1 / 39

Maarja Lõhmus: Muuseumid kui kommunikatsioon ettekanne Narvas, 25. septembril 2006

Maarja Lõhmus: Muuseumid kui kommunikatsioon ettekanne Narvas, 25. septembril 2006. ARUTLEN :. Avalikkuse ja meedivälja üle Muuseumide üle avalikkuses ja meediaväljal

mira-meyers
Download Presentation

Maarja Lõhmus: Muuseumid kui kommunikatsioon ettekanne Narvas, 25. septembril 2006

An Image/Link below is provided (as is) to download presentation Download Policy: Content on the Website is provided to you AS IS for your information and personal use and may not be sold / licensed / shared on other websites without getting consent from its author. Content is provided to you AS IS for your information and personal use only. Download presentation by click this link. While downloading, if for some reason you are not able to download a presentation, the publisher may have deleted the file from their server. During download, if you can't get a presentation, the file might be deleted by the publisher.

E N D

Presentation Transcript

  1. Maarja Lõhmus: Muuseumid kui kommunikatsioon ettekanne Narvas, 25. septembril 2006

  2. ARUTLEN: • Avalikkuse ja meedivälja üle • Muuseumide üle avalikkuses ja meediaväljal • Avalikkuse struktuurimudeli üle, Eesti ühiskonna avalikkuse üle, kus domineeriv avalik väli on meediaväli, kus muuseumid on materjaliks ja teemaks. Milliseks? • Inimeste huvitüüpide üle • Muuseumide kommunikatsiooni üle ühiskonnas

  3. PANOPTICON (Bentham 1787), Foucaulthttp://cartome.org/panopticon1.htm

  4. Muuseumide struktureeriv normatiivne roll kultuuris: sisemine ja välimine määratlemine • Ühiskonnas muuseumide institutsioonil tõemonopol aprioori, struktuurselt • Muuseumid on vajalikud ja neid tuleb toetada ka siis, kui külastajaid napib (81% nõus, Kultmin.2006, vt. järgmine slaid). See olukord on sarnane avalik-õigusliku ringhäälingu toetamisega, mida toetatakse ka siis, kui ei kuulata. Tõlgendus: kultuuristruktuuri toimimise põhiinstitutsioonid peavad tingimusteta olemas olema. • Sisemine identiteet ja väline määratlemine: ERMi ideest ja asutamisest 100 aastat hiljem on saanud mineviku-tuleviku kontseptsioonide ja suundade küsimus. Põhiküsimusi esitasid ERMi uue hoone arhitektuurivõistluse vastukajad (vt. Võidutöö muudab “tolmust” hoiakut muuseumi suhtes. Winy Maas 17.1.2006 PM) Winy Maas: Žürii otsis võidutööks tööd, mis määratleb uuele muuseumi(kompleksi)le aktiivse rolli uues tekkivas, rahvuslikke piire ületavas ülemaailmses popkultuuris, suutes muuta senise üsna passiivse, ”tolmuse“ hoiaku muuseumi suhtes aktiivseks, koguni ”moodsaks“ hoiakuks, mis tõmbab ligi noort põlvkonda ja mis on toimiv ja konkurentsivõimeline rahvusvahelises kontekstis.

  5. Muuseumid kui maailmapilt ja identiteedikommunikatsioon: tehnoloogilise hüppe, konstruktivismi ja reflektsiooni uus tase MUUSEUMID • Eesti muuseumi ideede kujunemine Jakob Hurda matustel Tartus 1907; Hurda tööde jätkajate otsusluua vanavara süstematiseerimiseks ja eksponeerimiseks muuseumi. • Muuseumide materjalide esituses nii konstruktivistlik kui refleksiivne pool. • Vrd. Soome muuseumidega (vt. Lõhmus, M., Medijainen, E. Soome ja soomlased TÜK 2005, pt Muuseumid lk.317 - 328) • Eestis loodus kultuurikeskkonnana – loodusajakirjandus jm on kõrgelt koteeritud • Eesti kultuuriajakirjanduses on muuseumide – ajakirjanduse osa praegu vähe esile tulev ja hajutatud erinevate väljaannete kui ‘kontekstide’ vahel – osad teemad üldajakirjanduses, muuseumide näitused ja väljapanekud kultuuriajakirjanduses ja muuseumide kontseptuaalne pool üldise kultuuripoliitilise diskussiooni osana. • Kõige rohkem saavad inimesed infot kultuurivaldkondade kohtaüldajalehtedest ja ajakirjadest, televisioonist ning sõprade-tuttavate käest. • Eesti kultuuriuuringud – kultuuri uuringute põhjana oluline muuseumide teadustöö ja uurimused. Kultuuriuuringutes on muuseumide osa laias kultuurikeskustelus põhjendamatult tagasihoidlik –veel-mitte-kommunikatiivne faas.

  6. Eesti struktuurimuutus ja avalikkuse representatsiooni muutus 1980 – 1990ndatel • Eesti muutumine 1990ndatel: • - avalike representatsioonide muutumine • - meediavälja muutumine • Totalitaarkommunikatsioonist avatud ühiskonna kommunikatsiooniks • Meediavälja funktsioonide muutus • Esinejate, kõneisikute, ajakirjanike-toimetajate muutus • Avalikkuse agenda ja fookuste muutus • Sotsikultuuriliste protsesside määratlemine- defineerimine • Igapäevane defineerimisvõitlus protsesside suunamise nimel • ESITUSE – REPRESENTATSIOONI MUUTUS • ÕIGED– VALED/ TUGEVAD– NÕRGAD/ SELGED– EBASELGED MÄRGID

