1. Väljundipõhise õppekavaga seotud põhimõisted ja metodoloogia

1. 1. Väljundipõhise õppekavaga seotud põhimõisted ja metodoloogia Aune Valk ja Einike Pilli

2. Õpiväljundid Koolituse lõppedes osalejad: • mõistavad väljundipõhise õppe lähtekohti ja oskavad põhjendada väljundipõhise õppekava eeliseid; • omavad ülevaadet väljundipõhise õppekava koostamiseks vajalikest dokumentidest ja regulatsioonidest ning oskavad neid kasutada; • valdavad õpiväljundite sõnastamise tehnikaid, oskavad määratleda väljunditega sobivaid hindamis- ja õppemeetodeid; • oskavad analüüsida väljundipõhiseid õppekavu, lähtudes konstruktiivse sidususe printsiibist; • eristavad õppekava väljatöötamise ja arendamise (protsessi) etappe pideva parendamise tsükli põhimõtetest lähtuvalt ning oskavad sellesse protsessi kaasata huvigruppe; • oskavad õppekavaarendajaid nõustada väljundipõhise õppekava koostamisel ja arendamisel.

3. Lühike ülevaade kõrghariduse kujunemisest • Suulisest kirjaliku suunas • 19. sajandi Saksamaal tõusis esile nn humboldtilik ülikooli ideaal, mida võib kokku võtta fraasi „hariduse jõud teaduse nõul” • sisendipõhine õppekava rõhutab õppetöö ja teaduse seotust ning teadlasest õppejõu rolli

4. Eesti kõrgharidus on liikumas pragmaatilisema, anglo-ameerika mudeli suunas. • Üheks oluliseks kõrghariduse mõjutajaks Eestis on Bologna deklaratsioon

5. Bologna deklaratsiooni märksõnad: • Lihtsalt loetavad/mõistetavad ja võrreldavad kraadid, mis saavutatakse läbi diplomilisa rakendamise. • Kahetsükliline õppesüsteem, kusjuures esimesel tsüklil on väljund Euroopa tööjõuturule. • Ainepunktidesüsteemi kasutuselevõtt toetamaks õpirännet, kusjuures ainepunkte võib omandada ka väljaspool kõrgharidust. • Õpirände toetamine, pöörates tähelepanu nii üliõpilaste kui õppejõudude rände ees seisvate takistuste ületamisele. • Euroopa koostöö toetamine kvaliteedi tagamisel, arendades võrreldavaid kriteeriume ja metoodikaid. • Euroopa dimensiooni toetamine kõrghariduses, sh ennekõike õppekavaarenduses, institutsioonidevahelises koostöös, mobiilsusskeemides ning integreeritud õppe-, koolitus- ja uurimisprogrammides

6. Ülikooli ja riigi suhe • ülikoolid vajavad, et riik garanteeriks nende autonoomsust seadusandlusega • riik esitab oma nõudeid ja ootusi ülikoolile ühiskonna edendamise ja arendamise seisukohalt • Kõrgkoolidel on suhteliselt suur autonoomia riiklikult kehtestatud standardi piires

7. Hariduslikus mõttes on toimunud mitmeid nihkeid: • Õppimisest lapsepõlves õppimiseni täiskasvanueas ja pideva enesetäiendamisprotsessini • Valitutest paljudeni • Õpetamisest õppimise rõhutamise suunas • Meeldejätmisest mõistmise suunas • Ühedistsipliinilisest mitmedistsipliinilise ja integreeritud lähenemise suunas • Teoreetilisest praktilise ja spetsialiseerumise suunas

8. Nihked hariduslikus mõttes (2): • Auditoorsest õppest mitmekesiste võimaluste suunas • Teadmise mõistmises liigutakse ühe võimaliku tõemõistmise juurest mitmetimõistetavuse, tõlgendamise ja refleksiooni suunas • Universaalsest kontekstuaalse suunas • Printsiipidest lugude suunas

9. Muutused üliõpilaste osas: • Keskkoolist ülikooli tulevate õppijate vähenev protsent; • Sellega kaasnev õppijate taseme mitmekesistumine ja keskmise taseme langus; • Varieeruvad ka õppijate vanus, kogemused, sotsiaal-majanduslik staatus ja kultuuritaust; • Maksvate õppijate osakaalu suur osakaal ja sellega seotud nõudlikum suhtumine haridusse;

10. Mõtle oma kõrgkooli arengule viimase kümne aasta jooksul. • Millised on olnud peamised muutused? • Kas oled märganud rõhuasetuse nihet nn humboldtilikult lähenemiselt anglo-ameerika pragmaatilise lähenemise suunas?

