Euroopa õigusfilosoofia IV

1. Euroopa õigusfilosoofia IV Tanel Kerikmäe LL.M, LL.Lic, Ph.D

2. Rahvusvaheline õigus ja ÕF • Rahvusvaheline õigus areneski oma tänapäevasel kujul välja tema rajajate Hugo Grotiuse ja Emerich de Vatteli kirjatööde mõjul. Täpsemalt, peale Grotiust (1583-1645) polariseerusid valdkonna õigusteadlased kolme koolkonda:

3. RÕ filosoofilised koolkonnad • NATURALISTID - von Pufendorf (1632-1694): Saksa professor ja esimese rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Heidelbergi ülikoolis. Tähtsaim teos: De Jure Naturae et Gentium. Rahvusvaheline õigus baseerub loomuõigusele (tuleneb jumalast ja mõistusest). Ükski norm mis on vastuolus loomuõigusega, ei saa olla kehtiv. Keerukas määratleda, mis on nende normide siduvus, kuna Pufendorf andis neile abstraktse ja mõneti metafüüsilise sisu. • POSITIVISTID – van Bynkershoek: Rahvusvaheline õigus tugineb riikide kokkuleppele, mis leiab tõendust praktikas (riikide käitumises).

4. Ja veel… • EKLEKTIKUD - de Vattel (1714-1769) tunnustas mõlemat eelpooltoodud teooriat. Oli Grotiuse kooli ehk “eklektikute” põhiideoloog. Siiski ei kattu kõik tema ideed Grotiuse omadega. Põhiteos: Le Droit des gens. Vattel uuris loomuõiguse suhet inimese ja riigi vahel. Loomuõigus on kohaldatav inimesele ja riik peab olema sellega seotud, kuna ta koosneb üksikindiviididest. Riigid moodustavad rahvuste ühiskonna, nad on võrdsed olenemata nende jõust ja suurusest. Inimene on loomuõiguse subjekt ja riik on rahvaste õiguse subjekt. On situatsioone kus õige ja vale määratlus on selge ja see moodustabki loomuõiguse (necessary laws of nations).Vastupidisel juhul kehtib vabatahtlik rahvaste õigus e. konventsionaalne õigus mis on siduv seni kui ta on loomuõigusega vastavuses.

5. Moser, Suarez • Moser, Johann Jakob (1701-1785) Saksa õpetlane kes toetas positivismi: rahvusvaheline õigus koosneb vaid lepingutest ja praktikast riikide vahel. • Suarez, Francisco (1548-1617) Hispaania jesuiitlik teoloogiaprofessor Coimbra ülikoolis Portugalis. Tööd: Tractatus de Legibus Ac Deo Legislatore (Jumal kui seadusandja), Defensio Fideo, De Triplici Virtute. Eristas jus naturale kui Jumala poolt loodu ja jus gentium kui riikide poolt loodu. Esimene peab olema täidetud kõigi, teine vaid nõusoleku andnute poolt. Esimene on universaalne, muutumatu, teine liik aga dünaamiline ja ajas muutuv.

6. Zouche • Zouche, Richard (1590- 1660). Briti professor Rooma õiguses Oxfordi ülikoolis ja kohtunik Inglise Admiraliteedi kohtus. Positivist: Riikide tavaõiguslik käitumine baseerub mõistusele ja riigid loovad vabatahtlikult norme sest need on mõistlikkusega kooskõlas. Teos: Juris et Judicii Fecialis, Sive Juris Inter Gentes...Explicatio. Pühendas oma uurimused rohkem kui keegi teine just riikide praktikale. Ei välistanud loomuõiguse olemasolu aga märkis,et tavaõigus ja lepingud on rahvusvahelise õiguse aluseks kuivõrd nad on loodud riikide süsteemi poolt ja riigid on nad ise tunnistanud siduvaiks. Kuna esineb vastavus mõistusega, esineb ka vastavus loomuõigusega. Grotiuse kõrval nimetatakse teda vahel “teiseks rahvusvahelise õiguse isaks”.

7. Kelsen • Kelsen, Hans(vt H. Kelsen, Pure Theory of Law, Peter Smith, Gloucester, Mass, 1989, VII: “State and International Law”, lk 320 - 347). Autor nimetab rahvusvahelist õigust “primitiivseks õiguskorraks”, mis eksisteerib ka riigivabas (stateless) ühiskonnas. Puudub maailmariik –ja seadusandja ning prevaleerib eneseabi.

