5. Aquino Thomas e (1225-1274) isik ja elu

1. 5. Aquino Thomase (1225-1274) isik ja elu • Tema õpetus on katoliku kiriku ametlik filosoofia • Katoliku kiriku pühak • Itaallane • Ta on oma aja filosoof (st, et tema filosoofia on põimunud ristiusuga) • Ta ühendas Aristotelese filosoofia ristiusuga (oli andunud Aristotelese fänn) Aquino Thomas

2. Suuresti tänu temale sai Aristoteles tuntuks keskaja ühiskonnas • Mõtlejana mõistustrõhutav • Uurijana järeleandmatu, põhjalik ja visa • PeateosSumma theologica Aquino Thomas

3. 5.1. Usk ja mõistus • Keskaja üks teoreetilisi võtme- küsimusi puudutab mõistuse ja usu suhet. • Thomas suunas oma energia tõestamaks, et usk ja mõistus pole omavahel vastuolus. • Vastupidi – mõistus toetab ja täiendab usku. • Mitmeid ristiusu tõdesid saab tema arvates mõistuslikult põhjendada. Aquino Thomas

4. Tema kirjutised on süstemaatilised ning mõistuslikkuse vaimust kantud. • Thomase ratsionalism toetub Aristotelese metafüüsikale. Aristoteles määras ära selle aluse, millel seisab Thomase ratsionalism. • A. Thomas leiabki, et inimese lõplik õnn seisneb tema kõrgeima omaduse ehk mõistuse kasutamises (see kätkeb endas ja jumala nägemist).

5. 5.2. Jumala olemasolu puudutavad tõestusedAlljärgnevalt hakkab Thomas tõestama jumala olemasolu... 1.Tõestus Selles tõestuses on jumal “liikumatu liigutaja”. Thomas ütleb:“On kindel ja ilmne meie meeltele, et maailmas mõned asjad liiguvad. Mis liigub, seda peab miski muu liigutama, sest miski ei liigu muidu kui potentsiaalsusena selle suhtes, mis teda liigutab...Sellepärast on võimatu, et miski oleks samas suhtes ja samal viisil nii liigutaja kui liigutatav, niisiis et ta liiguks iseenesest. Nii peab see, mis liigub, olema millegi muu liigutatud. Kui jällegi see, mis esmaltmainitut liigutab, ka ise liiguks, siis peab teda mingi kolmas asi liigutama. Kuid see ei saa jätkuda lõpmatuseni, kuna sel juhul ei oleks esimest liigutajat ja selle tagajärjel ka ühtegi teist liigutajat... Sel põhjusel peab paratamatult jõudma esimese liigutajani, mida miski muu ei liiguta; ja igaüks saab aru, et see on Jumal.”

6. 2. Tõestus Teine tõestus viitab põhjusena mõistele, millel on läänemaise inimese mõtlemises oluline koht. Thomas ütleb: “ Tajutavate asjade maailmas leiame mõjutavate põhjuste järjestuse. Ei ole teada juhtumit (ja selline ei oleks isegi võimalik), milles asi oleks iseennast mõjutav põhjus; ta peaks selle jaoks olema iseendale eelnev, mis on võimatu. Teisalt ei ole võimalik jälgida mõjutavaid põhjusi lõpmatuseni... Aga kui me jätame ära põhjuse, kaotame samas ka tagajärje. Kui niisiis ei oleks esimest põhjust mõjutavate põhjuste hulgas, ei oleks vahetuid ega ka lõplikke põhjusi... Nii peab vältimatult möönma, et on olemas esimene mõjutav põhjus ja sellele annab igaüks nime Jumal.”

7. 3. Tõestus Siin käsitleb filosoof jumalat kui paratamatut olendit. Thomas ütleb: “Leiame loodusest asju, mis võivad olla olemas ja olla olemata... Kuid on võimatu, et nad oleksid alati olemas, sest see, mis võib olla olemata, mõnikord ei ole. Kui niisiis kõik võib olla olemata, siis mingil ajal ei olnud midagi. Kuid kui see on õige, siis ei oleks ka praegu midagi, sest see, mida ei ole, saab olema millegi juba olemasoleva läbi. Kui on nii, et mingil ajal midagi ei olnud, ei oleks miski saanud olema hakatagi; nii ei oleks isegi nüüd midagi – mis on absurdne. Sel põhjusel kõik olendid ei ole ainult võimalikud, vaid on olemas miski, mille olemasolu on paratamatu... Sellest räägib igaüks kui Jumalast.”

8. 4. Tõestus Siinkohal ütleb Thomas: “Mõisted “rohkem” ja “vähem” liidetakse olendite juurde selle põhjal, mil määral nad meenutavad seda, mis on maksimaalselt kõneks olev, samuti nagu midagi nimetatakse kuumemaks selle järgi, kui lähedalt ta meenutab kuumimat; nõnda on miski, mis on kõige rohkem tõene, parim, õilsaim, ja selle tagajärjel miski, mis on enim olemas, nagu öeldakse [Aristotelese] Metafüüsikas. Teisalt on iga liigi maksimum iga oma alaliigi põhjus, samal moel nagu tuli, mis on kuumuse maksimum, on kõigi kuumade esemete põhjus, nagu samas raamatus öeldakse. Nii peab olema midagi, mis on kõigi olendite olemise, hüvelisuse ja kõigi teistegi täiuslikkuse vormide põhjus; ja seda kutsutakse Jumalaks.”

9. 5. Tõestus Viimases tõestuses räägib Thomas eesmärgipärasusest. Ta ütleb: “Me näeme, et olendid, millel ei ole teadmist, sellised, nagu need, millest koosneb loodus, tegutsevad eesmärgipäraselt ja see on ilmne nende tegevuses alati või peaaegu alati samal viisil, ja tagab parima lõpptulemuse. Sellepärast on ilmne, et nad saavutavad oma eesmärgi plaanipäraselt ja mitte üksnes juhuslikult. Kuid millel ei ole teadmist, see ei saa liikuda eesmärgi suunas, kui teda ei juhi olend, kellel on teadmine ja mõistus; nagu noolt juhib vibumees. Nii on olemas mõistuslik olend, kelle kaudu kõik looduse olendid on suunatud oma eesmärkidele; ja seda me kutsume Jumalaks.”

10. Iseseisvaks mõtlemiseks... Kas Thomase jumala olemasolu puudutavad tõestused on Sinu arvates mõistuslikud ja hästi põhjendatud?