11. Õppekava käsitus „Õppekava on hariduseesmärkide teostamise plaan ehk milleks, mida, kuidas ja millise aja jooksul õpitakse ja õpetatakse.“

12. Marsh ja Willis (2007) eristavad kolme liiki õppekava: • kavandatud (planned) õppekava, mis määratleb kõige olulisema teadmise ja eesmärgid; • elluviidav (enacted) õppekava, kus õpetaja käitub vastavalt oma pedagoogilistele veendumustele. • kogetud (experienced) õppekava kirjeldab, mis tegelikult klassiruumis toimub. Kuna järjest enam õppijate õppimist toimub klassiruumist väljapool ja infotehnoloogia kaudu, siis on nende kahe reaalsuse ühendamine tähendusrikkaks tervikuks 21.sajandi hariduse üks kesksemaid ülesandeid.

13. Teoreetiline taust: kaks õpihoiakut Pindmine õpihoiak on omane neile õppijatele, kes püüavad ülesande ära teha võimalikult vähese vaevaga. Seal, kus on vaja kasutada keerukamaid kognitiivseid tegevusi, kasutavad PP õppijad lihtsamaid (nt kirjeldamine seal kus on vaja analüüsi, päheõppimine kus on vaja arusaamist). Sellist lähenemist väljendavad ütlused ”tolmu vaiba alla pühkimine” ja ”nurkade sirgeks lõikamine”, sest siin tehakse vähem kui ülesanne eeldab, aga just nii palju, et asjast pääseda.

14. Pindmise õpihoiaku põhjusteks võivad olla: Püüe saada miinimumpingutusega läbi, mille sügavam põhjus on huvi puudumine; Mitte-akadeemilised prioriteedid edestavad akadeemilisi; Ebapiisavalt aega, liiga suur töökoormus; Teadmatus õpitava eesmärkidest; Keelelised barjäärid: õppimine võõrkeeles, erialasõnavara mittevaldamine, liiga keeruline õpitav materjal; Nõudmiste mõistetamatus või siiras võimetus teatud kontseptsioone sügavalt mõista; Kõrge ärevus ja vähene eneseusaldus; Kehvalt planeeritud õppeprotsess.

15. Pindmist õpihoiakut toetav õpetaja/õppekava Ei too esile õpitu sisemist struktuuri ja tervikut, kasutavad pigem loetelusid Ei tutvusta eesmärke Hindab eraldiasetsevaid fakte (lühikeste vastustega ja valikvastustega testid) Õpetab ja hindab nii, et see tekitab küünilisust (me kõik vihkame seda teemat) Ei anna piisavalt aega – palju materjali ja vähe sügavust Tekitab ärevust ja madalat edulootust

16. Sügav õpihoiak Sügav õpihoiak läheb liikvele hoiakust, mille järgi õppijad püüavad sooritada õppeülesandeid tähendusrikkalt ja sobivalt. Tihti on selle hoiaku taga sügav huvi õpitava aine vastu. Sügava õpihoiaku eelduseks on põhjalike alusteadmiste olemasolu, seepärast pööratakse õppimisel tähelepanu nii detailidele kui tervikpildile. Sügav lähenemine toob tavaliselt kaasa ka positiivsed emotsioonid: huvi, olulisuse tunnetuse, põnevustunde.

17. Sügavale õpihoiakule aitavad kaasa: Soov täita ülesanded tähendusrikkalt ja asjakohaselt, mille allikaks võib olla sisemine uudishimu või kindel otsus saada häid tulemusi; Sobiv ja piisav taustateadmine; Võime töötada kõrgel kontseptuaalsel tasemel, st mõelda õpitu tähenduse üle; Eelistus ja võime töötada lähtudes tervikust, mitte seosetutest detailidest.

