Eesti keele foneetika 1. Foneetika ja ortograafia 2. Häälikusümboolika 3. Foneetika ajalugu

1. Eesti keele foneetika1. Foneetika ja ortograafia2. Häälikusümboolika3. Foneetika ajalugu rannut@tlu.ee

2. Teemad • Foneetika ja ortograafia • Häälikusümboolika • Eesti foneetika uurimise ajalugu

3. Foneetika ja ortograafia Ortograafia kui konventsioon Seos ortograafiaga • Grafeemitasand sisaldab 32 tähte, • Tähed c, q, w, x, y ainult võõrnimedes, f, š, z, ž võõrsõnades ja laensõnades • Pikad vokaalid ja konsonandid kahekordselt. Erandid • Q2/Q3 vahet ei tehta • Palatalisatsiooni ei märgita • üü hääldatakse üi • -nk

4. Häälikusümboolika • Häälikutega seonduvad nähtused • Probleemsed häälikud w n(k) • 1820.aasta paiku tõi Masing eesti keelde õ. müra edasiandmiseks • Tauli 1960: Häälikusümboolika on nähe, mille kohaselt kindlaid häälikuid peetakse nende foneetiliste omaduste poolest teatud tähenduste edastamiseks sobivamaks kui teisi, põhineb eri meelte aistingute assotsiatiivsusel, nt onomatopoeetilised sõnad • I väljendab väiksust kilu, teravust kibe, pilge, lühikest kestvust pilk ja vilkuma • ö on reservvokaal, halva varjundiga öö, öökima, rööv, lööma, röökima, töötama? • r ebameeldiv kare paha ropp, kare, kuri • lsügise ja nukruse kõla Juhan Liivi luules • klusiilid: kõvad löögid, nt koputama, löök, katkendlikkust katki, hakkima, kitkuma • Suhteline sümboolika: sõna ilmekus on määratletud selle häälikulise sarnasusega teiste, tähenduselt lähedaste (ka võõrkeelsete) sõnade suhtes embama embrace ümber, • relv revolver, • süüme südametunnistus, • veenma convaincre, convince, • evima, evitama have, • ese esine • lünk, lycke, lacuna. • Johannes Aavik 1924 Keeleuuenduse äärmised võimalused: sõnade tuletamine nendest printsiipidest lähtudes, nt roim, mõrv, laip, siiras, reetma, naasma, taunima • Aavik on loonud üle 300 sõna, kirjakeeles üle 30, üldkeeles üle 60, nt hõir-triumf, mõuk-mats, nere-ninakas, nõme, õõv-õudne hirm • Veski kasutas regressiivderivatsiooni: ajend (ajendama), eelis, üte, valk (valge)

5. Taive Särg: Eesti prosoodia uurimise lugu. 1637 – eks näis. • Prosoodia on eesti vanemale keeleteadusele eeskujuks olnud ladinakeelses teadustraditsioonis olnud üks osa grammatikast, seetõttu esimesi otseseid teateid eesti keele vanemates grammatikates. Prosoodia peamiseks ülesandeks oli kirjeldada silpide omadusi vastavalt poeesia vajadustele, sellepärast esineb keeleõpetustes ka arutlusi värsimõõdu üle, ja vastupidi – olemasoleva luule põhjal tehakse järeldusi keele prosoodiliste omaduste kohta. Kaudset informatsiooni prosoodiliste tõekspidamiste kohta saab teha ka kasutatud ortograafia põhjal. • Eesti keele kuuldava külje uurimine algas tihedas seoses vaimuliku kirjakeele loomisega, mille tingis vajadus kuulutada maarahvale jumalasõna. Seetõttu arenes eesti kirjakeel oma algjärgus kui avaliku ettelugemise abivahend ning seda püüti juba algusest peale kujundada tähtsamate Euroopa keelte eeskujul häälduspäraseks. • Prosoodia käsitlemise algaegadest Eestis: Wiedemanni (1875: ) ja Ariste (1939: ) ülevaated. Arnold Kask uurimustes “Võitlus vanema ja uuema kirjaviisi vahel XIX sajandil” (1958), “Eesti kirjakeele ajaloost” (1970), kirjakeel püüti kujundada häälduse põhjal

