Natura 2000 alad Eesti rannikumeres

1. Natura 2000 alad Eesti rannikumeres Georg Martin Eesti Mereinstituut

2. Merealade kaitse • Seni vähe pööratud tähelepanu merealade kaitsele. • Seni põhilisteks argumentideks merealade kaitse korraldamiseks linnustik ja mereimetajad. • Rahvusvaheline võrgustik Läänemeres – HELCOM BSPA (Baltic Sea Protected Areas)

3. Kood EL Loodusdirektiivi originaalnimetus Eestikeelne nimi (Paal, 2000) 1110 Sandbanks which are slightly covered by sea water all the time Mereveega üleujutatud liivamadalad 1120 Posidonia beds (Posidonion oceanicae) Posidonia merepõhjad (Posidonion oceanicae kooslused) 1130 Estuaries Jõgede lehtersuudmed 1140 Mudflats and sandflats not covered by seawater at low tide Mõõnaga paljanduvad mudased ja liivased laugmadalikud 1150 Coastal lagoons Rannikulõukad 1160 Large shallow inlets and bays Laiad madalad abajad ja lahed 1170 Reefs Karid 1180 Submarine structures made by leaking gases Merepõhjast eristuvate gaaside mõjul moodustunud struktuurid EL Loodusdirektiivi merelised elupaigatüübid

4. 1110 Mereveega üleujutatud liivamadalad Loodusdirektiivi tõlgenduses on siin tegemist liivamadalatega, mis on püsivalt vee all ja ulatuvad sügavuseni kuni 20 m. Eesti tingimustes on soovitatud käesolevat elupaigatüüpi eristada just taimestiku alumise levikupiirini, mis erinevates Läänemere osades võib asuda eri sügavusel: Soome laht: 10-15 m, Liivi laht: 5-10 m, Läänemere avaosa: 15-25 m, Väinameri: 10-15 m. Tunnustaimed: Elupaigatüübile on iseloomulik suhteliselt taimestikuvaeste koosluste olemasolu. Kuna elupaigatüüp esineb enamasti hüdroloogilselt aktiivsetes piirkondades, siis on ka kinnitunud põhjataimestiku esinemine tavaliselt raskendatud. Kui põhjataimestik esineb, siis on ta esindatud kõrgemate veetaimede või harvem mändvetikate kooslustega. Tunnusloomad: kuna tegemist on tavaliselt aktiivsete põhjadega on sessiilne põhjaloomastik tavaliselt suhteliselt liigi ja biomassivaene. Tüüpilisemateks liikideks on balti lamekarp, liivauurikkarp ja südakarp.

5. 1130 Jõgede lehtersuudmed Rangelt estuaaride (jõgede lehtersuudmete) definitsiooni (Masing, 1992) jälgides on ainsaks estuaariks Eesti ranniku piirkonnas võimalik defineerida Matsalu lahte. Püsiv soolsuse gradient. Mdalaveeline mereala. Vee läbipaistvus suhteliselt madal, enamasti alla 1,5 m. Iseloomulik on kõrge suvine temperatuur ja pikk jääperiood. Kõrgemal kui 15º C püsib veetemperatuur tavaliselt umbes 95 päeva. Jääperioodi pikkuseks on keskmiselt 140 päeva. Aastane mageda vee juurdevool umbes 1 km3. Tunnustaimed: levinud on harilk pilliroog, meri-mugulkõrkjas, kare kaisel, kamm-penikeel, kaelus-penikeel, tähkjas vesikuusk, ruuge mändvetikas, kare mändvetikas, näsa-mändvetikas, põisadru, agarik ja teised niitjad punavetikad. Tunnusloomad: Ainult sellele elupaigatüübile iseloomulikke loomaliike Eesti tingimustes eristada ei ole võimalik. Loomastik koosneb üksikutest merelistest ja valdavalt mageveelistest liikidest. Kaladest on tavalised hink, haug, ahven, kiisk, roosärg.