  7. Reflektsioon versus konstruktivism:muuseumide rolli ja funktsiooni muutusi 1980ndatest kuni 2000ndate alguseni. • Reflektsiooni vajadus: muinsuskaitse liikumine 1980ndate lõpus, muuseumide kultuurilis – poliitiline osalemine (näit. Loomeliitude pleenumil) • Institutsiooni restruktureerimine: Eesti kultuuri institutsioonide üldine restruktureerimine ja uus legitimeerimine, toomine NSVL tõrjutud identiteediinstitutsioonidest Eesti rahvuslikuks keskseks identiteedi ja mälu institutsiooniks. (90ndate keskpaik) • Enesereflektsiooni: muuseumide käsitlus areneva ja muutuva protsessina, muuseumide võrdlused maailma teiste muuseumidega • Institutsioonide uus struktuur: Liitumine EU-ruumiga, institutsionaalne rahvusvahelistumine • Reflektsiooni ja konstruktsivismi ootus: Avalikkuse ootustele vastamine, resonantsi arvestamine, erinevate väärtuspõhiste konfliktide käsitlemine kui süsteemi infrastruktuuri/struktuuri üldise funktsioneerimise indikaatorina (2000ndate algus) • Millise konstruktivismi ootus? Muuseumide usaldamise/usaldamatuse küsimus, muuseumide vastutus teadvuse-kujunduse eest (varjatud küsimus)

  8. Muuseumide külastamise põhjused /funktsioonid • 1/3 külastajatest meelelahutuseks, vaba aja veetmiseks • 1/3 külastajatest enesetäiendamiseks ja harimiseks • 1/5 külastajatest õppe otstarbeks • 1/7 tööalaselt Kommentaar: külastajate määratletud põhjused külastamiseks ei ole tähenda automaatselt, et need ongi külastamise põhjused, sest kontekstiks pole uuritud inimese huvide ja vajaduste struktuuri ning muuseumide külastamist selles kontekstis. • Huvi 2006: • 78% loodus (2003 – 75%) • 66% kunst (2003 – 64%) • 65% ajalugu ja arheoloogia • 59% kodulugu (2003 – 60%) • 55% teadus ja tehnika (2003 – 52%) • 48% etnograafia ja antropoloogia (2003 – 45%) • Mitte – huvi 2006: • 53% ei ole vaba aega (2003 – 49%) • 25% ei meeldi muuseumis käia (2003 - 22%) • 24% muuseumide kohta on vähe infot (2003 – 28%) • 22% puudub transport (2003 – 19%) • 20% piletihind liiga kõrge ( 2003 – 19% )

  9. Muuseumid 21. sajandi alguses–kollektiivne identiteet, mälu, igapäevapraktika Muuseumide sõnum ühiskonnas ja meedias. Muuseumid on faktikogumid emotsionaalselt tulikuumal väljal. Autentse mälu materjali faktiline olemasolu (hoidlate ja arhiivide sisu jm materiaalne pool) Muuseumid kui mälu ja kogemus. Mälu, ajaloo, tuleviku jm – temaatika käsitlus inimese-kesksena Muuseumid kui arutlusmaterjal, avaliku arutluse objekt. Riikide, ühiskondade ja kultuuride konsensuse ja/või vastanduste otsing Info orienteerumiseks. MUUSEUMIDE FUNKTSIOONIMUUTUSI Kontrollitud ideoloogiast (ja selle konstruktivismist) inimese avatud maailmapildi kujundajaks (mälu tugevdajaks). Uus funktsioon lubab rohkem muuseume ja materjale, avatumat mälu. Selle talletamisega, mis aga vahepealsel suletud perioodil kustutatud või kustumas – selle kogumisega on kiire!!

  10. Muuseumid – eksistentsi lugu ja resonants • MUUSEUMID KUI AJA–KOHA–TEGEVUSE KOMMUNIKATSIOON KULTUURIS • Svetlana Alpers,“The Museum as a Way of Seeing,” in Exhibiting Cultures: The Poetics and Politics of Museum Display, ed. Ivan Karp and Steven D. Lavine (Washington and London: Smithsonian Institution Press, 1991) pp. 25-32. • Gianni Vattimo: The Structure of Artistic Revolution. 1988. • Clifford, James: The Predicament of Culture: twentieth-century etnography, literature and art. Cambridge (Massachusetts); London: Harvard University Press, 1994. • Georg Simmel: The Sociology of Space. (rmt Frisby, D.; Featherstone, M. Simmel on Culture. Sage 1997) • David Harvey: The Experience of Space and Time. (rmt The Condition of Postmodernity. Blackwell. 1990)

  11. Juri Lotman kultuuri enesemudelist ja identiteedikommunikatsioonist Kultuuri aktiivsuse enesemääratlemisel räägib tungist ühtsuse poole. Kultuuri enesemudeli mehhanismid on seotud lakkamatu vajadusega säilitada oma eneseteadvus, salvestada oma mällu kontseptsioon iseendast. Kultuurile on omane enesemudelite loomine ja kujutamine – nende kaudu ühtlasi kontrollitakse adekvaatsust, suundade relevantsust. Juri Lotman on eristanud kultuuri enesemudeli loomisel kolme üheaegset suunda: 1. kultuuri enesemudel, mille eesmärgiks on refleksiivsus, reaalne tunnetus ja kogemus 2. enesemudel, mis erinevad tavapraktikast, ent on suunatud praktika muutmisele 3. ideaalsed enesemudelid ja manifesteerimised, mis eksisteerivad eraldi reaalsusest ning säilitavad-defineerivad põhiväärtusi. Lotman: erinevate enesemudelite vahel võib tekkida konflikte.

