130 likes | 471 Views
Sissejuhatus Keeleteaduse alused Foneetika. Mart Rannut rannut@tlu.ee. Teemad. Kõneakt Foneetika koht keeleuurimises, uurimisvaldkond ja harud Kõneloome Kõne akustika Kõnetaju ja –tuvastus Häälikute liigitus ja IPA Vokaalid ja diftongid Konsonandid
E N D
SissejuhatusKeeleteaduse alusedFoneetika Mart Rannut rannut@tlu.ee
Teemad • Kõneakt • Foneetika koht keeleuurimises, uurimisvaldkond ja harud • Kõneloome • Kõne akustika • Kõnetaju ja –tuvastus • Häälikute liigitus ja IPA • Vokaalid ja diftongid • Konsonandid • Prosoodia (kvantiteet, rõhk, toon ja intonatsioon)
KÕNE • Liigisisene suhtlusvahend, vabatahtlik, märgipõhine, süstemaatiline, struktureeritud, vokaliseeritud, artikulatsioonil põhinev • Keelevõime: vägagi sügava kognitiivse puudega inimene saab kõnelemisega hakkama • Asukoht: vasak ajupoolkera, korteks?
Aju võrdlus: inimesed ja loomad • Inimestel ajukoor palju ulatuslikum (teabe talletamine, seosed, lihaste kompleksliigutused) • Inimese prefrontaalsed sagarad (seotud sarnasuste ja eristuste märkamisega) 6 korda suuremad kui šimpansil (kehaga võrreldes) • Ka loomadel kaks ajupoolkera, vasak rohkem arenenud. Ahvidel töötleb VAP kuuldelist teavet. • Motoorne piirkond inimestel ulatuslikult hõivatud suu, keele ja lõua motoorikaga. • Inimestel cerebellum (automaatsed refleksid) oluliselt suurem • Kõri juhitakse ajukoorest, loomadel madalamatelt ajutasanditelt.
ARUSAAMINE EELNEB KÕNELEMISELE • arusaaminekõnelemisele eelneb • Esimene keele omandamise etapp on sihtkeelest arusaamine ja sellele füüsiline reageerimine. • keha ja keele vestlus: • vanemad räägivad, aga laps reageerib alguses ainult füüsiliselt
TÄHENDUSE KUJUNEMINE • Keele õppimine toimub seoste loomise kaudu aju eri piirkondade vahel (nt kuulmis-, nägemis-, arusaamis- jm keskuste vahel) ning aju ja välismaailma vahel. • vastava ajupiirkonna aktiviseerimiseks läheb tarvis ärritust (nt keegi annab käskluse kustuta lamp ära!). • Tundmatud helid (võõrkeelne kõne) võetakse kuulmiskeskuse poolt vastu ja • antakse edasi arusaamiskeskussse, kus nad tekitavad ebamäärase neuraalse talitluse, kuna laps ei saa aru. • Kui laps ei saa aru, hakkab kasutama oma teisi meeli – tekib ajukeskuste vaheline võrgustik. • seosed teiste meeltega (nt nägemine, kuulmine, kompimine ja haistmine) aitavad tähendust mõista.
Kirjandus • Ariste, Paul. (). Eesti keele foneetika • Karlsson, Fred. (2002). Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus: Tallinn. • Hint, Mati. (2004). Eesti keele foneetika ja morfoloogia: süvaõpik. Tallinn. • Hint, Mati. (1998). Häälikutest sõnadeni. • Wiik, Kalevi. (1991). Foneetika alused. Tartu. • www.speechandhearing.net • www.unil.ch/ling • www.linguistics.ucla.edu/people/ladefoge/
Mentaalne leksikon • Kuidas kõlab • Mida tähendab • Kuidas kirja pannakse • Kus ja kuidas lauses esineb • Fonoloogiline jada mälus + tähendus + süntaktiline teave + semantiline teave (kategooriad/sem väli) + pragmaatiline teave • õnnetu • Head aega
Keele dualistlik struktuur • Abstraktne, diskreetne tasand ja ühik Konkreetne tasand ja ühik • ----------------------------------------------------------------------------------------------- • FÜSIOLOOGILINE TASAND • Täht ortograafia Foneem, allofoonfonoloogiaPoolsilp, häälik • (konventsioon) • morfonoloogia • --------------------------------------------------------------------------------------------- • ENERGEETILINE TASAND • Morfeem morfoloogia (Silp) • Sõna (grammatika osa) Kõnetakt, foneetiline sõna • --------------------------------------------------------------------------------------------- • OPERATIIVMÄLU TASAND • Lihtlause, fraas süntaks, semantika Foneetiline fraas • Liitlause(grammatika osa), leksikol Foneetiline lause • Tekstilõik hüpersüntaks, tekstoloogia Kõnelõik • Tekst Kõne
Kõneakt • Kõneleja mõte: koostamine morfidest, holofraasidest ja sõnadest (vt. Ameerika loomulik fonoloogia), mõistestamine, keelendamine, luuakse kõneplaan • Edasiandmine närviimpulssidena kõneorganitele ja moodustus. Virtuaalne akustiline struktuur teadvuses (nt kuuma kartul suus), neuraalne ja füsioloogiline tegevus • Helilaine produtseerimine ja levi, akustiline kõnesignaal • Helilaine vastuvõtt kõrvas, selle reaktsioon närviimpulssidena, kõnetaju • Mõtte kujundamine kuulaja teadvuses, kõnetuvastus, mõistmine
Foneetika mõiste ja harud Foneetika on teadus, mis uurib keele häälikulise ehituse ning inimkõne üksusi, on füüsikaline teadus, kolm alajaotust: • artikulatoorne: häälikumoodustus, kõneloome • akustiline heli-/häälelaine uurimine, kõnesignaali analüüs • taju: arusaamine • Uurimisobjekt: kõne häälikuline aines
Foneetika ja fonoloogia vastandus • Uurimisobjektid erinevad: • Foneetika: kirjeldab reaalsete, mõõdetavate tunnuste kaudu konkreetseid objekte, traditsiooniline väikseim keeleüksus - häälik. Tähendus sellel puudub, välja arvatud juhul kui see langeb tähendusliku üksusega kokku: öö, esi-ee. Seega ei ole häälik keeleline märk. • Fonoloogia: vastanduste kaudu kirjeldab keele struktuuri, abstraktsed, diskreetsed objektid foneemid. • Foneem on väikseim tähendusliku vastanduse abil eristatav üksus, millel harilikult tähendus puudub, nt viga-siga, meri-mari, kamm-kann jne. (asenduse kaudu saadakse minimaalne paar, asendatavad üksused on foneemid) • Fonoloogia - keeletasand, mille üksused on funktsionaalsel tasandil eristatavad. Erinevuse puhul lisareegel: kindla artikulatoorse ümbrusest tingitud hääduserinevus ei tekita lisafoneemi: nt kanda-kanga /-nk-/, vene keeles Moskva koolkond loeb I ja õ samaks foneemiks. Iga keeleüksus peab sisaldama distinktiivtunnuseid, mille abil seda teistest eraldada, muud funktsioonid ei ole kohustuslikud