6. 1140 Mõõnaga paljanduvad mudased ja liivased laugmadalikud Palju probleeme elupaiagtüübi eristamisega Läänemere tingimustes tulenevalt definitsioonist. Samas kui jälgida elupaigatüübi eristamisel ökoloogilise funktsionaalsuse loogikat tuleks Eesti rannikumere tingimustes elupaigatüüpi kindlasti eristada. Ulatuslikud pagurannad Lääne-Eesti saarestiku piirkonnas, eriti Väinameres omavad suurt tähtsust lindude toitumisaladena. Tunnustaimed: veetaseme kõikumisel kuivale jäävate mudaste ja liivaste madalate taimestik on enamasti küllaltki rikkalik. Kui on tegemist lainetuse eest kaitstud randadega siis levivad siin ohtralt harilkku pilliroogu, meri-mugulkõrkjat, karedat kaiselt, kamm-penikeelt, kaelus-pelikeelt, tähkjat vesikuuske. Mudastel põhjadel võib kohata ruuget mändvetikat. Tunnusloomad: mudastel põhjadel on tavaliselt põhjaloomastiku liigiline kooseis ja arvukus sõltuvuses hapnikutingimustest ja taimestiku olemasolust. Soodsate hapnikutingimuste puhul võivad taolisi põhju asustada suure arvukusega tavaline harjasliimukas ja tulnukliik Marenzelleria viridis, mitmesugused teod ja karbid. Kaladest elutseb siin nurg, ogalikk, särg.

7. 1150 Rannikulõukad Loodusdirektiivi mõistes on rannikulõukad ehk ranniku laguunid merest osaliselt või täelikult eraldatud rannikuveekogud kus vee soolsusreziimi määravad ühelt poolt veevahetus merega ja teiselt poolt sademete hulk ning mageda vee sissevool maismaalt. Läänemeres on see elupaigatüüp tavaline Soome lahe põhjaosas ning Botnia lahes kus on täheldatavad maakerkest tingitud protsessid. Tunnustaimed: taimestik on suhteliselt sarnane elupaigatüüpide 1130 ja 1160 omadega ning moodustub erinevatest soontaimede kooslustest ning suurt tähtsust omavad mändvetika kooslused. Tunnusloomad: on valdavalt mageveeline, kuid olenevalt soolsustasemest esineb ka merelisi liike. Kaldest elavad sellistes veekogudes ahven, hink, särg, ogalik.

8. 1160 Laiad madalad abajad ja lahed Elupaigatüüp on iseloomulik Lääne-Eesti rannikumerele kus selle elupaigatüübi alla võib eraldada selliseid veekogusid kui Väike Väin, Haapsalu laht, Saaremaa lõunaranniku väikelahed jne. Siia kuuluvad mereosad milledele on iseloomulik madalad sügavused ning suhteline kaitstus lainetuse eest. Seda elupaigatüüpi eristab elupaigatüübist 1130 mageda vee sissevoolude väiksem osatähtsus. Merealade põhja moodustavad tavaliselt pehmed, liivased või savised setted, mis on enamasti kaetud rikkaliku taimestikuga. Tunnustaimed: harilk pilliroog, meri-mugulkõrkjas, kare kaisel, kamm-penikeel, kaelus-pelikeel, tähkjas vesikuusk, ruuge mändvetikas, kare mändvetikas, näsa-mändvetikas, põisadru, merihein. Tunnusloomad: balti lamekarp, liiva uurikkarp, söödav rannakarp, ahven, säinas, viidikas, vimb.

9. 1170 Karid Loodusdirektiivi mõistes on karide näol tegemist merepõhjast litoraali või sublitoraali kerkivate reeglina kõvast substraadist moodustunud pinnamoodustistega. Karisid asustavat elustikku iseloomustab äärmiselt kõrge bioloogiline produktiivsus ja dünaamilised keskkonnatingimused. Eesti rannikumeres esineb antud elupaigatüüp suhteliselt harva. Enamasti on teda leida moreense päritoluga merepõhja seljandike piirkonnas. Siin moodustuvad karid rahnude kuhjatistest või rahnude ja kiviklibu moodustistest. Kaljuseid karisid esineb Eesti rannikumeres väga harva. Tunnustaimed: taimestiku moodustavad põhiliselt erinevad pruun- ja punavetikate kooslused. Kui valgustingimused (sügavus) võimaldavad, siis areneb sublitoraalis kõrge biomassiga ja liigilise mitmekesisusega põisadru kooslus. Põisadru vööndist sügavamal leidub siin tavaliselt ohtralt kinnituvat agarikku või söödavat rannakarpi. Tunnusloomad: söödav rannakarp, rändkarp. Põisadru koosluses esineb tavaliselt suure arvukusega liikuvaid põhjaloomastiku vorme nagu kirpvähid ja müsiidid. Kalstik võib olla liigirikas. Tihti võib kohata lesta, emakala, kammeljat, merisiiga, nolgust.