  12. Muuseum – akadeemilise kommunikatsioonidistsipliinina http://www.uwo.ca/theory/Courses/Courses2006-OrderingLong.html Centre for the Study of Theory and Criticism – Courses 2006-2007 Ordering Things - The following gives a very rough idea of how the course might unfold, though suggested readings are at this stage no more than an indication of general directions, a point of departure for reflection. The case studies, in particular, are intended merely as signposts on a terrain to be explored. Weeks 1-7 • Orientation • Collectors and Collecting (Baudrillard, Benjamin, Bal, Stewart) • Collecting Art and Culture (Clifford, Sherman, Duncan) • Exhibitionary Orders I: From Curiosity Cabinets to the Museum (Pearce, Bal) • Exhibitionary Orders II: From the Museum to the World Exhibition (Bennett, Heidegger, Mitchell) • Taxonomies and Heterotopias (Foucault, Ritvo) • Archive (Derrida, Nora, Ricœur) Weeks 8-13: Case Studies • Encyclopedia and Library (Borges, Kis) • Museum (Flaubert's Bouvard et Pecuchet, Greenaway's A Walk Through H) • Anti-Museum (Broodthaers, the Museum of Jurassic Technology) • Taxonomies, Heterotopias and Lists (Greenaway's The Falls, Perec) • The Artist in the Museum (Boltanski, Greenaway) • The Museum Without Walls (The Situationist International, Sophie Calle, Banksy)

  13. Muuseum akadeemilise distsipliinina. Näide Week 1: Orientation Week 2: Collectors and Collecting • Baudrillard, Jean. "The System of Collecting." In John Elsner and Roger Cardinal, eds. The Cultures of Collecting. Cambridge, MA: Harvard University Press. 1994. 7-24. • Benjamin, Walter. "Unpacking My Library. A Talk About Book Collecting." Illuminations. Trans. Harry Zohn. Ed. Hannah Arendt. New York: Schocken Books, 1969. 59-67. • Bal, Mieke. "Telling Objects: A Narrative Perspective on Collecting." In John Elsner and Roger Cardinal, eds. The Cultures of Collecting. Cambridge, MA: Harvard University Press. 97-115. • Stewart, Susan. "The Collection, Paradise of Consumption." In Susan Stewart, On Longing. Durham and London: Duke University Press, 1993. 151-69, 190-91. Week 3: Collecting Art and Culture • Clifford, James. "On Collecting Art and Culture." In James Clifford, The Predicament of Culture. Cambridge: Harvard University Press, 1988. 215-51. • Sherman, Daniel J. "Quatremère/Benjamin/Marx: Art Museums, Aura, and Commodity Fetishism." In Daniel J. Sherman and Irit Rogoff, eds. Museum Culture: Histories, Discourses, Spectacles. London: Routledge, 1994. 123-43. • Duncan, Carol. "The Art Museum as Ritual." In Carol Duncan, Civilizing Rituals: Inside Public Art Museums. London and New York: Routledge, 1995. 7-20. Week 4: Exhibitionary Orders I: From Curiosity Cabinets to the Museum • Pearce, Susan M. "Collecting: Shaping the World." In Susan Pearce, Museums, Objects, and Collections: A Cultural Study. Washington, D.C.: Smithsonian Institution Press, 1992. 68-88. • Pearce, Susan M. "Museums: The Intellectual Rationale." In Susan Pearce, Museums, Objects, and Collections: A Cultural Study. Washington, D.C.: Smithsonian Institution Press, 1992. 89-117. • Bal, Mieke. "The Discourse of the Museum." In Reesa Greenberg, Bruce W. Ferguson, and Sandy Nairne, eds. Thinking About Exhibitions. London and New York: Routledge, 1996. 201-18.

  14. Week 5: Exhibitionary Orders II: From the Museum to the World Exhibition • Bennett, Tony. "The Exhibitionary Complex." In Tony Bennett, The Birth of the Museum. London and New York: Routledge, 1995. 59-88. • Heidegger, Martin. "The Age of the World Picture," in The Question Concerning Technology and Other Essays, trans. William Lovitt. New York: Harper & Row, 1977. 115-54. • Mitchell, Timothy. "Orientalism and the Exhibitionary Order." In Nicholas B. Dirks, ed. Colonialism and Culture. Ann Arbor: The University of Michigan Press, 1992. 289-317. Week 6: Taxonomies and Heterotopias • Foucault, Michel. The Order of Things: An Archaeology of the Human Sciences. London: Tavistock, 1970. xv-xxiv. • Foucault, Michel. "Of Other Spaces." Diacritics 16.1 (Spring 1986): 22-27. • Ritvo, Harriet. "Zoological Taxonomy and Real Life." In George Levine, ed. Realism and Representation: Essays on the problem of Realism in Relation to Science, Literature, and Culture. Madison: The University of Wisconsin Press, 1993. 235-54. Week 7: Archive • Derrida, Jacques. "Archive Fever, A Freudian Impression." Diacritics 25.2 (Summer 1995): 9-63. • Nora, Pierre. "Between Memory and History: Les Lieux de Memoire." Representations 26 (1989): 7-25. Week 8: Encyclopedia and Library • Case Studies I: Borges, Danilo Kis's "The Encyclopedia of the Dead" Week 9: Museum • Case Studies II: Flaubert's Bouvard et Pecuchet, Greenaway's A Walk Through H • Donato, Eugenio. "The Museum's Furnace: Notes Toward a Contextual Reading of Bouvard and Pécuchet." In Josué V. Harari, ed. Textual Strategies: Perspectives in Post-Structuralist Criticism. Ithaca: Cornell University Press, 1979. 213-38. Week 10: The Anti-Museum • Case Studies III: Marcel Broodthaers, The Museum of Jurassic Technology • Crimp, Donald. "This is not a Museum of Art." In Donald Crimp, On the Museum's Ruins. Cambridge: MIT Press, 1993. 200-34. • Rugoff, Ralph. "Beyond Belief: The Museum as Metaphor." In Lynne Cooke and Peter Wollen, eds. Visual Display: Culture Beyond Appearances. Seattle: Bay Press, 1995. 69-81. Week 11: Taxonomies, Heterotopias and Lists • Case Studies IV (Perec, Greenaway's The Falls) • Testa, Bart. "Tabula for a Catastrophe: Peter Greenaway's The Falls and Foucault's Heterotopia." • Paula Willoquet-Maricondi and Mary Alemany-Galway, ed. Peter Greenaway's Postmodern/Poststructuralist Cinema. Lanham, Maryland: The Scarecrow Press, 2001. 79-112, 336-38. Week 12: The Artist in the Museum • Case Studies V (Christian Boltanski, Peter Greenaway) Week 13: The Museum Without Walls Tony Purdy

