SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE

1. SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE SOSE O1.137 Silvi Salupere 9.loeng

2. DISKURSUSBelgia lingvist Buyssens, termin 1943

3. Diskursuse põhitüübid (Märk, keel ja käitumine 1946)CharlesMorris

4. Diskursuse teooria rajaneb lauseteoorial, 4 parameetrit

5. Suhtlemispostulaadid • Tavaliselt on kommunikatsioonis osalejatel üks eesmärk: saavutada üksteisemõistmine. See on üks suhtlemise põhiprintsiipe, mida nimetatakse kooperatsioooniprintsiibiks. Sellest printsiibist lähtuvalt tuletas ameerika loogik Paul Grice universaalsed suhtlemispostulaadid, efektiivse suhtlemise reeglid: • Informatiivsuse(kvantiteet)(“Sinu ütlus peab olema informatiivne”) • Tõesuse (kvaliteet)(“Ära räägi seda, mida sa pead valeks”, “Ära räägi seda, milleks sul ei ole piisavalt alust”) • Relevantsuse (suhe)(“Räägi seda, mis antud hetkel puutub asjasse”) • Väljenduse selguse (kord) (“Väldi mitmetähenduslikkust”, “Räägi lühidalt”)

6. Implikatuurid • Suhtlemispostulaadid kui teatud mängureeglid võimaldavad rääkijal sisestada ja kuulajal väljutada ütlusest rohkem, kui sinna vahetult on sisestatud. Järeldusi, mida teeb kuulaja, lähtudes sellest, et rääkija jälgib kooperatsiooniprintsiipi, nimetatakse implikatuurideks. Grice eristas kahte sorti implikatuure: • konventsionaalsed • absoluutsed(ilma milleta lause oleks vale). Just need võimaldavat inimestel suhelda.

7. Näited • Just suhtlemispostulaadid võimaldavad mõista hüüet „Auto!” kui hoiatust „Ettevaatust, sa võid auto alla jääda”. /Ehmata! Ja kohv/ • Rääkija võib tahtlikult kasutada mingit suhtlemispostulaati, et edastada oma mõtet varjatud kujul, nii et kuulaja peab selle mõtte ise tuletama kui implikatuuri. Nt kui õppejõud oma soovituskirjas õpilasele, kes pretendeerib õppejõu kohale, piirdub märkustega, et ta valdab hästi inglise keelt ja külastas järjepidevalt seminare, järeldab soovituse lugeja raskusteta, et professor ei hinda üliõpilast eriti kõrgelt, aga otse seda öelda ei taha. See järeldus põhineb informatiivsuse ja relevantsuse postulaadi rikkumisel. /Ettekanne oli väga huvitav, aga.../

8. Palju sarnaseid võtteid kasutatakse erinevates kõnefiguurides. Nii näiteks ütlustes Naine on naine (roos on roos) on samuti rikutud informatiivsuse postulaati (otseses tähenduses on nad mõttetud). Seetõttu püüab kuulaja leida mingi teise võimaluse nende mõtestamiseks (naine kui füüsiline olend – naine kui kergemeelne olevus). • Iroonia, metafoor, hüperbool — kõik need ümbermõtestamise juhud loovad olukorra, kus tõesuse postulaadi rikkumine, st silmnähtav ütluse otsese tähenduse valesus sunnib kuulajat otsima ütluses varjatud mõtet.

9. Presupositsioonid • on sarnased implikatuuridega, aga esimesed lähtuvad kõnelejast, teised kuulajast. Kaks erinevat tüüpi: • semantilised • pragmaatilised (taustateadmised). • Presupositsioonidel on kaks olulist funktsiooni - seos kultuurikontekstiga (mida välja öeldakse ja mida presupositsiooniks jäetakse, sõltub ajastust ja kultuurisituatsioonist) ja tekstuaalsuse roll (mis on ühe ütluse sisu (subposition), on teise ütluse eelinfo (presubposition)).

10. Diskursus nii kõnes kui kirjas

11. Suhtlusaktid e. kommunikatiivsed aktid vastavad mudelis illlokutsionaarsete aktide poolt genereeritud perlokutsionaarsetele aktidele. Näiteks kommunikatiivne akt Veenmine läbi informeerimise seisneb selles, et panna teine uskuma mingit propositsiooni, öeldes, et see on tõene. • Jaan ütleb "Sajab vihma", kavatsusega informeerida Helenit sellest faktist. • Helen kuuleb seda lauset ja tuvastab Jaani kavatsuse informeerida teda sellest faktist. Lisaks sellele otsustab Helen, et Jaan kavatseb panna teda uskuma, et sajab vihma. • Helen vaatleb selle fakti enesestmõistetavust (evidentsi), sh ka see fakt, et Jaan ütles, et sajab. • Helen jõuab arvamusele, et sajab.

