SISSEJUHATUS METODOLOOGIASSE

1. SISSEJUHATUSMETODOLOOGIASSE Ülo Vooglaid 2011

2. Metodoloogia on filosoofiline õpetus nende printsiipide kohta, mida oleks vaja tunda ja arvestada mistahes eluvaldkonnas orienteerumiseks, otsustamiseks, tegutsemiseks ja sellega kaasnevate tulemuste/tagajärgede prognoosimiseks, tuvastamiseks ning hindamiseks.

3. Metodoloogia võib olla • teadusliku uurimise eeldus ja ka • teadusliku uurimise objekt, • teadusliku uurimise aine, • loomeala, • õppeaine, • igikestvate vaidluste ala, • subjekti professionaalsuse indikaator jpm.

4. Printsiipe on vähemalt kolme liiki: • kultuuri- ja ühiskonnaseostest tulenevad printsiibid: näiteks • humaansuse printsiip, • kultuurilise järjekestvuse printsiip, • jätkusuutlikkuse printsiip, • keskkonnahoiu printsiip jne.

5. B) printsiibidtähelepanu objekti käsitamiseks (printsiipide süsteemid, mis on vajalikud usaldatava teabe kogumiseks ja analüüsimiseks, andmete korrastamiseks, statistiliste faktide tõlgendamiseks, hinnangute, järelduste, ettepanekute ja soovituste tuletamiseks...). Näiteks: vaatepunktide paljususe, dünaamika ja staatika eristamise ja seostamise, süsteemsuse ja komplekssuse eristamise ja seostamise, olemusliku ja nähtumusliku eristamise ja seostamise printsiip.

6. C)õppe korraldamise printsiibid (DIDAKTIKA): näiteks • lähemalt kaugemale, • tuntult tundmatule, • lihtsamalt keerukamale, • üksikult erilisele ja sealt omakorda üldisele ülemineku printsiip...

7. Meie püüame keskenduda TEADUSMETODOLOOGIALE st teaduslikus uurimises vajaliku printsiipide süsteemi loomisele ning kasutamisele • objekti ja aine märkamiseks, • uurimistulemuste taha nägemiseks, • seoste-sõltuvuste mõtestamiseks, st nende tähenduse avastamiseks, • uurimistulemuste rakendusala avardamiseks

8. Metodoloogia on igasuguses professionaalses tegevuses rahuldava selguse saamise, heade tulemuste saavutamise ja hinnangute andmise vajalik, ent kaugeltki mitte küllaldane eeldus. Lisaks metodoloogia valdamisele on subjektil vaja ka teoreetilist ja metoodilist kompetentsust. Valdama peab praktikat ning prognoose! Väärtuseks on ka oma ja teiste mõtestatud kogemus.

9. KÄSITUSLOOGIKA Järgneva arutluse objekt PROGNOOSID TULEVIKUS ORIENTEERUMI-SEKS TEOORIA METODOLOOGIA METOODIKA ! VÕIMALUS JÕUDA TASEMELE, KUS SAAB LISADA ARUSAAMISEKS VAJALIKKU SELGUST JA TEHA OTSUSEID PRAKTIKA OMA KOGEMUS TEISTE KOGEMUS

10. Kõik uuringud on koostatud mingi paradigma raames. Sestap võib öelda, et teadus on paradigmaatiline. Paradigma varisemine on • dramaatiline neile, kes on vanas kinni ja ei tunne endas jõudu mõtlemisviisi totaalseks muutmiseks; • vaimustav neile, kes igatsesid teed kõlbmatuks vananenud rutiinist vabanemiseks. Neile, kelle elutöö sai omal ajal tehtud, ja nüüd ühtäkki kõlbmatuks muutunud paradigmas ning kes ei ole suutelised paradigmat muutma ja uuesti alustama, tähendab paradigma muutumine katastroofi. Uue paradigma võidukäik on teadusrevolutsioon.