10. 1180 Merepõhjast eristuvate gaaside mõjul moodustunud struktuurid

11. 1120 Posidonia merepõhjad Eesti vetes ei esine. Elupaigatüübi range definitsiooni järgi Eesti rannikumeres ei esine. Samas on tõlgendatud selle elupaigatüübi definitsiooni kui vees kasvavate kõrgemate taimede kooslusi. Taolist tõlgendamist on toetanud ka teiste Läänemere äärsete riikide spetsialistid (Poola, Saksamaa). Elupaigatüüp hõlmab põhiliselt liivaseid, mudaseid ja saviseid merepõhjasid footilises tsoonis kus lainetuse mõju on nõrk või mõõdukas. Elustikust domineerivad kõrgemad taimed ja sessiilne põhjaloomastik. Kõrgemate taimede biomass võib ulatuda kuni mitme kiloni ruutmeetri kohta. Põhjas võib esineda hapnikudefitsiiti. Suurvetikate osakaal koosustes on tavaliselt väike. Taimestik: penikeeled (Potamogeton pectinatus, P. perfoliatus, P. filiformis), tähkjas vesikuusk (Myriophyllum spicatum), meri-särjesilm (Ranunculus baudotii), merihein (Zostera marina). Epifüütidena niitjad rohe-, pruun- ja punavetikad. Loomastik: karbid: Macoma baltica, Mya arenaria, Cerastoderma glaucum; vähilaadsed: Balanus improvisus, Gammarus spp. Idotea spp. Loomastik sõltub hapnikutingimustest.

12. Natura aladeks pakutavate alade valiku kriteeriumid • Loodusdirektiivi lisa I elupiagatüüpide olemasolu • IBA (TLA) registris olevad alad (Kalamees, 2000). • Mereimetajate seisukohast tähtsad piirkonnad • Olemasoleva kaitsestaatusega merealad • Teatud Läänemere piirkonnale iseloomulik või unikaalne või unikaalse elustikuga ala

13. Eesti rannikumere jaotus ökoloogilliste tingimuste poolest homogeenseteks osadeks

14. Merealade analüüs • EL Loodusdirektiivi elupaigatüüpide esinemine • Kaitsestaatusega merealade esinemine • Mereala kirjeldavate andmete olemasolu • Toimivate seireprogrammide olemasolu • Kas mereala omab tähtsust lähtudes Loodusdirektiivi eluapaigatüüoide olemasolust • Kas ja mis ulatuses on vaja teostada uuringuid

15. Veekogu või mereala nimetus Loodusdirektiivi elupaigatüüp Praegune kaitsestaatus (olemasolevad kaitsealald) Soome laht Muuga lahest Kunda laheni Hara-, Eru- ja Käsmu lahed 1160; 1620 Lahemaa rahvuspark. TLA 053. Prangli, Äksi ja madalad 1170; 1620 Kaitstaatus puudub Hiiumaa ja Vormsi põhjarannik Vormsi saare põhjarannik 1170 LES BKA Hiiumaa ja Saaremaa läänerannik Lõu laht 1170; 1620 TLA 016. LES BKA Vilsandi saarestik 1110; 1170; 1140; 1160; 1620 Vilsandi rahvuspark. Ramsari ala. TLA 013. LES BKA. Küdema laht 1170; 1620 Laidu saare maastikukaitseala. TLA 011. LES BKA. Kõrgessaare-Mudaste rannik 1110; 1140; 1150; 1160 Kõrgessaare maastikukaitseala. TLA 001. LES BKA. Liivi lahe keskosa (Ruhnu saare piirkond) Gretagrund 1170 Kaitsestaatus puudub Eelvalikualade iseloomustus

