190 likes | 588 Views
P LANEERIMISE TEOORIA OLEMUS JA VAJALIKKUS (P. Allmendiger). Teooria on üldistatud vahend, meetod avastamaks universaalset tõde kuidas maailm funktsioneerib Liiga teoreetiline! versus sellel pole teoreetilist alust!! Reaalsuse “tuuma” seletamine
E N D
PLANEERIMISE TEOORIA OLEMUS JA VAJALIKKUS (P. Allmendiger). • Teooria on üldistatud vahend, meetod avastamaks universaalset tõde kuidas maailm funktsioneerib • Liiga teoreetiline! versussellel pole teoreetilist alust!! • Reaalsuse “tuuma” seletamine • EI OLE OLEMAS UNIVERSAALSET TÕDE – subjektiivne teadmine ja miljoneid võimalusi kirjeldamiseks. Arusaamise laiendus, tõekspidamiste kollektsioon • Erinevatest nurkadest maailma vaatlemine. Koolkonnad. A. Giddensi järgi ei saa sotsiaalteadustel kunagi olema universaalset seadust nagu loodusteadustel. • Teaduse paradigmad tervikuna mõjutavad teadusharusid • Teooria on võimu, väärtuste ja diskursuse mõjutuste tulemus • Ka teooriaid saab kasutada erineval viisil. Teooria muutub ajas ja ruumis. Iga korüfee muudab teooriat.
PLANEERIMISE PARADIGMADE MUUTUS Väärtused PLANEERIMINE Teadmised Õppimine Kuidas ühismõtlemine muutub ja muudab?
TEOORIATE TÜPOLOGISEERIMINE • Tüpoloogia loob “raami” või ühtse arusaama teemat puudutavatest meetoditest, keelest, ideede arengu ajaloost. • Tüpoloogiafunktsioonid: • korrigeerib segaduse omavahel seotud ideede ja kontseptsioonide süstemaatilisel klassifitseerimisel, • kogub teadmised määratledes selgelt antud teema parameetrid, • hõlbustab teooriate tegemise piiritledes peamised üksteisest erinevate omadustega allosad ja fokusseerides edaspidistele uuringutele.
TEOORIATE LIIGID • EKSOGEENNE (exogenous, planeerimisest väline) demokraatia, ruum,keskuskoha teooria, reźiim, kognit. psühholoogia, natsionalism, rakendusteooria, • RAAMIV TEOORIA (framing theory). On diskreetne ja unikaalne teooria vorm, mis püüab kujundada, suunata ja piirata arusaama planeerimisest. Kompleks, ruumi üldine idee, empiirika. • ÜHISKONNATEOORIA (social theory) on arenenud sotsioloogiast üldiselt ja seob omavahel diskreetset ühiskonnapeegelduste ja arusaamade hulka: • ülalt all struktuurne lähenemine, mis uurib struktuurseid jõude indiviidi tasandil (strukturalism, funktsionalism, marksism) • alt üles interpreteeritav lähenemine, mis rõhutab indiviidi peegeldavale loomusele ja suutlikkusele valida (sümboolne interaktsionism, etnometodoloogia, fenomenoloogia) • kahe lähenemise duaalsus • SOTSIAALTEADUSLIK-FILOSOOFILINE TEOORIA (social scientific philosophical understanding). Positivism, realism, idealism jne.
TEOORIATE LIIGID • INDIGEENNE PLANEERIMISE TEOORIA (indigenous planning theory). Planeerimiskeskne teooria. Näiteks marksism, „uus kord“, süsteemid, esinduslik, kollaboratiivne ja neopragmaatiline teooria. Aeg, ruum, institutsiooniline ja valitsuslik kontekst. • EMPIIRILINE – reaalsuse seletamine, seoste andmine, nii nagu on ilma subjektiivsuseta • MUDELITEL PÕHINEV – reaalsuse lihtsustatud kajastused • NORMATIIVNE – kuidas maailm peaks olema organiseeritud ja kuidas seda saavutada (marksism, kollaboratiivne, osalev plan.) • MÄÄRAV – kuidas parimal viisil saavutada soovitut (kulu-kasumi analüüs) • KONTSEPTUAALNE RAAMISTIK – situatsiooni, objekti õppimise sõnastamise või vaatlemise viis (lingvistiline analüüs) • SOTSIAALNE (social) – sotsioloogia, strukturalism, alt-üles, Giddens, Habermas • Teooria kui DISKURSUS: keelekasutus, suhtlemine (sõnad, stiil, rõhuasetused, sotsiaalsed suhted)- ideoloogia ja arvamus • Teooria kui planeerija mõtlemise (tegutsemise) alus • Teooria ja praktika vastuolu, postpositivism
Üldine planeerimise teooria Protsessi teooriad Filosoofiad Sotsiaalteooriad Olemuslikud (substantive) teooriad
MIS ON PLANEERIMISE TEOORIA • Planeerimisteooriat on raske defineerida: • Planeerimise fundamentaalküsimused on paljus seotud laiemate riigi, sotsiaalsete ja ruumiliste muutustega. Kattub kõikide sotsiaalteaduste teooriatega (teg. ka põhineb nendel). • Planeerijad ei ole erilised, planeerimisega tegelevad ka teised • Planeerimine on nii objekti, ruumi põhine, kui ka protsessi, otsusetegemise põhine (Scott Campbell, Susan S. Fainstein) • Planeerijad tavaliselt ei huvitu planeerimisteooriatest kuna need on liiga laialvalguvad. Kuid...