6. Agenda Parva • Arvatav kolme vältuse esmakordne eristamine vokaalides leidub 1622. a. Braunsbergis ilmunud lõuna-eestikeelseid tekste sisaldavas katoliku käsiraamatus “Agenda Parva”. Saareste (1938): teksti autor on “häälikute pikkusväldete märkimisel sageli otstarbekas (nimi, isa, wiide ‘viie’) ja täpne (kaâs, koôlnu)” • III vältes sõnad saâb, maâ, eên, veêl, tieêb, loôya,wâese,II vältes sanu, abikasas, mielega

7. Heinrich Stahl:Esimene eesti keele grammatika, 1637. a. “Anführung zu der Estnischen Sprache” • Stahli grammatika esimene jutustav osa “Von der pronunsiation und ausrede” - hääletooni kõrguse kaudu ilmnev leksikaalne rõhk asub sõna esisilbil: “Iga sõna esimest silpi alati kõrgendatakse (wird erhöhet), ja teised lastakse alla (niedergelassen), nagu armastama ‘lieben’.” (1). Liitsõnades (Ein wort, das von zweyen worten zusammen gesetzt) kõrgendatakse mõlema sõnaosa esisilpi. Kuigi näitena ei esine liitsõna tänapäeva mõistes, vaid ühendverb wasto_tullema, leidub raamatus ka päris liitsõnu: sesammune, meeleperrast, • Vältuste kohta Stahl midagi ei maini. Stahli käänamistabelite põhjal võib oletada, et ta peab võimalikuks kaht erinevat vältust sõna järgsilpide helilistes konsonantides ja sibilantides. Seda näitab üsna järjekindel alaleütleva käände lõpu -lle ja teatud sõnade genitiivse tüve -sse märkimine, • Stahli kirjaviisi järgi võib arvata, et ta eristab ainult kaht kestust klusiilides. Lühikese rõhulise silbi järel vastanduvad nõrk ja tugev geminaat, näit gk – ck, dd – tt jne sõnades sigka, hackama

8. 1648. a. Johannes Gutslaffi grammatika “Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam • Gutslaffi grammatikas alajaotus “Prosodia”, ortograafia peatükk. • Keskseks prosoodiliseks kategooriaks Gutslaffil on aktsent, eristab kaht liiki: “Eesti aktsendid (accentus) on akuut ja tsirkumfleks. Tsirkumfleks märgitakse pikkade vokaalide kohale. Mis-tahes rõhku (accent) kannab <alati> esimene silp” (Fabricius). Akuudi all on Gutslaff silmas pidanud rõhku ning tsirkumfleksiga tähistanud kirjas pikki vokaale, vastandina lühikestele. • Vokaalid jagab Gutslaff kolme liiki, kuid siin pole tänapäevases tähenduses tegemist samaliigiliste kategooriatega. “Vokaalide puhul eristatakse ja tähistatakse kolme väärtust (Valor): pikk, tavaline, peenendatud (grande, commune, tenue). Nimelt hääldavad eestlased mõningaid vokaale kas tugevasti venitades, mille märkimiseks on nad seniajani harjunud kasutama vokaali järel h-tähte; või hääldavad hariliku tooniga; või heli tugevasti peenendades /---/. Eristamise otstarbel märgitagu pikk vokaal tsirkumfleksiga; peenendatud kahe punktiga; ja tavaline jäägu ilma <tähistuseta>.” Vokaalid grande ja commune vastavad pikkadele ja lühikestele täishäälikutele, sõnaga tenue tähistab G kvaliteedi erinevust (/o/ ja /ö/, /u/ ja /ü/, /a/ ja /ä/), põhjuseks vokaalharmoonia jälgimine. Kolme välte tähistust ei ole. • Gutslaff kirjutas esimesena eesti keele häälikute kestussuhetest, nimetades kaht vastanduvat vältust vokaalides ning pikkade ja lühikeste häälikute hääldamisega seotud toonierinevust vokaalides ja klusiilides (või kõigi konsonantides ??? ). Ta märkis ka pikemate vokaalide esinemist lõunamurde järgsilpides. • G püüdis märkida pearõhulisele silbile järgneva klusiili abil teatud tüüpi I ja III vältes sõnade häälduse erinevust. • Gutslaffi tähelepanekud prosoodiliste tunnuste seoste kohta on järgmised: • tugeva pikendusega kaasneb ka hääletooni muutus, • (2) intensiivsus osaleb rõhu moodustumisel, ning • (3) vokaali kestus ei tarvitse seostuda rõhuga.