12. Näide mittekeelelisest suhtlusest: agent annab konspiratiivkorteri ohutusest teada lillepotiga aknal. • Aknale lillepoti asetamine (kas kommunikatiivse kavatsusega või ilma selleta) on lokutsionaarne akt. • Kui agent paneb lillepoti aknale, et anda signaal, siis ta teostabilllokutsionaarse akti. • Kui külastaja näeb lillepotti ja tuvastab, et ohtu ei ole, siis on tegemistperlokutsionaarse aktiga.

13. Kõneaktide klassifikatsioon(J. Searle 1979) • representatiivsed- rääkija võtab vastutuse väljendatava väite tõesuse eest; informeerima, eitama, jaatama, kinnitama • direktiivsed- rääkija püüab mõjutada kellegi kavatsusi ja käitumist; nõudma, käskima, kutsuma, küsima, paluma • komissiivsed - rääkija võtab vastutuse mingi tulevase akti eest; kohustuma, lubama • ekspressiivsed - rääkija väljendab psühholoogilist seisundit või reaktsiooni; vabandama, õnnitlema, tänama, kutsuma • deklaratiivsed - rääkija täidab kõneaktiga mingit konventsionaalset või rituaalset tegevust; ristima, innustama, alistuma, määrama • (vrd Jakobsonil: referentsiaalne, emotiivne, poeetiline, konatiivne, faatiline, metakeeleline)

14. Michel Foucault (Teadmise arheoloogia)diskursusest • Diskursus— märgi sündmus, kuid see, mida ta teeb, on midagi enamat, kui lihtsalt märkide kasutamine asjade tähistamiseks. Seetõttu ei saa samastada ei keele ega ka kõnega. • Diskursiivne praktika — anonüümsete ajalooliste reeglite kogum, mis on alati määratletud ajas ja ruumis. Antud epohhil paika pandud ja antud sotsiaalse, ökonoomilise, geograafilise või lingvistilise ruumi jaoks kehtivad tingimused ütluse funktsiooni täitmiseks.

15. Episteem—seoste võrk, mille alusel esitatakse epohhidele omased vastuvõtu koodid, praktikad, tunnetusteooriad ning läbi nende tekivad teatud ajastule omased kontseptsioonid. • Igas kultuuris eksisteerivad teatud korrastavad koodid: keele, vastuvõtu (meeleorganitega) ja praktika (kuidas midagi kasutada), ning mõtisklused nende korrastavate ja struktureerivate koodide üle. • Selle kahe äärmuse vahel asuvadki korrastavad olemiseviisid ehk episteemid, mis toovad välja esemete vahelise korra ja näitavad kuidas neid esemeid tuleb vaadata. Mitte ratsionaalsuse tüüp, vaid eelkõige nende seoste kogum, mis on võimalik iga antud epohhi puhul teaduste vahel välja tuua. • Vahe episteemide ja diskursuste vahel seisneb viimaste suuremas mõjutatavuses.

16. 3 ajaloos eksisteerinud episteemi, mis määrasid nende epohhide mõtlemise eripära ning asjade ja neid tähistavate sõnade vahekorra: • renessanssi episteem 16. sajandil Sõna on selles episteemis kui sümbol, kus seos sõna ja asja vahel on näha. Märk on eelkõige tunnus ja ta tähistab sarnasuse alusel. Episteemi iseloomustab määramatus (sarnasuste põhjal seoste klassifitsee-rimine on lõputu protsess) ning samal põhjusel ka armetus. • klassikalise ratsionalismi episteem 17-18. saj. Keel oli läbipaistev mõtete väljendamise vahend. Sõna siin kui kujund, sest mõte asub sõna ja asja vahel. Hakatakse uurima ja analüüsima nendevahelisi seoseid • 19. sajandi episteem — keel kui iseseisev jõud. Sõnad ja asjad on eristatud. Sõna kui märk märgisüsteemis.

17. Umberto Eco kommunikatsiooniteooria • Lähtub Jakobsoni arusaamast kõikehõlmavast kommunikatsioonist. • Kesksel kohal KOODI mõiste.

18. Kood on mudeli kujul esitatud struktuur, mis toimib fundamentaalse reeglina rea uute teadete loomisel Kõiki koode saab kõrvutada üldise koodi alusel, mis on neist lihtsam ja universaalsem. • Eksisteerib märgirepertuaar (teatav loetletav hulk sümboleid). Kood tuletab neist sümboleist erinevuste ja opositsioonide süsteemi ja sätestab ühildumise reeglid. Leksikood tekib kui tähenduslike opositsioonide süsteem (ei pruugi sisaldada reegleid). Seetõttu on tema osaks lisatähenduste (konnotatsioonide) tekitamine. • Lisandub subkoodi mõiste.

