Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes

1. MIS ISELOOMUSTAB VABAHARISULIKUS KOOLITUSKESKUSES ÕPPIJAT?Jelena Rootamm-ValterAndmetöötlus Annika Tallo Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes

2. Kuidas vabaharidusõppijat uuriti Lähtuti 2003. aastal väljatöötatud vabaharidusliku õppija mudelist ja 2001.–2002. aastal Eestis esmakordselt läbiviidud õppija uuringu tulemustest. Õppija küsitlus viidi läbi 2009. aasta alguses. Töödeldi 405 õppija vastuseid, kokku 118 tunnust. Vastajad õppisid 48 koolituskeskuses, mis osalesid programmis „Täiskasvanu koolitus vabahariduslikes koolituskeskuses 2008-2012“ nr 1.1.0603.08-0002.

3. Tüüpiline vabaharidusõppija Vabahariduse peamised õppijad on kesk- ja kõrgharidusega naised, kelle vanus on 35 ja enam aastat.

4. Õppija vanus • Enamik eestimaalasi tuleb vabaharidusse vaid 35-40- aastaselt. • Nooremad jäävad vabahariduse poolt pakutavast üldteadmiste, loome, eneseteadvuse ja sotsialiseerumise arendamisest kõrvale. • Vaid 10% vastajatest on kogenud, et õppeasutused tunnustavad vabahariduslikku õpet. Alles praegu algab vabaharidusliku õppe arvestamine tasemehariduses.

5. Mehed ja naised Naistest enam väärtustavad kasu igapäevaelus (ühistegevuse ja arvutikursused).vähem väärtustavad üld-, kommunikatiivseid ja muid sotsiaalseid oskusi. • Kas mehed pöörduvad vabahariduse poole, kui neil pole enam midagi muud teha? • Kas vabaharidusel pole seni olnud meestele midagi olulist pakkuda? • Kas meeste pöördumine vabaharidusse on kriisisituatsioonis toimunud väärtuste ümberhindamine?

6. 25–64-aastaste Eesti elanike elukestvas õppes osalemine aastail 1997–2009

7. Maa ja linn • Maal õpitakse vabahariduses ehk rohkemgi kui linnas; ent see sõltub ka linnast. • Senisest enam tuleb õppijaid juurde maal, sest kesk- ja kõrgema haridusega inimeste hulk seal suureneb palju kiiremini kui linnas. Maaelanike arv ei vähene.

8. Esimese või madalama haridustasemega 15–74-aastaste arv linna- ja maaasulates aastatel 1997–2009

9. Õppija huvi muutus asjalikumaks • Võrreldes 2001.–2002. aastaga vaba aja veetmise kui vabahariduse vooruse vastu tuntakse palju vähem huvi. Samuti on ahenenud vaba aja veetmise viiside ring. Ometi tunnustab vabaharidust vaid 40% tööandjatest.

10. Õppija huvi muutus sisukamaks • Interneti kasutamine ja televiisori vaatamine on õppijate poolt üha harvemini tõlgendatav iseseisva tegevusena.

11. “Teeneline õppija” • 95% küsitletud õppijaist kavatseb vabahariduslikule koolitusele uuesti tulla. • Mida enam kordi on õpitud, seda rohkem väärtustatakse loomingut. • Mida kõrgem on haridus ning mida enam kordi on kursustel osaletud, seda vähem tähtsaks peetakse ajapuudust kui õppimist takistavat asjaolu.

12. Vabahariduse keskne väärtus Õppija enesehinnangut kujundavad tegurid: enesetunde paranemine ja enesekindluse ja enesehinnangu tõus, teiste parem mõistmine; selle kaudu enese ja ühiskonna parem mõistmine, kasu igapäeva töös ja igapäeva elus (2001.–2003. a uuring)

13. OMETI… • Küsitluse tulemused näitavad, et õppijad ei oska seostada sotsiaalseid nähtusi ega orienteeru seega sotsiaalsetes protsessides. Samalaadsetele järeldustele tuldi uuringus: Rummo, Tiiu-Liisa. Töökoolitus ja sellega seonduvad hoiakud. – Pilk tööellu. Statistikaamet, Tallinn : 2008.

14. Vabahariduse riskid • Õppijate teadvustatud ootused ei pruugi täituda. Mehed näiteks tähtsustavad keskmiselt enam teadmisi, mis aitavad teisi paremini mõista ning keskmisest vähem teadmisi, mis aitavad mõista iseennast. Ent iseennast mõistmata ei saa teisigi mõista, seega sellise hoiakuga õppides jäädakse teiste mõistmise oskusest ilma.

15. Õpetaja eriline roll vabahariduses • Küsitlus näitab, et õppijale on kõige tähtsam õpetaja asjatundlikkus teatud ainevaldkonnas. • Saades uuringust teada, et vabahariduses on tegemist sotsiaalselt ebakindla õppijaga, lasub õpetajal tahes tahtmata ka vastutus õppija väärtushinnangute ja teiste ühiskondlike arusaamade mõjutamise eest.

16. Kahjuks mahtus ettekandesse vaid murdosa vabaharidusõppija kohta saadud teadmistest. HEAD ÕPPIMIST JA ÕPETAMIST!