  15. Inimest üldhuvid, integreerivad huvid, diferentseerivad huvid ja spetsialiseeritud teemahuvid meedias Teemade huvitasemed: • üldhuvi - vähemalt 60% vastajatest huvi pakkunud teemad (uudised kodu- ja välismaalt, tervis, tv-saated); • suuri rühmi integreerivaid teemad, huvi ca 40 % vastajatest (näiteks kuritegevus-politsei-kohtud ja seadusandlus-õigusinfo, loodus, sport, noorte elu, haridus, sotsiaalprobleemid, pere, ka huumor), • teatud huvirühmi diferentseerivaid teemad (25-35%), näiteks korruptsioon-skandaalid, poliitika ja majandus vs. kultuur, riigikogu, valitsus, tuntud isikud – suhted, seltkonnakroonika vs. statistika jne. • suhteliselt väikesele asjast huvitatute ringile (alla 20%) huvi pakkuvad spetsialiseeritud teemad, näiteks õiguskantsler-riigikontroll, arvutid, erakondade tegevus või kirik ja religioon. Ülevaade inimeste teemahuvidest, st huvidest eri valdkondade suhtes (‘Mina, maailm, meedia’ 2002), küsitletud oli 1500 inimest üle Eesti. Huvide selgitamiseks oli vastajatele antud valdkondade nimestik, mille suhtes pidid viiepallisel skaalal hindama huvitatust.

  16. Huvide tüübid: Huvi meedias käsitletavate teemade vastu on jagunenud gruppide vahel: • ühiskonna ja riigi teemadest huvitujaid • kodu-lähiümbruse huvilised • tehnika-teaduse-ettevõtlushuvilised

  17. Teemahuvide klastrid 1-4 Kokkuvõtvalt on teemahuvide kohta neli klastrit I. Esimese, poliitikahuvilise klastri (18% koguvalimist) domineerivaks faktortunnuseks on huvitatus riigi ja selle institutsioonide tegevusest. Kõrgendatud poliitikahuvi on ainult veidi rohkem omane meestele [VK1](52%). Siia klastrisse kuulub rohkem kõrgharidusega inimesi, domineerivad keskealised ja vanemad inimesed (72% klastrist on vanem kui 45 eluaastat). Samuti kuulub siia keskmisest enam eestlasi. Sissetulekudominant on veidi allapoole Eesti keskmist (1500-2500 kr pereliikme kohta). Keskmisest enam on siin pealinlasi ja maainimesi. II. Teise, kultuurile ja lähiümbrusele orienteeritud teemahuvi klastri (19% koguvalimist) teljeks on kultuuri, hariduse ja noorte elu, reisimise ja seltskonna temaatika, keskmisest tugevam on ka orienteeritus lähiümbrusele ning sotsiaalsetele probleemidele. Samas on tüüp poliitikakauge. Nimetatud tüübile on iseloomulik feminiinsus (88% naisi). Tüüpi iseloomustab keskmiset enam keskhariduslik taust, samuti on siin keskmisest enam venekeelse ankeedi täitnuid. Palgaskaalal on nad kõige madalama sissetulekuga pereliikme kohta. Keskmisest enam on siin (pea)linlasi ja vähem maainimesi. III. Kolmanda, tehnika, teaduse ja ärikeskse teemahuvi klastri (28% koguvalimist)juurde kuulub ka kõrgendatud spordi- ja välisuudiste huvi. Ootuspäraselt koosneb see tüüp valdavalt meestest (91%). Klastri vanuskoosseis on vastandlik esimesele, poliitikahuvilisele tüübile: siin domineerivad noored, 77% klastri koosseisust on vanuses alla 44 aasta. Sissetulek on selles klastris kõrgeim: ligi pooltel ulatub see üle Eesti keskmise, kusjuures veerandil on sissetulek pereliikme kohta kõrgem kui 4000 krooni kuus. Üllatav on, et klastri koosseisus on keskmisest enam maal elavaid inimesi. IV. Neljanda, ümbritsevast vähehuvitunute klastri (34% koguvalimist) moodustavad inimesed, kelle huvid on kõikide faktorite lõikes tunduvalt alla keskmise. Klastris on väike naiste ülekaal (62% naisi), ka on selles keskmisest rohkem pensionieas inimesi. Iseloomulik on ka veidi madalam haridustase ja sissetulek pereliikme kohta. Asulatüüpide esindatus vastab aga valimi keskmisele. Venekeelsete inimeste osakaal on valimi keskmisest suurem (41% valimi 34%ga võrreldes). Nendel inimeste seas on silmatorkavalt enam Eesti kodakondsuseta inimesi, mis viitab sellle, et kodakondsuse puudumine on seotud üldise vähema huvitatusega ümbritsevast elust.  

  18. Muuseumid kultuurimeedia kanalina Eesti muuseumide külastusi (SaarPoll-Kult.min 2006) MUUSEUMIDE KÜLASTATAVUS 2005. Eesti inimesed muuseumides: 12% Eesti Vabaõhumuuseumis 10% Kadrioru kunstimuuseumis 9% Kumu Kunstimuuseumis 8% Palmse mõisas 8% Eesti Loodusmuuseumis 6% Eesti Meremuuseumis 6% Eesti Ajaloomuuseumis 6% Tallinna Kunstihoones 5% Rakvere linnuses 5% Eesti Tervishoiumuuseumis 5% Niguliste muuseum-kontsertsaalis 5% Tartu Kunstimuuseumis ja Pärnu Uue Kunsti muuseumis 4% Narva Muuseumis 4% Eesti Rahva Muuseumis 4% Saaremaa Muuseumis 4% Palamuse Oskar Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumis 3 % Okupatsioonide Muuseumis 3% Eesti Põllumajandusmuuseumis 57% inimesi ei ole aasta jooksul muuseumides käinud