19. Tähenduse polüseemia kommunikatsioonis ja selle vältimine • Süntagma sisemine kontekst(Läksin teed jooma. Mis sa teed? Kõnnin mööda teed) • Kommunikatiivne situatsioon • muudab teate tähendust (punane lipp stardirajal või demonstratsioonil) • muudab teate funktsiooni (Jakobsoni funktsioonid) • muudab teate informatsioonilist sisu (kolp sääreluudega mingil purgil ja elektrikilbil) • Teade ise võib viidata sellele, mis koodi tuleb kasutada (“Sümbol Peirce´i mõttes...”)

20. ESTEETILINE TEADEKunstiteost tõlgendatakse erinevalt tänu sellele, et kood ei ole üheselt mõistetav. Autorefleksiivsus, ootused: • ainult kontekstuaalsetes seostes omandavad tähistajad tähenduse. Kui ma muudan midagi kontekstis, muutub ka kõik ülejäänu. (Kunstiteos on kunstiteos ainult tänu paigutusele konteksti) • mateeria, milles tähistaja väljendub, ei ole tähistatava ja konteksti suhtes ükskõikne. (Riim tugevdab riimitavate sõnade tähenduslikku seost. Heliline või visuaalne rütm. Sõnade järjekord) • teade toob sisse erinevad reaalsuse tasandid, mäng nendega; • füüsiline, asjade tasand, selle mateeria tasand, millest koosnevad tähistajad; • erinevuste, tähistajate diferentsiaalsete tunnuste tasand; • tähistatavate, erinevate konnotatsioonide, ootuste tasand. • Ja kõigil neil tasanditel luuakse teatud vastavus, justkui need tasandid oleks kõik struktureeritud ühe ja sama koodi alusel.

21. Gertrude Stein“a rose is a rose is a rose is a rose”. Ecodekodeerib • eripärane koodikasutus. Just tänu liiasusele tähistajate tasandil osutub teade mitteühetähenduslikuks, tingib informatsioonilise pinge • teade on liiane ka denotatiivsete tähistatavate tasandil. Tahes-tahtmata tekib küsimus: Kas roos ikka on roos? • leksikoodide tasand, mis on seotud erinevate teaduslike ja filosoofiliste definitsioonidega. Me teame, et nii ei määratleta midagi. • allegooriliste ja müstiliste leksikoodide tasand. Roos on alati kandnud mingit sümboolset tähendust — siin seda eitatakse järsult • stilistiliste leksikoodide tasand — me oleme harjunud, et roos tähendab ilu • jne

22. Esteetiline kommunikatsioon • ei allu ei kvantitatiivsele loendusele ega ka struktuursele süstematiseerimisele. Avatud • samal ajal seisab selle kogemuse taga midagi niisugust, mis peaks kahtlemata omama struktuuri, kusjuures kõigil oma tasanditel, muidu ei oleks see kommunikatsioon, vaid reflektoorne reageering stiimulile. • teate esteetiline funktsioon seisneb selles, et anda meile edasi midagi uut ja senitundmatut. Loob uue idiolekti, uued seosed. Seotud eelkõige Jakobsoni konatiivse, apellatiivse (suunatud adressaadile) funktsiooniga.

23. Eco toob välja visuaalsete kujutiste kodeerimise mitmetasandilise struktuuri: • vastuvõtu — uurib vastuvõtu psühholoogia • äratundmise; vaimse tegevuse, meeldejätmise ja õpetamise psühholoogia, sotsiaalne antropoloogia • edasiandmise; määravad ära esialgsed vastuvõtu tingimused, mis on vajalikud kujundite formeerimiseks. Näit. ridade tihedus teleri ekraanil. Füüsiline infoteooria • tonaalsed „jõud“, „pinge“ → „ekspressiivne“, „grandioosne“

24. ikoonilised • figuurid — vastuvõtutingimused (näit. suhted figuur-foon, valguskontrastid, geom. suhted), mis on muudetud graafilisteks märkideks vastavalt antud koodi nõuetele. Lääne kultuuriruumis — geom. figuurid. • märgid — tähistavad konventsionaalsete graafiliste vahendite abil äratundmise seeme (nina, silm, taevas, pilv), või siis “abstraktseid mudeleid“, sümboleid, eseme mõistelisi skeeme (päike kui kiirtega ring). • seemid— see, mida me tavaliselt peame silmas, kui räägime „kujund“ või „ikooniline märk“ (inimene, hobune jne). Tavaliselt nendega piirnebki jutt ikoonilisest koodist. Loovad kontekstid, tänu millele me tunneme ära ikoonilised märgid.

