötava rahva varadesse”.

29. Solomon väidab oma mälestustes, et Gukovski oli joodik ja altkäemaksuvõtja ning peamine süüdlane, et kulla eest korralikku hinda ei saadud – oma tehingutes eelistanud ta altkäemaksuandjaid ja poliitiliselt sobivaid isikuid.

30. Tallinnas räägiti aga veel pikka aega kõige uskumatumaid lugusid muinasjutulistest kasumitest, mida N. Vene esindusega sahkerdajad saanud, Gukovski ja Solomoni ning bolševike kõrgete võimukandjate afääridest.

31. Kui mingi asutus N. Venemaal soovis teatavat kaupa, saadeti selleks Tallinna vastav hulk kuldrublasid, mis deponeeriti Eesti Panka ning mille Eestist väljasaatmiseks tuli esitada Rahaministeeriumi väljaveoluba.

32. …paljudKominterni salajased osakonnad) vajas välisvaluutat, vahetas Gukovski kuldrublad Tallinnas vastavaks valuutaks (kandes seejuures muidugi olulisi kaotusi) ning saatis need kulleriga või ülekandega kokkulepitud kohta

33. Avalikkus teadis Vene kullasaadetistest Eestisse, ent mitte nende mahtu, Eesti riigiasutuste seotust kullavahendusega ega kulla edasist saatust.

34. Kulla teekond Tallinnast edasi on ainult osaliselt teada. Osakulla vastu osteti kaupu kohe Tallinnas. Ülejäänu läks peamiselt Skandinaaviamaadesse, suuremalt jaolt Rootsi, aga väiksemad partiid ka Norrasse ja Taani

35. Rootsis sulatati kuld ümber ning viidi Rootsi kulla nime all edasi Kesk-Euroopasse, Inglismaale või USA-sse. Ca 10% jäi Rootsi.

36. Rootsist läks kuld edasi käsikohvrite ja postiga, kuna ilma litsentsita oli ka Rootsist kulla eksport keelatud. Saksa andmete järgi (Anti-Bolshevist Buro) läks kuni 40% kulda kommunistlikuks propagandaks

37. Vene sensatsiooniajaloolane Viktor Bunitš väidab, et Venemaalt röövitud varandus saadeti bolševike liidrite isiklikele arvetele Läänes.

38. Tallinnasse sõitis kokku avantüriste ja aferiste igast maailma otsast. Siinsest idaärist kirjutanud prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui “rahvusvahelist kloaaki”.

39. Gukovski ei varjanud oma suhtumist Eesti riiki – tema arvates pidi Eesti Venemaa omaks saama siis, kui bolševikud seda tahavad, “kuid käesoleval ajal on meil vaja tema naeruväärset iseseisvust”.

40. Kui tehingud läksid suuremaks, tuli maksta kuldrublades. Alguses vahetas Gukovski dollareid kuldrublade vastu kursiga 1 dollar – 1,95 kuldrubla, mis oli tema jaoks väga hea kurss. Selle kursiga tegi Gukovski kaks suurt ostu.

41. Seejärel olukord aga muutus: ajakirjandus kommenteeris neid oste ning Prantsuse valitsus avaldas survet, mis kitsendas Nõukogude esindajate võimalusi kullas maksta. Sellest said Gukovski väitel kõige rohkem kasu pankurid.

42. Solomoni ettekannete andmetel olid Gukovski peamisteks Eesti-poolseteks äripartneriteks esialgu pangad Scheel ja Co, Pung ja Co, Harju Pank ning “Revalis” ja keegi Samovitš,kes oli nimetanud ennast Tallinna esipankuriks, Scheel ja Co ning teiste pankade direktoriks, tegelikult oli aga vahendaja.

43. Kohe Gukovski tulekust alates kullavahendamisega tegelenud Scheel ja Co-d ning Pung ja Co-d nimetas Solomon oma ettekannetes kiskjapankadeks, üritades keskenduda koostööle Harju Pangaga.

44. Juba aprillis 1920 osales tehingutes ka Eesti Pank, vahendades 2 miljoni naelsterlingi ostu inglastelt.

45. Tavaliselt deponeeriti Moskvast tulnud kuldrublad kuni käikulaskmiseni Eesti Panka. Nii oli sügisel 1920 Eesti Panka deponeeritud 60 miljonit kuldrubla Rootsist tellitud vedurite eest maksmiseks.

46. Ka deponeerimise eest tuli maksta ja nii ei ole imestada, kui Nõukogude Venemaa kandis kulla välisvaluutaks vahetamisel kuni 40%-lisi kaotusi.

47. 8. novembril 1920 sõlmiti Eesti valitsuse ja Bank of Englandi vahel leping, mille põhjal kogu Eesti valitsuse nimel väljaveetav kuld pidi saadetama Bank of Englandile šillingi võrra untsilt Londonituruhinnast odavamalt.

48. Venemaalt oli Tõnissoni väitel kulda tulemas veel vähemalt 342 miljoni eest, ning Eesti Pank võinuks selle vahendamisega teenida vähemalt 12%

49. Solomon ostis välisvaluutat ja müüs arveldamiseks tarnijatega kulda, tegeledes ühtlasi kaubaostude ja transpordi korraldusega, aga Gukovski ostis välisvaluutat ja müüs poliitilisteks eesmärkideks kasutatavat kulda.

50. Solomoni sõnutsi saadi enne tema Tallinna tulekut kuldrubla eest 1,83 Rootsi krooni, tema viinud aga peagi hinna 2,19 kroonini. Partii kuldrublasid õnnestus salakaubana viia isegi USA-sse. Juba 20. augustil teatas ta Moskvasse, et annab kulla- ja valuutaoperatsioonid suuremalt jaolt Harju Pangale teha.