  19. Muuseumid (funktsioonid) avalikkuses – kultuur või popkultuur • Muuseumide rolli polü-funktsionaalsus • Muuseumid – kultuur või/ja popkultuur, popkultuuri keskkond Lugesime arhitektuurivõistluse žüriis osalenud Maasilt, et tehakse/ tulemas on Eesti popkultuuri keskus (Maas, 17. jaan 2006 Postimees) Küsimus Eesti kultuurile ja muuseumidele: kas popkultuurile orienteerumine on ajakohane või võõrastav ? praktikas Euroopa on minemas multifunktsionaalsuse teed, (mida funktsioonide küsimine – vastamine näitab) • MUUSEUMID – VÕITLUSVÄLI MÄÄRATLUSTE PÄRAST • ERMi ARHITEKTUURIVÕISTLUS TÕI ESILE ÜLDISED MÄÄRATLUSTE PROBLEEMID

  20. Avalikkus muuseumidest 1. ERMi arh. Näitel 17.1.2006. Muuseum ei pea viitama suitsupääsukesele. Võidutöö oponendid peaksid lammutama ka Toompea linnuse koos Pika Hermanniga Võidutöö muudab “tolmust” hoiakut muuseumi suhtes Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurikonkurss andis hulgaliselt uusi ideid. Konkursile esitati 108 väga eriilmelist, valdavalt heatasemelist tööd. Īürii leidis, et tööde arhitektuursetes lahendustes on palju originaalset, kuigi suhteliselt suur osa autoritest on oma projekti loomisel ammutanud inspiratsiooni tänapäevasest arhitektuurilisest avangardist. Tööde käekirja põhjal võib eeldada, et enamik autoritest on suhteliselt väheste kogemustega noorema põlvkonna esindajad. Sellest johtuvalt vajaksid nad oma ideede realiseerimiseks nõu ja mõningast abi. ERM-i ja Žürii liikmete poolt moodustatava järelevalvekomisjoni, võidu-töö autori/autorite ja kohalike arhitektide ning ekspertide omavahelises koostöös on võimalik tagada võidutöös esitatud ideede realiseerimine täiendatud ja edasiarendatud kujul. Millise panuse annab ERM-i uue hoone arhitektuur Eesti ühiskonnale ja identiteedile piirideta Euroopas? Īürii oli seisukohal, et võidu-tööks peaks saama töö, milles rõhutatakse seda potentsiaali aktiivsel ja progressiivsel moel ning kus arvestatakse kõnealuse kultuuriobjekti vastutusmäära olulisust. Samuti oodati, et võidutöö annaks oma panuse avalikku keskkonda avaliku ruumi aktiveerimisega ning valiks üldtuntud eestipärase teema, mis aitaks edendada arutelu Eesti ajaloo üle. See teema tuleb ellu viia rahvusvahelisel tasandil, tõmmates Eestile tähelepanu laiemas kontekstis. Hoiakute muutmine Ülesanne ei ole lihtne. Selle täitmiseks peab ERM avalikkusele infot jagama. Samas on see ilus ülesanne. See tekitab ühiskonnasisest respekti rahvas, kes on rajamas uut demokraatlikku hoiakut ja märkimisväärset kohta Euroopa riikide seas. Žürii otsis võidutööks tööd, mis määratleb uuele muuseumi(kompleksi)le aktiivse rolli uues tekkivas, rahvuslikke piire ületavas ülemaailmses popkultuuris, suutes muuta senise üsna passiivse, ”tolmuse“ hoiaku muuseumi suhtes aktiivseks, koguni ”moodsaks“ hoiakuks, mis tõmbab ligi noort põlvkonda ja mis on toimiv ja konkurentsivõimeline rahvusvahelises kontekstis.Winy Maas, Hollandi arhitekt, žürii liige

  21. Avalikkus muuseumidest 2. ERMi arh. Näitel • Kaua me põeme seda nõukogude aega! Žürii koosseisu kohta ei oska midagi halba öelda, kuigi võib-olla mõni teine koosseisoleks teisiti otsustanud. Ametnikud olid need, kes olema pidid – minister, muuseumide nõunik, muuseumi tollane direktor, linnaarhitekt. Arhitektide liit tegi arhitektide poole pealt liikmete valimise ülesandeks Veljo Kaasikule. Välisliikmetest jäi kõrvale Dominique Perrault, kes on seotud Peterburi Maria teatri projektiga. Kuid Winy Maas Rotterdamist on samuti vaieldamatult rahvusvaheline autoriteet. Ilus urbanistlik ruumVõiduprojekt on hea. Esiteks sissekäigu arhitektuuriline sõlm, mis tekib konsoolse varikatuse alla, teiseks ruum, mis moodustub tee ja oja ning nendega seotud ruumiga, ja kolmandaks pealmine ruum, kus “lennurada” jookseb maja peale – tekib ilus urbanistlik ruum. Peale selle hoone ja maastiku pingestatud kooskõla, mida ma nimetaks omamoodi “maastikudraamaks”, samal ajal koos lainelise ja nõtke muljega. Eesti Rahva Muuseum kui rahvuslik sümbol ei pea viitama suitsupääsukesele, veskikivile või roigasaiale – ta on iseenesest kontseptuaalne urbanistlik arhitektuuriline sümbol. Iga muuseum on seestpoolt lavastus ja praegune kehand annab selleks kõik võimalused. Museoloogide mure on mõistetav, kuid kõik probleemid on lahendatavad. Ma ei saa ka aru nendest, keda ajasid närvi võiduprojekti liigsed vihjed kunagisele Vene sõjaväelennuväljale. Kaua me põeme seda nõukogude aega! Toompea linnus koos Pika Hermanniga on ju ka okupantide rajatud. Lisaks on ühed ikkagi arhitektid, teised museoloogid, kellel ilmselt puudub tänapäevase arhitektuuri tunnetus. Ajakirjandusele oleks nii palju etteheiteid, et ei maksa lehte panna igasuguseid kuulujutte, kuidas keegi žüriiliikmetest hääletas või kes keda mõjutas. Võib küsida, kas Eesti arhitektide osavõtt konkursist oli liiga loid või ei motiveerinud preemiafond. Minu meelest oli kõik normaalne ja seda ka Kumu arhitekti Pekka Vapaavuori arvates. Eesti arhitektid on tööga hõivatud ja tegelikult oli ülesanne ka tohutult raske. Andres Alver, arhitekt, Žürii liige

