Müntide vermimine keskaegses Rakvere linnuses

1. Müntide vermimine keskaegses Rakvere linnuses

2. Linnuse ajalugu • Kirjasõnas on seda, Tarvanpeaks nimetatud kantsi, esmakordselt mainitud 1226. aastal, mil paavst Honorius III legaat Modena Wilhelm püüdis lepitada Virumaa pärast tülitsevat Saksa Ordut ja Taani kuningat ning soovis moodustada Virumaale otse Rooma paavstile alluvat puhverriiki Ordu ja Taani kuninga valduste vahele. Ehkki see moodustati, hääbus ta aasta pärast ning Virumaa jäi siiski Taani kuningale. • 13. sajandi keskpaigas hakkasid taanlased senise puitlinnuse alale rajama moodsamat, kivihoonetega kindlust. Arvatavasti 14. sajandi I poolel valmis ebakorrapärane nelinurga-kujuline ringmüürlinnus paari meetri paksuse ja arvatavalt 7 meetri kõrguse kivimüüriga, mille peal oli veel puidust kaitsekäik. • Pärast 1347. aastat, mil Viru- ja Harjumaa läksid üle Liivi Ordu valdusse alustati suurejoonelisi ja mitmejärgulisi ümberehitusi. • 16. sajandi I poolel valmiski konvendi-tüüpi kindlus nelinurkse peatorni, tugevate tiibade, suure eeshoovi ja mitmeosalise idaväravaga, mille välimine värav oli hundiaugu ja tõstesillaga ning sisemine värav langevõrega. Eeshoovi ring müüri siseküljel paiknesid mitmed hooned. • Liivi sõja ajal, 1558. aastal, vallutasid linnuse venelased, kes ümbritsesid linnuse kividest, palkidest ja tammepakkudest tehtud eelkaitsevööndiga millega koos haaras linnuse territoorium enda alla umbes 4,5 ha suurune maa-ala. • 1581. aastal Pontus de la Gardie juhtimisel linnuse vallutanud rootslased lisasid kaitseehitiste põhja- ja lõunaküljele bastionid ning kindlustasid ka linnuse enda müüre.Poola-Rootsi sõja ajal (1602–1605) oli Rakvere linnus poolakate valduses ning sai tugevasti kannatada ja kustutati seejärel, 1636. aastal, Rootsi kuninganna Kristiina korraldusel kindlustuste nimekirjast. Pärast seda kuulus linnus Rakvere mõisale ja paljud kaitseehitised lammutati ehitusmaterjaliks.

3. Liivimaa territoorium jagati nn. maahärrade vahel: Kagu-Eestis valitses Tartu piiskop Lääne-Eestis ja saartel – Saare-Lääne piiskop. Põhja-Eestis – Taani kuningas. Iga maahärra omas sõjaväge:suhtles iseseisvalt teiste riikidega.Müntis raha,läänistas maid koos talupoegadega vasallidele. Kõige rohkem anti maid vasallidele Taani valdusaladel. Pärast 1250. aastat hakkasid aadlikud siirduma linnustest maale. Mõisate asutamine toimus: Osalt rahulikul teel talupoegadega sõlmitud ostulepete alusel.Ka sundimise ja ähvardustega mõisahärrade poolt. Eelistati kohti, mis asusid külast eemal ja oli sobiv veski asutamiseks. Mõisa põllumaa hakkas suurenema uudismaade ülesharimise arvel. Mõisa hooned olid piiratud puutaraga. 2. Põllumajandus Põllumajandus oli kogu keskaja jooksul tähtsaimaks majandusharuks. Valitses naturaalmajandus. Tähtsaimaks maaharimisriistaks oli: Juurtega puutüvest tehtud ader, okstega kuuselõhandikest tehtud karuäke. Käsitöö eraldumine põllumajandusest oli linnade tekkimise aluseks. Sellised keskused hakkasid Eestis kujunema juba enne 13. sajandit. Suuremad linnad (Tallinn, Narva, Uus-Pärnu ja Viljandi) ümbritseti kõrge müüriga. Tänavad olid kitsad, turuplatsid väikesed. Linnade välisilme. Linnu ümbritsesid müürid või vallid, lisaks veel nende ümber vallikraavid. Linnahooned olid algul põhiliselt puidust, alles XV saj algul Tallinn ja Tartu – kivilinnad. Keskuseks oli turuplats, mida ääristasid väikesed poed ja raekoda. Linnades oli veel mitmeid asutusi, mis seondusid linnarahva tervisega, nagu habemeajajate töötoad, saunad. Eesti majandus keskajal

