ANTON TŠEHHOV (1860 –1904)

ANTON TŠEHHOV (1860 –1904) Koostanud Anneli Oidsalu ja Külli Semjonov

Anton Pavlovitš Tšehhov vene kirjanik, tuntud peamiselt novellisti ja näitekirjanikuna

Антон Павлович Чехов 29. jaanuar 1860 Taganrog – 15. juuli 1904 Badenweiler, Saksamaa Anton Tšehhov õppis Moskva ülikoolis arstiteaduskonnas, oli elukutselt arst. Tšehhov põdes tuberkuloosi ja elas seepärast tükk aega Jaltas. Ta suri Saksamaal sanatooriumis.

Tšehhov sündis Taganrogis väikekaupmehe peres, tema vanaisa oli veel pärisori. • Tšehhovi isa oli andekas: joonistas, mängis viiulit ja juhatas kirikukoori. Kuigi isa oli karm, oli Tšehhov tagantjärele oma vanematele tänulik, sest nad võimaldasid lastele hea hariduse. • 1879 lõpetas Tšehhov gümnaasiumi ja astus Moskva ülikooli arstiteaduskonda. Pärast lõpetamist asus ta tööle arstina, kuid ei pidanud vastu üle poole aasta (Tšehhovi tervis oli nõrk; üks patsient suri tema võhiklikkuse tõttu).

Taganrog • Tšehhovi sünnimaja

Taganrogi poistegümnaasium

Kirjandusliku tegevuse algus Tšehhov koos kunstnikust venna Nikolaiga • Kirjanduslikku tegevust alustas Tšehhov esimestel Moskva-aastatel. Ta oli hea seltskonnahing ja anekdootide jutustaja. Temast sai mitme huumoriajakirja kaastööline. Siis kasutas ta varjunimesid Antoša Tšehhonte, Inimene Pisarateta jt. • Tšehhov kirjutas kergelt, mustandita, loominguline improvisatsioon pakkus talle rõõmu, teda ei häirinud isegi töönurga puudumine ega pereliikmete jutuajamine. Tšehhov kirjutas, sest see oli üks võimalus teenida. Seetõttu esimesed jutukesed ebaühtlase tasemega (Tšehhov ei pidanud ennast kirjanikuks).

Esimene loominguperiood • Esimene periood hõlmab aastaid 1880–1889. Tšehhovi arvates ei pea kirjandus olema õpetlik; kirjanik on diagnostik, mitte raviarst; tema arvates on ideaalne, kui inimene suudab seista keskkonna vastu, selleks peab ta olema intelligentne, haritud. • Ideaaliks ei ole Tšehhovile vene intelligendid, sest nad on aadlikud ja saanud lapsepõlvest kaasa teatavad eelised, Tšehhovi-sugune pidi aga oma koha kultuuriringkondades kätte võitlema. Tšehhov 29-aastasena 1889

Väikesed inimesed • Tšehhov toob kirjandusse “väikeste inimeste” teema ning annab sellele uue suuna (varem vastutavad ühiskonna väärnähtuste eest “elu peremehed”: mõisnikud, bürokraadid): “väike inimene” ei ole üksnes ohver, ta vastutab ebanormaalse elu eest, ta kannab kurjust oma hinges ning see avaldub tema käitumises. Seega “väike inimene” = tühine, väikekodanlik inimene, egoist, ahta eluvaatega, piiratud silmaringiga koguja, mats ja argpüks üheskoos. Tal puudub inimväärikus, ta on lakeilikult teenistusvalmis “kõrgemate” ees. Niisuguseid tegelasi võib kohata novellides “Ametniku surm” (1883), “Paks ja peenike”, “Kameeleon” (1884). Tšehhovi mälestusmärk Tomskis

Koomika Tšehhovi loomingus • Tšehhov ironiseerib oma tegelaste üle ja kujutab neid nimme lihtsustatult. Ta kasutab väikekodanlase käitumise kirjeldamisel automatismi motiivi: tegelases elab otsekui kaks inimest, kusjuures mõlemad käituvad rangelt oma ettenähtud viisil. Koomilise efekti annab tegelase silmapilkne üleminek ühelt käitumise stambilt teisele. Sageli kannavad tema tegelased loomanimesid, sest nad käituvadki nagu loomad. Tšehhov Melihhovos