9. Göseken 1660. a. eesti keele käsiraamat “Manductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung zur Öhstnischen Sprache • Heinrich Göseken käsitleb 1660. a. ilmunud eesti keele käsiraamatus “Manductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung zur Öhstnischen Sprache” prosoodia küsimusi peatükis “Von der Prosodia” (12), kuid tähelepanekuid on ka mujal, näiteks mitmetes hääldamisjuhistes • Kui 2- ja 3-silbilised sõnad kokku pannakse, siis iga sõna esimene silp öeldakse kõrgema hääletooniga ja pikemalt.”, näit wāsto tūllĕmă. • Göseken toob selgelt esile prosoodiliste kestuste tähendust eristava funktsiooni eesti keeles ning kirjeldab vastavaid opositsioone vokaalides ja klusiilides ning ühesilbilise sõna ülipikka hääldust. Oletatavasti püüab ta ka ‘gk’ abil tähistada III vältes pika algussilbiga sõnade erilist hääldust. • Göseken seob omavahel rõhu, kestuse ja hääletooni tõusu ning näitab rõhu seoseid keele prosoodilise rütmiga.

10. Forselius (u. 1660 – 1688) • Bengt Gottfried Forselius on vana kirjaviisi rajaja, kes ühtlustas ja muutis eestipärasemaks senise ortograafia, vabastades ta võõrtähtedest ja pikendusmärgist h. Viimane uuendus võimaldas h-tähe abil hakata märkima h-häälikut – senise hh ja ch asemel. Forseliuse keelealasest tegevusest on säilinud piiblikonverentsil tehtud protokoll kirjaviisi parandamise ettepanekute kohta ning arvatavasti tema koostatud aabitsa 2. ja 3. trükk. • 17. saj lõpuks oli tekkinud rahulolematus Stahli kirjaviisiga ning 1686. ja 1687 peeti piiblikonverentsid, kus üheks keskseks küsimuseks oli kirjaviisi probleem. (Kask 1970: 65) • Forseliuse arvates lõppes esimese silbi lühike vokaal reaalse geminaadiga, näitab silbitamine geminaadi keskelt: tem-ma, wer-ri (kuid pika vokaaliga silpides: wi-na, sa-dud).

11. Hornung (u. 1660 – 1715)“Grammatica Esthonica” • Johann Hornung, 1693. a. ilmunud keeleõpetuse “Grammatica Esthonica” autor, on Forseliuse tegevuse jätkaja, kes kirjutab head eesti keelt, mida ta tunneb lapsepõlvest saati. Hornungi suureks saavutuseks on II ja III välte vahelduse avastamine mõningate sõnade käänamisel. Ta kirjutab peatükis “Deklination”, et teatud tüüpi ühesilbiliste sõnade (näit nael) puhul on genitiiv ja akkusatiiv ühesuguse kirjapildiga ning neid eristab teineteisest ainult esimese silbi “teravam rõhutamine” (tono tamen acutiori) (Hornung 1693: 19). Seega kirjeldab ta II ja III välte erinevust sisuliselt aktsendi abil. • Hornungi silmapaistvaim saavutus oli II ja III välte vahelduse avastamine mõningate sõnade käänamisel, kirjeldades seda aktsendi abil. Peale Hornungit hakkavad ilmuma eesti kujunevasse keeleteadusse arutlused selle üle, kuidas eristada kirjas konsonantide välteid ning selle probleemi lahendamatus antud kirjaviisi piires on üks peamisi põhjusi, miks tekib 19. sajandil uus kirjaviis. Hornung ühtlustas klusiilide märkimist ning andis võimaluse piires edasi nende hääldust, eristades klusiilide kaht vastanduvat kestust sõna keskel ja sõna lõpus nii pika kui lühikese silbi järel.