  22. Avalikkus muuseumidest 3. ERMi arh. Näitel KARIN HALLAS-MURULA: Abielluda vägistajaga?Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse võidutöö on vastutustundetult valitud17. jaanuar 2006 EPL KARIN HALLAS-MURULA: Abielluda vägistajaga? (126) Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse võidutöö on vastutustundetult valitud Eile avati pidulikult Eesti Rahva Muuseumi konkursi võidutööde ümbrikud. Ulatati lilli ning võitjatel oli põhjust rõõmustada. Paraku valiti võidutööks projekt, mida ei saa ega tohi ehitada tulevaseks rahvusmuuseumiks. Võidutöö kujutab endast Raadi veneaegse sõjalennuvälja pikenduseks mõeldud 70 m laiust ja 350 m (!) pikkust klaaspaviljoni, mis jätkub 1,1 km pikkuse platoona “lõpmatusse”. Kokku võtab ehitis enda alla 1,5 kilomeetrit. Abstraktse grandioossuse kõrval oleks nagu pisiasi, et selle projektiga kinnistatakse Jakob Hurda mälestuseks loodud Eesti Rahva Muuseum ühes rahvuslike soome-ugri etnoloogiakogudega igaveseks nõukogude kaugpommitajate lennuvälja külge. Seda nii füüsiliselt kui ka sisuliselt. Muuseumitöötajad ja külastajad hakkavad läbi klaasseinte sundkorras kunagisi Nõukogude lennutrajektoore imetlema ning sadadele muuseumi külastajatele räägitakse ikka ja jälle haledat lugu Tartu linna arengupeetusest Nõukogude okupatsiooni ajal. Sellise muuseumi ehitamiseks võiks lausa Putinilt endalt raha küsima minna – ettemaksuks kõikide punaste nelkidega ürituste eest, mida annab edaspidi hästi korraldada otse Eesti Rahva Muuseumi lävel. Kuidas see sai juhtuda? Kõigil inimestel on õigus küsida, kuidas sai selline asi juhtuda. Lühivastus: žürii komplekteeriti nii, et ajaloo suhtes “kompleksivabad” ja “kõigega nõus” liikmed jäid enamusse. Žürii lööksalga moodustanud arhitektid-urbanistid Kaasik ja Alver on ennegi läbi viinud ideekonkursse, mille tulemused ei realiseeru. Muidugi on tore virgutada vaimu puhtteoreetilise ajugümnastikaga. Kui aga tellija (kultuuriministeerium koos ERM-iga) moodustab žürii, et leida parim teostatav lahendus muuseumile, on absurdne tõsta kilbile visionäärne urbanism.