8. Natsionalism ja RÕ • (käsitluse aluseks on European Journal of International Law, vol 6 No 1, 1995ilmunud A. Carthy artikkel “Alfred Verdross and Othmar Spann: German romantic nationalism, national socialism and international law” • Verdross. ( saksa-austria päritolu) sümpaatia kuulus võimsale isamaale. Nationalistlikud ideed on seotud romantilise idealismiga. Verdross ei olnud otseselt natsipartei ideede pooldaja (vallandati Viini ülikoolist 1938). Samas esindas ta mitmeid natsionaalsotsialistlikke ideid oma õpikus “Völkerrecht”(1937): • Inimene saab eksisteerida vaid kui rahvyse, perekonna, klassi, kultuuri osana (orgaaniline lähenemine). RÕ eesmärk on tagada, et iga rahvus saaks rajada oma riigi. Riik peab teenima oma rahvast.

9. Marksistlik-Leninlik ideoloogia väidab, et rahvusvaheline õigus on normide kogum mille suhtes riigid, et oleksid nendega seotud, peavad andma oma nõusoleku. Põhirõhk pannakse sellistele rahvusvahelisõiguslikele põhimõtetele nagu: rahulik kooseksisteerimine, territoriaalse terviklikkuse ja riikide suveräänsuse austamine, mitteagressioon, mittesekkumine riigi siseasjadesse, võrdsus, ja vastastikune kasu. Tänapäeval on põhiliseks ideede kandjaks Hiina Rahvavabariik.

10. Eesti teadlasi • M. Bulmerincq (1822-1890): “Rahvusvahelise õiguse süsteem” (Systematik des Völkerrechts), “Rahvusvahelise õiguse praktika, teooria ja kodifikatsioon” (Praxis, Theorie und Kodifikatión des Völkerrechts) ja „Rahvusvaheline õigus” (Völkerrecht, 1884); • C. Bergbohm: „Riigilepingud ja seadused rahvusvahelise õiguse allikana” (Staatsverträge und Gesetze als Quellen des Völkerrechts); • A. Piip. Rahvusvaheline õigus on normide kogum, mis korraldabriikidevahelisi suhteid ning määrab isikute õigusi ja kohustusi mitm õigussüsteemi vahel;  • V. Grabar, Jurjevi ülikooli professor. Kirjutanud eessõna Franz von Liszti “Rahvusvahelisele õigusele” (1902).

11. Martens • F. F de Martens (1845-1909), Peterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, seotud Venemaa välisministeeriumiga. Martens etendas olulist osa Haagi rahukonverentsi organiseerimises 1899, samuti konverentsil sõjaõiguse kodifitseerimises. Ta oli Haagi rahvusvahelise tribunali liige ja valiti mitmeid kordi rahvusvaheliste vahekohtute liikmeks. Martensi töö “Rahvusvaheline õigus. Tsiviliseeritud rahvaste vaheline õigus” (Völkerrecht. Das internationale Recht der zivilisierten Nationen; Berliin 1883-1886). Martens mõistis rahvusvahelise õiguse all õigusnormide kogumit, mis määrab rahvaste eluliste sihtide saavutamise tingimusi nende vastastikustes suhetes. (Soovitav kirjandus: J. Kross, “Professor Martensi ärasõit”).

12. Tänapäevasemaid õigusfilosoofilisi lähenemisi • Schwarzenberger tuletab oma ideed Hobbsi teooriatest st väga normatiivne lähenemine. Õigus on see, mida saab normi abil määratleda. Kõik muu kuulub poliitika alla. Nii ei saa ka nn "soft law” eksisteerida.. • Morgenthau esindas skeptitsismi: RÕ on siduv vaid poliitika tõttu (Realpolitik). Olulisim pole mitte norm per se, vaid, kas ja kuidas on sanktsioneeritud st kas on tõhusalt rakendatav.

13. Ja veel… • McDougal esindab nn “poliitilist lähenemist” (sarnane eelmisele). Formaalne siduvus pole otsustav faktor. Relevantne on see, kuidas õigusnormi garanteerituse üle teostada kontrolli. RÕ on nähtus mis koosnebki kahest komponendist: õigus ja rhv poliitika.

14. Alvarez • Esindab nn “idealistlikku lähenemist”. Suured üldistused –õigus sh RÕ peab olema ühiskonna reflektsioon. Idealism, kui lähenemine on sarnane eeltoodud poliitilistele lähenemistele st olulised aspektid tuletuvad kusagilt väljaspoolt õigusnormi. Sotsiaalsed vajadused (mis omakorda sõltuvad maj. Ja tehnoloogilistest arengutest) transformeeritakse normatiivsesse keelde. Nii sünnibki RÕ, st kui midagi muutub rhv majanduslikus, sotsiaalses või tehnoloogilises plaanis, tekib otsene vajadus regulatsiooniks RÕ raames.