Sotsiaalne satiir • Esimese perioodi jooksul muutub Tšehhov palju: humoristlik ja meelelahutuslik laad jäävad järk-järgult tagaplaanile, koomiline seostub üha enam elu- ja inimesemõistmisega, olustikuline satiir asendub sotsiaalsega, sageli on ta tõsine ja kurb. Tšehhov kirjutab: “Vene elu tambib vene inimest nii, et märga kohtagi ei jää järele, tambib nagu tuhandepuudase kiviga.” Tšehhovi loomingusse ilmub üksilduse motiiv: mida rohkem võõraid inimesi ümber, seda rängemalt üksildus rusub. Nüüd muutuvad sümboolseks aeg ja ruum. Tšehhov paigutab oma tegelased linna. Lev Tolstoija Anton TšehhovJaltas 1900

Lapsed Tšehhovi loomingus • Traagilised on Tšehhov novellid lastest: “Vanka” (1886) ja “Magada tahaks” (1888). Siin vastandab Tšehhov lapsi ja täiskasvanuid ning tema poolehoid kuulub jäägitult esimestele. Laste teema on seletatav ka Tšehhovi usutava ideaali otsingutega: peab olema võimalus, mis välistab inimese kapseldumise. Tšehhov küsib, miks laps on isiksus, aga täiskasvanu enam mitte. Vastust küsimusele ta ei leia. Anton Tšehhov ja Maksim Gorki Jaltas (1900)

Teine loominguperiood • II periood: 1888 → 1888 tehakse Tšehhovile ettepanek avaldada oma järgmine teos ajakirjas Severnõi Vestnik. Jõudmine suurde ajakirja tähendab Tšehhovi jaoks II debüüti (jõudmine suurde kirjandusse ja kriitikasse). Selleks teoseks saab “Stepp”, kus 9-aastase poisi pilgu läbi muutub stepp loo peategelaseks. • T. 1890. aastate alguse veendumus oli, et kunstnik olgu “objektiivne nagu keemik”, ta ei tohi olla “oma tegelaste üle kohtumõistja /---/, vaid üksnes erapooletu tunnistaja”. Tema ülesanne on “küsimuse õige püstitamine”, aga mitte “küsimuse lahendamine”. Tuleb täpselt ja ausalt näidata, kuidas kaasaegsed elavad ja millest nad mõtlevad. Autori hinnang nendele keerukatele küsimustele pole oluline, see on koguni ohtlik, sest asendab tõeotsingud valmis tõdedega. 1901 Tšehhov koos Olga Knipperiga

1890. aastate loomingule on iseloomulik • püüd kujutada tegelikkust kogu selle tõepäras ja mitte jagada õpetusi, kuidas välja juurida ebaõiglust, kurjust, vaesust jne., nt novell “Maja ärklitoaga” (1896); • Tšehhovil ei ole usku vene külasse, see on tema jaoks pime; Venemaa päästjatena näeb intelligente. Neid on kaht tüüpi: teadlased, insenerid ja õpetajad, kes elavad rahva hüveks, loobuvad armastusest ja perekonnast, kuid nad ei teeni õilsaid eesmärke; kunstnikukalduvustega inimesed, kel on keerukas sisemaailm, kes tunnevad kunsti ning loodust, kuid elu kui töö kohutab neid ja tõukab eemale. Kumbki ei esinda täiuslikku ja harmoonilist inimest. Kaht tüüpi intelligentide kokkupõrkest “Maja ärklitoaga” kõnelebki. • teosed, kus autor on oma mõtte õigsuse veendunud ja peab tarvilikuks selles veenda ka lugejaid, ehkki ta seda otsesõnu või publitsistliku hinnanguna sündmustele ja tegelastele ei esita. Siia kuulub teos, mida on nimetatud vene kirjanduse kohutavaimaks teoseks: “Palat nr. 6”. 1901