16. Saaremaa lõunarannik (Liivi lahe põhjaosa) Kasti laht 1160; 1110 TLA 020. LES BKA Siiksaare-Oessaare lahed 1110; 1160; 1150; 1140; 1620 TLA 021. LES BKA Kahtla-Kübassaare rannik 1110; 1140; 1150; 1160; 1620 TLA 022. Kübassaare kaitseala. LES BKA Kerju saar (Kirjurahu) 1620 Kaitsestaatus puudub Allirahu saared 1170; 1620 Kaitsestaatus puudub Kihnu Väin 1110; 1170; 1620 TLA 052, Sangelaiu, Manilaiu, Tõstamaa laidude maastikukaitsalad Eelvalikualade iseloomustus II

17. Väinameri Hiiumaa laiud 1110; 1140; 1150; 1160 Hiiumaa laidude maastikukaitseala. Ramsari ala. TLA 004. LES BKA. Hari Kurk 1110; 1140; 1170 TLA 005. LES BKA Hullo ja Sviby lahed 1110; 1140; 1160; 1170; 1620 TLA 006. Moodustatav Vormsi maastikukaitseala. LES BKA. Rumpo taimestikukaitseala. Matsalu laht Matsalu laht 1110; 1130; 1140 Matsalu looduskaitseala. TLA 010. Ramsari ala. Haapsalu laht Haapsalu ja Noarootsi lahed 1160; 1110 Silma looduskaitseala. TLA 007. Väike Väin Väikse Väina lahed 1160; 1110; 1140 LES BKA. TLA 023. Eelvalikualade iseloomustus III

18. Natura 2000 eelvalikualad

19. Pilootprojekt Lahemaa RP merealade inventeerimiseks • Eesmärgiks oli inventeerida Loodusdirektiivi elupaigatüüpde olemasolu ja levik Lahemaa RP merealadel ning ette valmistada dokumentatsioon Natura 2000 ala esitamiseks.

20. Elupaigatüüp 1120, Kõrgemate veetaimede kooslused, Lahemaa RP

21. Elupaiagtüüp 1170, Karid. Lahemaa RP

22. Elupaiagtüüp 1140, Mõõnaga paljanduvad laugmadalikud, Lahemaa RP

23. Elupaigatüüp 1110, Mereveega üleujutatud liivamadalad, Lahemaa RP

24. Merealade kaitsekorraldus • Merekeskkonnal omad iseärasused. Äärmiselt dünaamiline ja samas ka stabiilne keskkond. • Mõjud ja muutused enamasti laiaulatsulikud. • Puudulik informatsioon nii keskkonna kui loodusressursside seisundist.

25. Merekeskkonna ohustatus • Globaalse iseloomuga ohud. Need on eelkõige seotud selliste nähtustega nagu globaalne kliima soojenemine, maailmamere veetaseme kõikumine, Läänemere eutrofeerumise taseme tõus, maismaa kerkimine jne. Need protsessid on enamasti küllaltki aeglase iseloomuga ning nende mõju rannikumere kooslustele avaldub küllalt pika aja jooksul. • Piirkondliku iseloomuga ohud. Siia rühma kuuluvad sellised nähtused nagu suuremad hüdrotehnilised ehitised, vedelkütuse transpordiga seotud õnnetused, suuremate tööstusettevõtete ning linnade heitveed, kalamajandid jne. • Kohaliku iseloomuga ohud. Siia rühma kuuluvad sellised tegurid, mis alluvad suurel määral reguleerimisele. Need on kohalik kalapüük ja selle tagajärjed, veetransport, kohaliku tähtsusega hüdrotehnilised ehitised, väiksemate tööstusettevõtete ja asulate heitveed, keskkonnaohtlikud rajatised, turism jne.

26. Tähtsamad inimtekkelised ohutegurid • Reostus: • Eutrofeerumine • Õlireostus • Toksikandid • Meretransport • Hüdrotehnilised ehitised, süvendus- ja kaadamistööd • Maavarade kaevandamine • Elusressursside üleekspluateerimine