  23. Lisaks okupantide lennuväljaga flirtimisele on võiduprojekt ka siseruumide osas lootusetult puudulik: fondiruume kõvasti vähem, näitusesaalid valged ja tööruumid akendeta (peaks olema vastupidi), dubleeritud sissepääsud (topeltkaader), vead projektis jpm. Selle ekspluatatsioon on teistest tunduvalt kallim (käidav klaaskatus; klaasseintega köetavad, ent kasutamata suured õhuruumid jms). Tagatipuks ulatub “muuseum-lennuväli” alale, mille tuleviku üle ei otsusta žürii, vaid Tartu linn ja vald. ERM peaks nüüd hakkama Tartu linna piiride laiendamist taotlema! Nii minu kui ka Kanada eksperdi Barry Lordi jaoks oli võiduprojekt viimases kategoorias märkega “mitte mingil juhul”. Muidugi on iga projekti võimalik ümber teha (kahtlen, kas välisautorid on nõus oma ideedest loobuma, need tunnistati ju parimaks!). Ent miks määratakse esikoht tööle, mida tuleks nullist alustada, kui kõrvalt on võtta terve hulk võistluse kriteeriumidele vastavaid töid? Ideekonkurss allub riigihangete seadusele. Minister Palmaru, kes peaks seisma muuseumi eest ning tagama “riigi rahaliste vahendite kõige ratsionaalsema ja säästlikuma kasutamise”, läks kaasa arhitektide hasartmänguga. Kas tõesti oli hirm gastroleeriva välisarhitekti ees rumal paista? Kõigest ühe päeva Tartus ja pool päeva Tallinnas viibinud Hollandi arhitekt Winy Maas käitus nagu staar külatanumal. Või on mäng peenem: minister ei taha seda muuseumi üldse ehitada? Lennuajaloo mälestis?“Muuseum-lennuvälja” kasuks kostis argument, et sõjaväebaaside all oli ka eestiaegne lennuväli, mistõttu tegemist oleks rahvusliku järjepidevusega! Absurdsemat tõlgendust on raske leida. Raadi ajalugu algas ja lõppes venelastega. 1912. aastal maandus Raadi Krasnojarski polgu lennuplatsile Vene katselendur Sergei Utotškin. Tema järel saabusid 1914. aastal lennukid Peterburi sõjaväeringkonna lennuroodu Gatšina polgust. Eestiaegne lennuväli oli rohu-plats, mis asus hulk maad linna pool. ERM tahetakse liita 1952–1956 rajatud kaugpommitajate lennuväljaga, millega koos ehitati Luunja pommilaod ja Kärkna kütusebaas. Lennuvälja imetlevad arhitektid otsustasid pöörata uue lehekülje Eesti ametlikus ajalootõlgenduses. Las “kompleksides” poliitikud jamavad Tartu rahu ja piiridega, meie oleme tolerantsed! Kui vahva: teeme kõik näo, et Nõukogude okupatsiooni suurim füüsiline märk Tartus, mis linna 50 aastaks lukku pani, oli üks pühapäevalennunduse harrastamise plats. Teeme näo, et me ei tea midagi Raadi masendavast reostusest, mida on roogitud juba kümme aastat. Teeme näo, et me ei märka lillelasu, millega iga aasta maikuus külvatakse üle Raadil asuv punamonument. Ei saa me ühele poole ei piiri ega pronkssõduriga, Raadile aga tahetakse ehitada terve sõjalennumemoriaal, mille keskerakondlasest kultuuriminister on mõtlemata heaks kiitnud. Tänu ministri meelemuutusele nautisid “puhta arhitektuurimõtte” kaitsjad triumfi. Ekspertidele sai koht kätte näidatud, sh Barry Lordile Kanadast, kes oma valdkonnas on maailmas kindlalt esikümnes. Samas võib Winy Maasi puhul vaielda, kas ta esimese sajagi sisse mahub. Maas ei ole ühtegi muuseumi ehitanud – väike kunstikeskus seda kogemust ei anna –, küll aga kuulub tema loomingu pärlite hulka näiteks korterelamu projekt sigadele (otseses mõttes). Miks kutsuti ERM-i žüriisse selline välisarhitekt, kui Euroopast olnuks ridamisi võtta muuseumi projekteerimise kogemusega tipparhitekte? Küsigem ka: miks ei olnud žüriis ühtki Tartu avaliku elu tegelast? Pyrrhose võit “Veel üks selline võit ja me oleme kadunud,” tõdes veriste lahingutega kuulsaks saanud Pyrrhos. Kulutati kolm miljonit, aga konkurss täitis vaid “arhitektuurimõtte elavdamise” rolli. ERM peab alustama otsast. Kui kaugele saavad arhitektid tegelikkusest võõrandumisel veel minna? Ühed projekteerivad linnasüdametesse kaubakolosse; teised müüvad süüdimatult akendeta tube; kolmandad pressivad vastutustundetult žüriides läbi “kunstiprojekte”, millega tellijal pole midagi peale hakata. Vaene arhitektide liit pingutab, et Eesti arhitektuuri mainet seltskonnaüritustega parandada, aga ei saavuta midagi, kui arhitektide teod käivad sõnadele vastu. Valjuhäälselt ühiskonnas otsustamisõigust nõudes ja üksteisele kõrgeimaid kvalifikatsioonitunnistusi jagades võtavad arhitektid otsustama pääsedes arvesse vaid oma kinnismõtteid ja ego. Sellises kontekstis muutub või-matuks kaitsta seisukohta, et ühiskonnas kaalukate otsuste tegemine peaks Eestis olema usaldatud arhitektidele. Karin Hallas-Murula, ERM-i arhitektuurikonkursi ekspert, Eesti arhitektuurimuuseumi direktor

  24. Avalikkus muuseumidest 4. ERMi arh.v näitel Hiidämblik ja punalohe.PM21.1.06.www.postimees.ee/230106/esileht/arvamus/189520.php «Põhjakonna me siis ei saanud,» võis kunagi direktorina eelmise Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurikonkursi korraldanud Tõnis Lukase hääles leida kergeid pettumusenoote, kui ta esmaspäeval ERMi uue hoone konkursil võidutöö «Memory Field» («Mälestuste maastik») ees käed risti rinnale sättis. «Põhjakonna»-nimeline projekt võitis tosin aastat tagasi. Aga riik oli vaene ja ERM pidi KUMU selja taha järjekorda võtma. Nende ootamise aastatega langes otsus – muuseum läheb oma päriskoju Raadile. Seal mõisahäärberis avas ERM 1923. aastal esimesed seitse näituseruumi. Tuul on pööranud, ühtäkki suudab riik ehitama hakata ning projekti said kutsutud silmad esmaspäeva keskpäeval esimest korda näha. «Nüüd saame siis ämbliku » jätkas Lukas. Tõepoolest, mitmel pildil kõrgus muuseumihoone kohal hiigelämblik, mis osa vaatajaid nii segadusse suutis ajada, et nad hoopis seda tulevaseks muuseumimajaks pidasid. Loomad meeldivad inimestele. Nii kirjutas üks arvamuskülgede püsiautor hiigelsuurest punalohest, mis Raadi sõjaväelennuväljal laiutama hakkab. Põhjuseks pilt, kus arhitektid olid hoone mastaapide näitlikustamiseks ühel maastikuvaatel muuseumimaja punaseks värvinud, hallist üldpildist eristamiseks. Kolm noort arhitekti – Lina Ghotmeh Liibanonist, Itaalias kasvanud Dan Dorell ja jaapanlane Tsuyoshi Tane suutsid endast kõnelema panna terve Eesti. Õigupoolest oma projektist. Ühtäkki oli rahvas kaheks nagu kirvelt kõlksu saanud kasehalg – poolt ja vastu.