“Palat nr. 6” • Jutustuse tegevus toimub ühes Venemaa kolkaküla vaimuhaigete palatis nr. 6. Rämpsuhunnikul lesib nürimeelne erusoldat Nikita, kes peab valvama vaimuhaigete järele. Haiglat on juhatanud juba kakskümmend aastat pehmeloomuline ja intelligentne doktor Ragin. Ta mõistab üha enam, et see asutus on “kõlblusvastane ja elanikkude tervisele äärmiselt kahjulik”. Haiglas polnud ühtki kraadiklaasi, vannides hoiti toiduaineid, haigla töötajad varastasid haigete tagant. • Doktor Ragin saab kõigest aru, kuid ei oska ega taha midagi muuta. Siis kohtub ta vaimuhaige Gromoviga. Mees põeb jälitusmaaniat, aga haigushoogude vahel käitub normaalselt ja avaldab väga õigeid mõtteid. Doktor Ragin hakkab tihti käima tema juures palatis nr. 6, et vaielda ja arutada elu üle. Need visiidid saavad talle saatuslikuks: doktori abi, võhikust arst Hobotov, kes unistab Ragini kohast, levitab kuuldusi, et haigla juhataja on ise hulluks läinud. Lõpuks paigutatakse doktor kui hulluks läinud inimene jõuga palatisse nr. 6. Meeleheites Ragin sureb järgmisel päeval ajurabandusse. Jutustuse mõte: elu koledusi “mitte teada” tähendab nendega leppida, aga leppimine on kaasaaitamine. 1901

Kunstniku põhitaotlus on näha ja näidata tõtt. • 1890. aastate lõpul muudab Tšehhov oma seisukohti. Kunstniku põhitaotlus oli näha ja näidata tõtt. • Ta leiab, et elu avab oma põhiolemuse tavalistes ja tuttavates pisijuhtumustes. Ta oskab elu edasi anda katkematu ja märkamatu vooluna – see avaldas tohutut mõju 20. sajandi kirjandusele. • Jutustusel on algus ja lõpp, kuid meile tundub, et kõik, mida selles kujutatakse, on alanud ammu enne seda algust ning jätkub pärast lõppu. Seda muljet süvendavad Tšehhovi teoste lahtiseks jäävad finaalid, mis rõhutavad, et kangelase elus võib veel paljugi juhtuda ning autorgi ei tea, kuidas nende elu pöörab. Viimane foto Tšehhovist apr 1904

19. ja 20. sajandi vahetus • Sajandivahetusel on Tšehhov juba raskesti haige (tuberkuloos). Tšehhovi loomingus või taas eristada kaks suundumust: • 1) satiirilised novellid, milles on selgesti väljendatud autori suhtumine toimuvasse. Ta kasutab vutlari kujundit: vutlar = intelligentsi elulaad. Vutlar kui satiiriline kujund sümboliseerib seda jõudu, mis kardab kõike elavat, ning selline elu ei vii võidule. Sellised on novellid “Jonõtš” (1898) ja “Inimene vutlaris” (1989). Ossip Bratz 1898, Tretjakovi galerii

Sajandivahetus • 2) Iseloomulikud olid ka “objektiivse” tonaalsusega jutustused ja novellid. Tšehhovi kujutusväljas on inimesed, kes suudavad igapäevasest “vutlariolekust” välja murda ning uude, ilusamasse ja õnnelikumasse ellu teed otsida. • Neis novellides tähtsal kohal armastuse teema, sest Tšehhovi arvates on armastusel sotsiaalne tähtsus: see paneb maailma teise pilguga vaatama ja nägema. Niisugune on pikem jutustus “Daam koerakesega” (1899). • Tšehhov: „Kunst hästi kirjutada on kunst maha kriipsutada.”

Tšehhovi haud Novodevitšje kalmistul Moskvas

“Kolm õde” • Обложка первого отдельного издания пьесы (1901 г.) с портретами первых исполнительниц в Художественном театре: М. Г. Савицкая (Ольга), О. Л. Книппер (Маша) и М. Ф. Андреева • (Ирина). В роли Андрея — В. В. Лужский • 1901

Памятник Чехову в Серпухове Время создания 18 сентября 2009 Автор Дмитрий Староверов

ANTON TŠEHHOV (1860 –1904)