11. Teadusliku uuringu metodoloogiline alus koosneb printsiipide süsteemist, mille konkreetne koosseis ja struktuur varieerubolenevalt a) problemaatikast, b) regulatsioonitasandist, c) sihist ja eesmärgist, d) uurimiseks hangitud (eraldatud?) ressurssidest, e) nende kasutamise tingimustest, f) uuringus osalevate inimeste ettevalmistusest, g) seni korraldatud uuringutest (tavadest) jpm. Uurimise subjekt valib igal konkreetsel juhul need printsiibid, mida ta peab vajalikuks järgida, st LOOBANTUD UURINGU METODOLOOGILISE ALUSE.

12. Igas tegevusvaldkonnas on oma eripära. Igal tunnetusteel on võimalik jõuda rahuldavaks peetavate tulemusteni üksnes selles valdkonnas oluliseks peetud printsiipide süsteemi järgimise korral. Järgnevalt on kõne all printsiibid, mida me oskame pidada oluliseks 2011. aasta lõpus ja mida on meie meelest otstarbekas arvestada ühiskonnateaduslikes uuringutes.

13. Teadusliku uurimise subjekti ja objekti eristamise ning seostamise printsiip

14. teema, reema, sihi, otstarbe, objekti, aine, struktuuri, teoreetilised alused, metodoloogilised lähtekohad, metoodika, ajakava, eelarve, koostööpartnerid... Teadusliku uurimise subjekt on isik või isikute kogum, kes on pädev valima (eelistama, põhjendama, kaitsma, otsustama, esitama,...) uuringu aga samuti ka

15. Uurimise subjektil on (peab olema) selleks kõigeks, mida tuleb otsustada ja teha A) kompetentsus, B) nii administratiivne kui ka moraalne õigus. Uuringu subjekt • teeb tegelikultkõike, mida on uuringus vaja teha, olles vääramatult teel tõe üha täiuslikuma tunnetuse poole, ning • suudab ja tahab vastutada nii oma tegevuse kui ka selle otseste ja kaudsete tulemuste ning võimalike tagajärgede eest.

16. Teadusliku uurimise objekt onprobleem Uuringuga on vaja avastada probleemiks kujunenud vastuolu(de) kujunemise (püsimise, süvenemise, laienemise) kausaalsed ja funktsionaalsed seosed: otsesed ja kaudsed, subjektiivsed ja objektiivsed, avalikud ja varjatud, lokaalsed ja globaalsed jms põhjused (st VASTATA KÜSIMUSELE “MIKS?”). Uuringule eelnevad kirjeldused.

17. Probleemid on INIMESTEL.Probleemi nägemiseks on vaja vähemalt kolme eeldust: Vaja on • teadmist tegeliku olukorra (situatsiooni, protsessi, kavatsuse, programmi vms) kohta, • kujutlust vajaliku (optimaalseks, ideaalseks või normiks peetava) olukorra kohta, ja • aktiivset suhtumist tegeliku ja vajaliku võrdlemisel ilmnenud vastuolu(de)sse. MUIDUGI VÕIB VEEL VAJA MINNA ARUSAAMA IGAS MÕTTES SOBIVAST SIHIST JA EESMÄRGIST NING NENDE SAAVUTAMISE VAHENDITEST, RESSURSSIDEST JA NENDE KASUTAMISEKS VAJALIKEST TINGIMUSTEST, TEGUTSEMISE PÕHIMÕTETEST JA TULEMUSTE HINDAMISE KRITEERIUMITEST, ...

18. Alatasa tuleb ette, et konjunktuursetel, poliitilistel, ideoloogilistel vm kaalutlustel kavandatakse ja korraldatakse uuringute asemel midagi muud -küsitlusi ja kirjeldusi, koostatakse esseesid, referaate... PARAKU KA TELLITAKSE, ESITATAKSE JA KAITSTAKSE IGASUGUSEID TEKSTE UURINGUTENA

19. NB! INIMESI, KES EI OLE KÜLLALT PÄDEVAD JA ISESEISVAD TEADUSLIKUS UURINGUS VAJALIKE OTSUSTE TEGEMISEKS JA VASTUTAMISEKS NII ANDMETE JA UURIMISTULEMUSTE USALDATAVUSE KUI KA HINNANGUTE JA JÄRELDUSTE TÄPSUSE EEST, EI SAA PIDADA UURIMISE SUBJEKTIDEKS.