  25. 350 meetrit pikk, peamiselt ühekorruseline klaastunnel, kogupikkuses on kompleks poolteist kilomeetrit pikk ja meenutab lennurada. Kerge kaldega kate vihjamas tõusmisele taevasse, oma saatusele vastu minemisele. 700 000-kroonine võidupreemia on suurim, mida Eestis eales on arhitektuurikonkursil välja antud, kuid rahvusvahelised tipud, kellega koos Ghotmeh, Dorell ja Tane töötanud on, sellistele konkurssidele välja ei tule. Selle kolmiku esimest suurt võitu saadavad rohked küsimused – kas maja ikka suudab muuseumihoone nõudmisi täita, kuidas mastaapne hoone selles ümbruses välja hakkab nägema ning kuidas eesti vankrirattad ja õllekapad seal sees tunduvad. Ning kui palju see klaasmaja Eesti riigile maksma võib minna. Nii pidi kolmik enne auhinna saamist tõlkeklappidest kuulma ERMi eelmise direktori Jaanus Plaadi kahtlustesse peidetud lootust, et juhul kui võidutööd ei õnnestu muuseumi vajadustele kohandada, on žüriil võimalik asendada see mõne teise tööga. Alles siis avanesid ümbrikud ning presidendipaar lõi kolme noore arhitektiga kokku. Päev pärast võidu tähistamist sõitis trio Londonisse, lubadusega juba nädala pärast tagasi olla. Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula taandas end suure käraga žüriist, sest sellesse kohta ehitatud suur sillakujuline muuseum seoks ERMi igaveseks nii füüsiliselt kui ideeliselt Nõukogude okupantide sõjaväelennuvälja külge. Dorell on pärit Itaaliast ja üles kasvanud ajal, kui maailma lapsed kartsid kõige rohkem tuumasõda. Tema hirmu kodu oli Tartus Raadil. Kaugpommitajad olid valmis siit iga hetk õhku tõusma ja Euroopale surma külvama.

  26. Avalikkus muuseumidest 5. ERMi arh. Näitel • JUHTKIRI: Rahu Eesti Rahva Muuseumile Eesti Päevaleht 17.1.2006 (2)Eile saime siis teada ERM-i arhitektuurivõistluse võitjad ja näha ka sada kaheksat võistelnud projekti. Kirgi oli juba enne üles köetud, sest žürii hoidis tulemusi pikka aega saladuses. Pole ime, et ajakirjandus haaras kinni igast läbiimbunud vihjest. Oli enam-vähem kindel, et võit ei tulnud koju. Kokku konkureeris kõigest 12 Eesti arhitektide projekti, millest üks sai ostupreemia. Meenutagem, et Kumu konkursil tegid puhta töö soomlased. ERM-i arhitektuurivõistlus ja ehitamine põhjustab ilmselt veel suuremaid debatte, sest see puudutab absoluutselt tervet Eesti rahvast. Eesti Päevaleht on loomulikult juba tänasest avatud kõikvõimalikele arvamustele, kuid me kõik peame ka arvestama muuseumi direktori Krista Aru palvet: laske meil lõpuks rahulikult oma päris kodu valmis ehitada. Pärast kaklust teatavasti rusikatega ei vehelda, kuid Kumu näide on hoiatav: ikka hakati vaidlustama asukohta ja projekti sobivust Lasnamäe nõlva alla. Loodetavasti ERM-iga nii ei lähe. Kuid mingid rasked eriarvamused on ka siia sisse programmeeritud. Laias laastus lähevad arhitektide ja museoloogide-kunstiajaloolaste hinnangud lahku. Viimati mainituid häirib projekti sobivus muuseumihooneks ja liigne orienteerumine kunagise Vene militaarlennuvälja imagole. Võidutöö “Mäluväli” saatetekstist võib otse lugeda, et see on “lõige maastikust” ning “stardirada” silmapiiri ja kauguste poole, mis ühtlasi on “tunnistajaks pikaajalisele võitlusele okupatsiooniga”. Samas tundub see mõnele eestlasele hoopis monumendina nõukogudeaegsele sõjalennuväljale, mis tegi Tartust kinnise linna. Arhitekte, seda enam välismaiseid, ja võib-olla ka turiste aga säärane kohamüüt pigem paelub. Kahju on muidugi sellest, et lähitulevikus pole ette näha varemetes mõisa restaureerimist. Vanemale põlvkonnale seostub Raadi just eelkõige mõisaga.

  27. Teemaväljad ja tasandid Teemavälja üldstruktuur : 1. Struktuursed teemad ja põhimüüdid 2. Võimu ja juhtimise, otsustamise ja funktsionaalsed teemad 3. Inimese ja identiteedi teemad Muuseumi - teema meediaväljal: 1. Muuseumid struktuuriosana 2. Konseptualiseerimine, valikud ja otsustamised 3. Muuseumide funktsioneerimine inimese jaoks

  28. Eesti elanike kultuurihuvide mudel ja mudeli sotsiodemograafiline taust 1. Aktiivne mitmekülgnekultuurisuhe 22% 2.Utilitaarne (sh tehnoloogiline) ja meelelahutuslik kultuurisuhe 25% 3. Traditsiooniline, perekeskne kultuurisuhe 19% 4. Sotsaalse võrgustiku ja popkultuuri kesknekultuurisuhe 14% 5. Kultuurikauge, passiivne suhe 20% mudel on avaldatud ja analüüsitud: Lõhmus, M., Lauristin, M., Salupere, R. Inimesed kultuuriväljal: aktiivsus ja eelistused. Rmt: Eesti elavik 21. Sajandi algul. TÜK 2004, lk 97 – 128

  29. 26. septembri töötuba: võimalusi muuseumide esitamiseks avalikkusesKuidas saavutada kommunikatsiooni dünaamilisus?

  30. Meedia muuseumidest - millele meedia reageerib? • Millele meedia reageerib ja millele mitte? • Millised on valikute printsiibid ja kriteeriumid? • Millal reageerib? • Kuidas reageerib?

  31. Meedia paradoksid • Meedia näib emotsionaalne, siiski on meedia sisu ratsionaalne – funktsionaalne • Meedia esitab end avaliku tekstina, siiski on see sündinud suletuses • Meedia esineb kõikide esindajana, siiski on see kellegi esindaja • Kes omab/toodab meedia sisu (aktiivne pool) ja kes meedia sisu kasutab (passiivne pool) • Meedia on identiteeditööstus – ideede, meeleolude, arvamuste, identiteedi tootmine • Meedia sisu referentsid on kas kindlad väljakujunenud allikad (kvaliteetsed) või rohkem juhuslikud mitte-väljakujunenud (vähekvaliteetsed) allikad. • Muuseumid on kvaliteetsed referentsid.

More Related