PLANEERIMISE TEOORIA TÄHTSUS • Planeerimise tähtsus järjest kasvab, kuna pidepunkte kiires määramatus segases maailmas kasvab (lisakulud, vead, väliskeskkonna suur mõju) • Planeerimine peab nägema ette otsuste mõjusid ning üldistama kogemustest • Me peame mõistma, miks planeerimine on selliselt üles ehitatud, miks on üks või teine tegevus planeerimises vajalik ja mida toovad kaasa (valed) planeerimisotsused. • Perfektset plaani ei ole olemas. Kas planeerimisotsus on õige või vale, saab öelda hiljem, kuid seda võib ka eelnevalt ennustada toetudes kogemusele, aga ka teooriale. • Teooria annab raamistiku asjade mõistmiseks ja planeeringuprotsessi paremaks läbiviimiseks • PLANEERIMINE ON VÕIMAS VAHEND ÜHISKONNA ARENGUS, SEEGA TEOORIA PEAB OLEMA HäSTI DEFINEERITUD, KASUTATUD ja ka HÄSTI TUNTUD
PLANEERIMISTEOORIADPlaneerimismaatriks. Parameetrid tüpoloogiale: I Erahuvid versus avalikud huvid. Riigi huvid? Huvigrupid II Spetsialistid (teaduslikkus) versuselanikud, (tegelikkus), nende vajadused III Ideaalne versus ökonoomne planeerimine IV Funktsionaalne versuskunstiline (disain, ilu) planeerimine V Inimesed versus loodus VI Planeerimine versusmitteplaneerimine (turu nähtamatu käsi, riik on kasulik äridele)
PLANEERIMISTEOORIADPlaneerimistüpoloogiad I RATSIONAALNE PLANEERIMINE (kõikehõlmav, comprehensive) 20.saj alguses. Plaani tegemine Mehaaniline, struktuur, loogiline kontroll, analüüs, poliitika-väline, tegevused, lihtsus, probleemide lahendamine. Probleem: ebademokraatlik, kellele mõeldud? II KOHANDUV (INCREMENTAL) PLANEERIMINE (pidev, kasvav, osade summa, tükeldamine): "the science of muddling through" 60-ndatel, Charles Lindblom - “eraldatudvastastikune kohandumine. Tähenduse ja väärtuste otsimine Pluraristlik, huvigrupid mõjutavad poliitikat, irratsionaalne, poliitiline protsess, osalus, väärtused, väikesed muudatused. Probleem – ühed huvigrupid on tugevamad kui teised, väikesed alternatiivid
PLANEERIMISTEOORIADPlaneerimistüpoloogiad I Olemuslik-protseduuriline tüpoloogia (substantive-procedural distinction). Nii tulemus (süsteem) kui protsessid pidid olema planeerimise ja planeerijate põhitegevus. Asi iseeneses. A. Faludi 70-dad II Sotsiaalne ja esinduslik planeerimine III Sotsioloogilised (empiirilisusel põhinevad) ja filosoofilised küsimused (ideoloogiatel ja normatiividel põhinevad. Nigel Taylor IV Oren Yiftachel`i tüpoloogia: 1) analüütiline arutluse (mis on linnaplaneerimine?) 2) linliku vormi arutelu (mis on hea linnaplaan?) 3) protseduuriline arutelu (mis on hea planeerimisprotsess?)
PLANEERIMISTEOORIADPlaneerimistüpoloogiad POSTPOSITIVISM Postpositivistlike põhimõtete kohaselt on: Kõik teooriad on suuremal või vähemal määral normatiivsed; väärtustest ülevoolavad ja ühiskondlikus ja ajaloolises kontekstis kinnistunud, teooria on vahendatud läbi aja ja ruumi võttes arvesse selle erinevad formulatsioone, interpretatsioone ja avaldumisvorme, ei ole mingit eristamist substantiivse ja protseduurilise lähenemise vahel, vaid tegemist on kompleksse ideede ja tegevuste suhtega.