4. Müntide vermimise algus Eestis. Sel ajal lasti Tartu ordumeistrite poolt käibele väga väikesed 0,12-0,13 g brakteaadid nn õõnesrahad, õhukesed hõbemündid, millel kujutis löödud ainult ühele küljele, nimiväärtusga 1 penn. Neid münte vermiti kuni XIV saj keskpaigani ja neid võib pidada esimesteks Eesti vermitud müntideks. XIII saj teisel poolel alustas Taani ülemvõim oma müntide vermimist Tallinnas. Peale 1343-1345.a. talurahva ülestõusu Taani kuningas Valdemar IV Atterdag valitsemisraskuste tõttu kauge maa tagant ja vastu tulles Liivi ordule loovutab oma valdused 19000 kölni marga puhta hõbeda eest (1 kölni mark=233,85g). Seega oli kogu Liivimaa läinud XIV saj keskel saksa feodaalide kätte. Enam-vähem ühine mündialus püsis Vana-Liivimaal kuni selle kokkuvarisemiseni XVI saj keskel. Müntimiseks tarvilik hõbe saadi Saksamaalt, kust oli pärit ka enamik müntlate tehnilist personali. Kõikide müntlate mündid käibisid üheõiguslikult kogu maal. Seda rahaliiklust hõlbustavat olukorda võib pidada suurte kaubalinnade Riia, Tartu ning Tallinna teeneks. Kogu mündihärrus kuulus küll maahüärradele, kuid teostada suutsid seda ainult need, kelle aladel asusid tähendatud linnad. Oma väiksuse tõttu suutsid XIII saj Liivimaa pennid rahuldada ainult kohaliku käibe nõudeid. Kõik suuremad maksud toimusid nagu ennegi kaalu järgi hõbedas, samuti toimis see Põhja-Saksas ja Venemaal. Liivimaal liikus nii Saksa kui eriti Vene hõbekange. Novgorodi grivna kerkis esile XIII saj teisel veerandil, kaalus u. 196g ja püsis samas kaalus XV. Müntide vermimise ajalugu

5. Müntide vermimine • Vermitud mündid toodeti sedasi et panti tühi tükk metalli mis oli õiges kaalus kahe pildiga aluse vahele, siis löödi ülemist alust haamriga et tekitada vajalik pilt mõlemale poolele.

6. KujundamineKujundaja kogub pildiks ideid, uurides vastava ala kirjandust, ajalugu ja pilte. Seejärel loob ta pildi käsitsi joonistades ja/või arvuti abil. 2. ModelleerimineKinnitatud pilt modelleeritakse vahas. Pilt peaks nüüd olema lõplik, kuigi ees on veel mitu etappi ja pilt on lõplikust mitukümmend korda suurem.  3. KipsivaluVahas kujundatud pilt valatakse kõigepealt kipsi. Kipsivalu viimistletakse käsitsi. Kõrguste vahesid võib valmis medalis olla vaid millimeetri võrra, müntidel veel vähem. 4. VaiguvaluKipsivalust valatakse vaiguvorm, mis ei kahjustu nii kergesti. 5. GraveerimineVaiguvalu abil graveeritakse ka matriitstöövahend. Graveering tehakse käsitsi või arvuti juhitud pildilugeja abil. Matriitsi abil tehakse terasest meistertempel, millega tehakse originaaltempel. Meistertempliga saab kerge vaevaga teha uue templi, kui originaal kahjustub. 6. ValtsimineHõbedat säilitatakse kangidena, mida valtsitakse vastavalt vajadusele õige paksusega pikkadeks plaatideks, hõbedalehtedeks. Valtsimine tähendab hõbedakangi muutmist kahe suruva rulliku vahel õhemaks. Plaati valtsitakse mitu korda, et hõbedakangist saada medali paksus, sest kang õheneb iga korraga vaid ühe millimeetri võrra. 7. Toorikute lõikamineHõbelehed sisestatakse lõikemasinasse, mis lõikab lehest mündi või medali suuruseid ümmargusi toorikuid. Toorikud ääristatakse, et saada püsivad kulumiskindlad servad ja hoolitsetud välimus. Müntide vermimine tänapäeval

7. 8. Tooriku kuumutus ja poleerimineÄäristatud toorikuid kuumutatakse, et need pehmeneksid vermimiseks. Samas toorikuid poleeritakse. Proof-kvaliteediga müntide ja medalite toorikud saavad veel oma eritöötluse, et nende pind säiliks vermimisel peegelkirkana. • 9. Templi poleerimineEnne vermimist tempel ehk stants kaetakse ja tempel kinnitatakse templimasinasse. Proof-medalite toorikuid poleeritakse hoolega. • 10. Mündi pressimineProof-kvaliteediga mündid ja medalid pressitakse ükshaaval, 250-tonnise jõuga. Pressimise järel võib müntidele lisada ääreteksti. • 11. LõppkontrollIgat toodet kontrollitakse veel korra võimalike vigade, kriimude või tolmukübemete avastamiseks. Kontrollitud mündid pakitakse hoolega kaitsvasse kilekapslisse ootama kliendile saatmist.>>