20. 2. Vaatepunktide paljususe printsiip Küllalt paljudest vaatepunktidest andmete kogumise ja koosarvestamise printsiip kuitäiendusprintsiibi erinõue

21. Tähelepanu objekti kirjeldamine saab osutuda rahuldavaks vastavate teooriate (mudelite) raames. Käsitlemise objekti kohta mudeli loomiseks on vaja leida küllalt palju vaatepunkte selleks, et tähelepanu objekti näha. Siin on neli püramiidi, või neli vaadet ühest püramiidist. Mõlemad väited on õiged! (Vaated püramiidile põhja, tipu, külje ja serva poolt.) Pärast eri vaatepunktidest saadud kirjeldusi on vaja koostada käsitlemise objekti kui terviku võimalikult täpne kirjeldus, arvestades igast vaatepunktist saadud osakirjeldusi.

22. Rühmatöö: A) Kui me tahame näha inimest, siis millistest vaatepunktidest oleks vaja teda vaadata? Inimene kui indiviid, isiksus ja subjekt, kui rollide kogum, ühiskonna liige ja kultuuri esindaja... B) Kui me tahame näha ühiskonda, siis millistest vaatepunktidest oleks vaja seda vaadata? C) Kui me tahame näha kooli, siis millistest vaatepunktidest oleks vaja seda vaadata? Vaja on koostada eri vaatepunktidest nähtu koondkirjeldused. Siis avaneb võimalus sõnastada probleemid. Tekib võimalus leida probleemide vahelised seosed ning luua meetmete süsteem soodsate tegurite hoidmiseks ja räbalatest põhjustest vabanemiseks.

23. 3. Sihi, eesmärgi ja vahendi eristamise ning seostamise printsiip

24. Siht on otstarbekaks peetav suund, millel püsida, millest oleks vaja kogu aeg kinni pidada... Eesmärk on kujutlus tulevikust, mis oleks vaja sihil olles mingiks ajaks saavutada. Vahend on sihil püsimiseks ja eesmärgi saavutamiseks vajalike eelduste süsteem. Miski saab olla vahendiks vaid sihi ja eesmärgi suhtes. Siht, eesmärk ja vahend on abstraktsioonid (mõttekujundid). Käega saab katsuda vahendi mõningaid komponente – ainelisi ressursse, mille olemasolu on vastav tingimus teiste ressursside kasutamiseks.

25. 4. Funktsioneerimise, muutumise ja arengu eristamise ning seostamise printsiip 3. FUNKTSIONEERIMINE ! MUUTUMINE ARENG

26. Kõik süsteemid • funktsioneerivad ja • muutuvad (kuluvad, purunevad, vananevad) nii füüsilises kui moraalses mõttes). Süsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu tegurid on erinevad! Uuringus on vaja arvestada neid kõiki.

27. Areneda saavad vaid algselt isereguleeruvad süsteemid Arenguks nimetatakse isereguleeruva süsteemi üleminekut kvalitatiivselt uude, täiuslikumasse olekusse. Ka taandareng on kvalitatiivsete üleminekute jada, ent mitte täiustumise, vaid hääbumise suunas.

28. Arendada ei saa meist mitte keegi mitte midagi ega mitte kedagi, sest areng on OBJEKTIIVNE. Inimesed saavad luua ja hoida arengu eeldusi. Ka arengu eeldused moodustavad süsteemi. Kui kas või üks arengu eeldus puudub või ei küüni vajaliku miinimumtasemeni, siis pole oluline, kui palju on teisi eeldusi, kuidas neid viimistletakse ja hoitakse.