PLANEERIMISE (TEOORIATE) AJALUGU ? HUVIGRUPPIDEGA ARVESTAMINE PLURALISM POLIITILINE KAUPLEMINE POSTMODERNISM LIBERALISM “Pilla-palla” planeerimine STRUKTURALISM Arhitektuurne lähenemine Le Corbusier – Radiant City – vertikaalne linn POSITIVISM SÜSTEEMIANALÜÜS Ebenezer Howard – the Garden City – aedlinn “ILUS LINN” Daniel Burham Ratsionaalne planeerimine 1850 1900 1910 1920 1930 1940 1950 1960 1970 1980 1990 2000 2010 2020
PLANEERIMISTEOORIA tüpoloogiad (paradigmad)(P. Allmendinger 2002) • Positivistlik (moderne) planeerimine: • Süsteemne planeerimine • Ratsionaalne planeerimine • Marksism (strukturaalne planeerimine) ja “kriitiline teooria” • Uus parempoolne planeerimine (liberaalne & konservatiivne) • Pragmatism • “Esindav” planeerimine (advocasy) ja pluralism • Postmoderne planeerimine • Kollaboratiivne (osalus-) planeerimine Integreeriv planeerimine
1. SÜSTEEMNE PLANEERIMINE (positivism) • Kuidas teadusliku meetodiga asju teha asju teha. Protseduuriline – ühiskonna korraldamine. Vastand kunstile. • Positivistlikud, süsteemsed ja ratsionaalsed teooriad kerkisid esile 60-70ndatel (arvutite tulek). Tõde on absoluutne mitte suhteline. Ja tõde saab mõõta ja täpselt kirjeldada. Modelleerimine. • Süsteemsed teooriad. Sbr – Brian McLoughlin ja George Chadwick. Linnad ja regioonid on kompleksed süsteemid. Loodusest tulenev ökosüsteem. “Planeerimine kui aiandus ja planeerija kui sordiaretaja”. • Goldratti piirangute teooria. 1975.a., Eliyahu M. Goldratt. Piirangute Teooria baseerub loogilisel mõtlemisel, põhjus-tagajärg seostel. Füüsika, süsteemide funktsioneerimine. • Mõtlemisprotsessid (Thinking Processes): põhjus-tagajärg seostel põhinevad meetodid probleemide süstemaatiliseks lahendamiseks. Nende abil saab anda vastuseid ettevõtte arenguprotsessi kolmele põhiküsimusele: Mida muuta? Millises suunas muuta? Kuidas muutust läbi viia? • Väljatöötatud lahendused ettevõtte erinevate valdkondade (tootmine, logistika, marketing ja müük, projektijuhtimine, inimeste juhtimine, strateegiline juhtimine jne.) jaoks.
1. SÜSTEEMNE PLANEERIMINE (2) Võimaluste ja piirangute vahel leida parimad lahendused • Matemaatika ja modelleerimine • Plaan kui täpne osade kirjeldus aastate lõikes. Kvantitatiivne (süsteemi) analüüs Ennustamine, modelleerimine,. Regulatsioon ja kontroll. Liiklusanalüüs, keskkonnamõjuanalüüs. Aktuaalne ka tänapäeval? Kindlus, raamid? • Kriitika: Andreas Faludi. Kunagi ei saa täpselt asju ette näha. Liiga keeruline. “Süstemaatikutel ei ulatu jalad põhja või pea pinnale” • Ei vastanud enam aja vajadustele (tehniline ja mittetäidetav, olukord on liiga kompleksne ja poliitiline) • Eesti kontekst: Aktuaalne ka tänapäeval, eriti 90-ndatel. Kuid sellega ei tohi üle pingutada; teha seda valivalt. Ressursianalüüs. • Ida-Viru taristu
2. RATSIONAALSED PLANEERIMISE (positivistlikud) TEOORIAD • Mõistlikkus • Antiik-kreeka. Moodne ratsionalism – Rene Descartes. K. Popper, Spinoza, Russell. • Chicago koolkond . • Max Weber: 1) Formaalne ratsionalism (vahendid ja efektiivsus) 2) sisuline ratsionalism (põhjused ja tulemused). Hoidu väärtushinnangutest. • Karl Mannheim: irratsionaalsuse ratsionaalne valitsemine • Chicago koolkonna järgi oli planeerimine üldmõiste, s.t. ta hõlmab erinevaid võtteid, mida saab korduvalt erinevates olukordades rakendada. „Politics, Planning and the Public Interest“. Ratsionaalse planeerija põhimõtted: • Otsustaja kaalub kõiki alternatiive, s.o. leiab kõik võimalikud variandid, mida teha. • Ta selgitab välja kõik võimalikud tagajärjed ja võrdleb neid omavahel. • Ta valib sellise tee, mille tagajärjed on kõige soodsamad.
2. RATSIONAALSED PLANEERIMISE (positivistlikud) TEOORIAD (2) • Andreas Faludi “Planeerimise teooria”. Planeerimine kui närvisüsteemi toimimine organismis. Edgar Kant ja Tartu linn • Põhjus-tagajärg, loogika, selged eesmärgid, analüüs • Faktid ja teaduslikkus. Mitmed distsipliinid ja alternatiivid • KRIITIKA.Ratsionaalsed “teaduslikud” meetodid on osaliselt kasutuses, kuid tervikuna tähtsuse minetanud. Kuhu jääb poliitika? Ühiskond on ju kui üksikinimeste kogum • Eesti kontekst: Faktid ja loogika vananevad, kuid lähtuda võiks ühtse organismi ideest.