25. ikonograafilised, kasutavad tähistajatena ikooniliste koodide tähistatavaid, ehitavad üles keerulisemaid, kultuuriliselt vahendatud seeme. Kujutis on ära tuntav teatud stabiilsete tunnuste järgi („Jõulud“, „Viimsepäevakohus“ „Apokalüpsise neli ratsanikku“.) • maitse ja sensoorsed loovad äärmiselt liikuvate konnotatsioonide repertuaari, mis on seotud kõigi loetletud koodide mõjuga. Üks ja sama naisetüüp võib mingil ajal olla iluideaaliks, teisel aga näida naeruväärne. Ei ole looduslikult või kultuuriliselt tingitud — sõltuvad kokkuleppest, maitsest.

26. retoorilised tekivad ebatavaliste kujundlike lahenduste põhjal ja saavad normatiivseteks: • figuurid hüperbool, ikonogramm, kitš, iga reklaamis kasutatav visuaalne kujund • eeldused (armastav ema, kes toidab lapsukest mingi tootega, kasutab mingeid mähkmeid), seotud teatud ikonogrammiga • argumendidmiks sa ei võiks olla sama armastav ja hoolitsev

27. stilistilised, eeldavad teatud originaalseid lahendusi, mis on kas retoorika poolt sanktsioneeritud või siis kasutatakse vaid korra. Teatud esteetilise ideaali näide, mingi autori kopeerimine jne. Kutsub esile teatud assotsiatsioonid. • alateadvuse, kasutatakse tavaliselt retoorilistel eesmärkidel. Peavad esile kutsuma teatud ettekujutusi, reaktsioone, millegagi samastuma, kutsuma esile teatud psühholoogilise seisundi. Loovad teatud konfiguratsioone, nii ikoonilisi, ikonograafilisi, retoorilisi kui stilistilisi

28. Harry Egipti reklaam “Kanahakkliha”

29. Valdo Vokksepp. Harry Egipt. „Kanahakkliha”. Analüüs Umberto Eco järgi Figuurid.Ridamisi esitletakse vaatajale figuure, mis enamuses geomeetrilised. • Peamised ringikujulised figuurid: • hakklihamasin • kana silmad • taldrik millel toit serveeritakse • Peamised nurgelised figuurid • hakklihamasin asub mustal ja seeläbi kandilisena mõjuval taustal • hakkliha pakid • lauad mille taga istuvad restorani külalised • saiakuubikud, milles kanakotlet paneeritakse

30. Märgid.Märgiliselt on Harry Egipti reklaam “Kanahakkliha”, ebatavaline ja vastuoludest pakatav. • Kana kui lind, kui tooraine, kui toit, kui ohver • Inimene kui looduse kuningas, kui mõrvar, kui klient • Esemed: • Kaetud laud viitab restoranile, hedoonilisele tundeilmale • hakklihamasin viitab tapamajale • ristlips härrasmehe kaelas on märk teenindajast. Aga teda on võimalik samastada ka igihaljaste bondilike narratiividega- vandenõu, glamuurne keskkond, ilusad hästiriietatud inimesed

31. Seemid • Ikonograafilised seemid.Restoran – jõukus, pidu, tähelepanu. Midagi, mida tähistada. Kana – tooraine, algmaterjal, toit “Tallinna Näidislinnuvabrik” – tootja, valmistaja • Maitse ja sensoorsed seemid.Tänaseks on nimetatud reklaam kujunduslikult poolelt vaadalduna ( riided, make-up jne.) arusaadavalt ajast ja arust, aga toona võeti filmile moodsalt riietatud inimesi olukorras, mis ei olnud kättesaadav kõigile. • Retoorilised seemid Ebatavaliseks saab nimetada situatsiooni, kus 30 sekundi jooksul esitletakse nii: • toorainet • tehnoloogilisi protsesse (hakkmasin, kokk valmistamas toitu) • müügitööd (pakendatud toode, kelner võtmas tellimust) • valmis toodet ( pakendatud hakkliha, “Kiievi” kotletti)

32. Stilistika • valmiv toit tekitab isu, kuigi palja käsi (ilma kinnasteta) toimetav kokk tekitab tänapäeva hügieenispetsialistides tõenäoliselt ka külmavärinaid. • stseen kelneriga on mõistetav mitmeti. • kandilises pakendis hakkliha oleks vastand mittesümeetrilisele kanale ja ümmargusele hakkmasinale. • Make-up, mööbel, tanu-kujulised salvrätid viitavad toonase ühiskonna elitaarsetele väärtustele, Soome televisoonile,“Viru” ärikatele ja sõiduautole VAZ 2106, mida tunti ka “Super Luksi” nime all. Alateadvuse jaokson suurimaks proovikiviks kindlasti 30 sekundit kumulatiivset teksti “Kana, kana, kana hakk-liha!. Taolist neli sekundit kestvata mantrat jõutakse erineva kiiruse ja rõhuga lausuda kaheksal korral. • Taustaks olev muusikaline seade kannab samuti pinget ja võõristavat-tüütavat-painavat tehnoloogilist heliilma.