29. Elusloodus areneb ja hääbub loodusseaduste kohaselt. Ühiskonnas toimivad ühiskonnaseadused. Kolmandat liiki seadused on mõtlemisseadused (loogika). Selleks, et millestki aru saada ja arengut soodustada, peavad inimesed tundma ja arvestama nii loodusseadusi, ühiskonna-seadusi kui ka mõtlemisseadusi ja nende avaldumise seaduspärasusi.

30. Lõviosa kohuse- ja vastutustundega inimeste ajast ja energiast kulub süsteemide funktsioneerimise tagamisele. Organisatsioonides ja institutsioonides on saavutuseks selline olukord, kus - domineerib ISEREGULATSIOON ja - administratiivset sekkumist on vaja üksnes uuenduste puhul.

31. Maailm muutub ja muutuvad ka inimesed, võimalused, kohustused, huvid, vajadused... Palju muutub inimeste tahtest olenemata, aga palju muudab inimene ka oma tahtelise tegevusega. Teadust muutmisest ja muutustest nimetatakse INNOVAATIKAKS. Ühiskonnas võib muutuste tegemine olla juhuslik ja episoodiline või sihiteadlik, järjekindel ja eesmärgipärane.

32. Grupitöö • Leidke näiteid teile tuttavates valdkondades kavandatud ja korraldatud uuenduste kohta. Kirjeldage ja analüüsige õnnestumisi ning äpardusi ja nende põhjuseid. • Kirjeldage innovatsiooni kui fenomeni (n-mõõtmelist ruumi). 3) Kirjeldage innovatsiooni kui protsessi a) sellisena, nagu peaks olema ideaalis ja b) sellisena, nagu Eestis tavaliselt välja kukub.

33. 5. Süsteemsuse ja komplekssuse eristamise ning seostamise printsiip K S !

34. Süsteemsus Oluline osa haridusest seisnebki selles, et tunda süsteeme (TERVIKUID) järgmise astme süsteemides (metasüsteemides), kus nad omandavad tähenduse, ning meta-süsteemide süsteemis ehk supersüsteemis, tänu millele saab tekkida professionaalseks tegevuseks vajalik kindlusetunne – võime ette näha ja ära tunda.

35. Haritud inimene tunneb süsteeme nagu ka süsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldusi, tõkkeid ning toimeid (objektiivseid seadusi ja nende ilmnemise seaduspärasusi). Haritud inimene tunneb igat eeldust a) ükshaaval ja nii oma b) vastandi foonil kui ka c) vastastikustes seostes oleva tervikuna, st kõiki eeldusi n-mõõtmelise ruumina.

36. Haritud inimene saab aru • iga hetke ja detaili tähendusest ning toimetest, • võimalustest ja piirangutest ning tänu sellele • suudab ette näha võimalike tegevuste võimalikke tulemusi ja tagajärgi ning • õigeaegselt ära tunda, mis on mis ja kes on kes...

37. Haritud inimene eristab süsteemide osi, alasüsteeme, elemente, süsteeme, meta- ja supersüsteeme ning saab aru, et efektiivsus on süsteemsuse funktsioon. TÜNNILAUASEADUS ANKRUKETISEADUS Mittesüsteemne analüüs, otsus, tegevuskava ja tegevus on diletantlik ja ebaefektiivne, st igat liiki ressursside raiskamine.

38. Komplekssus Iga käsitluse (iga analüüsi ja sünteesi, iga õppe ja otsuse, iga eesmärgi ja vahendi, iga programmi ja projekti) kvaliteet sõltub suurel määral ka sellest, millist hulka tegureid on suudetud objekti käsitluses arvestada. • Ühte tegurit arvestavkäsitlus on lapsik (primitiivne) A’la “meie oleme majandusinimesed; meie käsitleme majanduslikke tegureid”. • Kolmest-neljast vaatepunktist nähtud käsitlus on jõukohane diletandile.

39. Spetsialist suudab näha käsitluse objekti kõikidest teada olevatest vaatepunktidest a) oma dialektilise vastandi foonil, b) süsteemis ning suure hulga vastandite ühtsuse kaudu staatikas ja dünaamikas. • Generalistiks peetakse neid, kes suudavad hoomata objekti kõikidest teada olevatest vaatepunktidest nii, et iga pilt ja ka tervik saab abstraktsioonina adekvaatse tähenduse.