12. Helle-Gutsleff • Tallinnas sündinud Anthon Thor Helle oli 18. saj. alguse silmapaistvaim keelemees, kes lisaks vaimuliku kirjanduse tõlkimisele koostas eesti keele käsiraamatu “Kurtzgefasste Anweisung zur Estnischen Sprache”. Raamatut täiendas ja toimetas trükki 1732. a. Johannes Gutslaffi pojapoeg Eberhard Gutsleff. Toetub suurel määral eelkäijate materjalile, peatükis nimega “Nach dem Accent” (1732: 4) korratakse senituntud väiteid sõnarõhu kohta. • Thor Helle kõneleb esimesena selgesti rõhulise ja rõhutu silbi piiril asuvate heliliste konsonantide vältest, tõstatades nende märkimise probleemi: näit: lina – linna, mure – murre. Väldete erinevust iseloomustatakse aktsendi ja hääldamise kiiruse (~kestuse) põhjal, kasutades pika vältuse kohta väljendit “teravam hääldus” (schärfere Aussprache), lühikese kohta “mahe ja nobe” hääldus (sanft und hurtig) (Helle-Gutslaff 1732: 3, 4). Helle soovitab neid kaht märgi abil eristada. Arnold Kase sõnul ei olnud aeg niisugusteks uuendusteks küps ja ettepanek läks kasutusele ainult üksikute kriitiliste juhtude puhul nagu miñna – minna, linña– lina

13. Eesti vanema perioodi kirjakeel 17. saj. lõpust kuni 19. saj. keskpaigani • eristatakse sõnarõhu asukohta, millele viitavad õiged sõnavahed ja taotlus märkida vokaalide kestuste opositsioone eelkõige rõhulises silbis. • Kahte kestusastet eristatakse suhteliselt sageli klusiilides ja pearõhulise silbi vokaalides, kasutades küll mitut erinevat märkimissüsteemi, mõnikord isegi ühes ja samas tekstis. Lühikest vokaali rõhulises silbis märgitakse ladinapäraselt ühe tähega või saksapäraselt ühele tähele järgneva kaksikkonsonandiga: tema, temma ‘tema’. Kaksikkonsonanti ei kasutata enamasti h, j ja w puhul. Pikka ja ülipikka vokaali märgitakse ühe tähe ja sellele järgneva üksikkonsonandiga, kahe sarnase või erineva tähega või mingi pikendusmärgiga: kule, kaes ‘kaas’, keelda, suhre, loôya.

14. Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache

16. Foneetika teadusliku uurimise ajalugu Eestis • 19. sajandil teoreetiline arutelu, seotud õigekirja reeglistiku väljatöötamisega, otsiti teaduslikku ja süsteemset alust; nt välted (Veske). Mihkel Veske Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis (1879), üritas muuta kirjaviisi foneetilisemaks, märkis kolmandat väldet kriipsuga • Foneetika kui eksperimentaalteadus Eestis: Lauri Kettunen (kümograaf, kunstlik suulagi) • Peters foneetikalabori rajaja TÜ-s. • Ariste õpik. Ilse Lehiste uurimused. • 1960-ndad Georg Liiv rajas KKI-s foneetika. Arvo Eek, Mart Remmel jt. • 1990-ndad Küberneetika Instituut, Einar Meister, Arvo Eek. Eesti keele kirjeldav foneetika. Babel-projekt. • Praegu kujunemas: • eesti keele kui teise /võõrkeele foneetika. Hääldusnorm: Einar Kraut • eesti murrete foneetika (võru, mulgi) TÜ foneetika