40. Rühmatöö Koostame koos tabeli, mille • üheks servaks on komplekssuse astmed ja • teiseks servaks süsteemsuse astmed Leia ruut, mis vastab sinu praegusele tasemele ja märgi maha oma lähem ning kaugem eesmärk.

41. 6. Regulatsiooni- ja juhtimistasandite eristamise ning seostamise printsiip

42. Igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil on oma eripära oma võimaluste ja piirangutega. Väga harva tuleb ette, et mingile probleemile õnnestub leida rahuldav lahendus mingil ühel regulatsiooni- ja juhtimistasandil. Enamasti on vaja mõjutada probleemiks kujunenud vastuolu tegureid, mis asuvad vähemalt viiel tasandil. Seetõttu on rahuldava lahenduse leidmiseks vaja astuda ka kaks sammu “sissepoole” (konkreetsemaks) ja kaks sammu “väljapoole” (üldisemaks).

43. Probleeme ei saa kuidagi lahendada; võimalik on luua probleemidena tunnetatud vastuolude ületamiseks vajalikud eeldused. Vastastikuse mõistmise saavutamiseks on vaja igal juhul ja kindlasti läbi rääkida, millisel regulatsiooni- ja juhtimistasandil arutlus toimub. Vastasel juhul ei saa kommunikatsioon õnnestuda.

44. 7. Iseregulatsiooni ja eesmärgistatud toimete (juhtimise, valitsemise, haldamise, valdamise, sidustamise, korraldamise jne) eristamise ja seostamise printsiip

45. Põhiliselt kulgeb elu ühiskonnas kirjutamata reeglite kohaselt, iseregulatiivselt. Mõningatel juhtudel on vaja keskenduda, koondada tavapärasest suuremal hulgal ressursse, luua erilised tingimused ressursside kasutamiseks, loobuda kõrvaltegevustest, sõnastada saavutusmotiivi argumendid, mis ajendavad pühenduma küllalt paljusid inimesi. Siis eristub juhtimine, valitsemine, haldamine, sidustamine jt eesmärgistatud protsessid. Siis on vaja avastada, kes on SUBJEKT ja milline on tema moraalne ning administratiivne õigus osaleda otsustamises ja jagada vastutust.

46. 8. Ühiskonna- ja kultuuriseoste eristamise ning seostamise printsiip ÜHISKONNASEOSED KULTUURISEOSED PROB- LEEM

47. Kõik me oleme ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad. (Mitte vastupidi!). Analüüsi ja sünteesi, nagu ka otsust ja selle teostust saab pidada rahuldavaks üksnes sel juhul, kui on arvesse võetud nii • holograafilise iseloomuga kultuuriseosed kui ka • diskreetse iseloomuga ühiskonnaseosed.

48. 9. Olude, olukorra ja situatsiooni eristamise ning seostamise printsiip OLUD OLUKORD SITU- ATSIOON

49. Probleeme tunnetab inimene sel määral, mil määral tema arusaamad (kujutlused) • - endast ja teistest inimestest, • suhetest, suhtlemisest/kohtlemisest ja suhtetoimest, • nagu ka kõike seda kandvatest • - väärtustest ja normidest, • müütidest ja tabudest, • aadetest ja ideaalidest, • - oma oludest, olukorrast ja situatsioonist on kooskõlas või vastuolus tema tegeliku eluga selles olukorras, nendes situatsioonides ja oludes, milles päevad kulgevad nii igal regulatsiooni- ja juhtimis-tasandil, nii kodus kui võõrsil, nii ühiskonna- kui ka kultuurikontekstis.

50. 10. Mineviku, oleviku ja tuleviku eristamise ning seostamise printsiip LÄHI- TULE- VIK LÄHI- MINE- VIK KAUGE MINEVIK OLEVIK KAUGE TULEVIK A E G