18. Sügavat õpihoiakut toetav õpetaja/õppekava Toob teema sisemise struktuuri selgelt esile Ootab tudengitelt aktiivset osalemist – nt probleemide püstitamist, küsimist Tegeleb valearusaamadega ja seletab nende mittesobimise põhjused ära Hindab sisemise struktuuri mõistmist, mitte üksteisest lahutatud faktide tundmist Rõhutab teadmiste sügavust suure materjali hulga asemel Kasutab hindamisviise, mis mõõdavad õpiväljundite omandamist

19. Biggs eristab kolme õpetamise tasandit: • Esimene tasand keskendub sellele, milline on õppija ja kuidas ta ainet omandab. • Teine tasand keskendub õppejõu tegevusele. • Kolmas tasand keskendub õppija tegevusele ja sellele, kuidas õppejõud õppijat aidata saab.

20. Õpikäsituses peituvad mitmed vihjed õppekava koostamisele: • Soovitud mõistmise tase tuleb defineerida õpiväljunditena • Tuleb leida õppetegevused, mis aitavad õppijatel neid väljundeid saavutada. • Tuleb leida hindamisviisid, mis aitavad õppejõul jõuda selgusele, kas väljundid on soovitud tasemel saavutatud või mitte.

21. Õppimise kaks tulemust (Biggs): • Lisanduvad teadmised • Suurenev arusaamine Esimene eelneb teisele, aga teise tulemuseni jõudmiseks on vaja põhjalikult kaaluda nii õpetamis- kui hindamismeetodeid. Võrdle seda erinevate teadmise viisidega.

22. Õppekava ja teadmise viisid Deklaratiivne (propositsiooniline) teadmine- viitab millegi teadmisele ja asjade kohta teadmisele. Sisuline teadmine, mis toetub uurimustele, mitte kogemusele. Deklaratiivne teadmine on avalik, tõestatav ja loogiline.

23. Õppekava ja teadmise viisid • Protseduuriline teadmine on oskus-põhine: funktsionaalne teadmine ilma kontseptuaalse aluseta. • Tingimuslik teadmine haarab endasse nii protseduurilise kui kõrgtasemel deklaratiivse teadmise, nii et inimene teab, millal ja miks ja millistes tingimustes peaks ta tegema ühte ja mitte teist. See lähenemine muudab protseduurilise teadmise funktsionaalseks.

24. Õppekava ja teadmise viisid Funktsionaalne teadmine – viitab teadmise esitamisele. Teadmine seostub õppija kogemusega, kes seda teadmist kasutab. Funktsionaalne teadmine eeldab deklaratiivse teadmise alust, kuid see hõlmab ka teadmist, kuidas asju teha (protseduuriline teadmine), millal ja miks neid teha (tingimuslik teadmine).

25. Teadmisviiside suhted Funktsionaalne Tingimuslik Deklaratiivne Protseduuriline

26. Õppeprotsessi planeerimine Õppeprotsessi planeerimisel on oluline jälgida “konstruktiivse sidususe” põhimõtet. Konstruktiivne sidusus viitab olukorrale, kus • eeldatud õpiväljundid, • õppijate võime neid saavutada ja • sobivad hindamiskriteeriumid eesmärkide täitumise mõõtmiseks ja konstruktiivse tagasiside saamiseks langevad kokku.

27. Konstruktiivse sidususe juures on veel olulised: informeeritud otsustused selle kohta, millised õppimise ja õpetamise protsessid on kõige olulisemad, et võimaldada õppijate liikumist õppeeesmärkide suunas ja demonstreerida nende saavutamist sobivates kontekstides.

28. Konstruktiivse sidususe mudel Õpetamine Õpetaja perspektiiv: õppeeesmärgid hindamine Õppimine Õppimis-tulemused Õppija perspektiiv: hindamine

29. Sidus õppekava Kui eesmärk on funktsionaalne teadmine, ei või peamine teadmine, mida edastatakse, piirduda deklaratiivse (ega ka protseduurilise) teadmisega. Sidus õppekava on see, kus see, mida õppekava lõpuks õppija õpiväljunditena lubatakse, see, kuidas ja mida õpetatakse-hinnatakse ja see, mida õppijad lõpuks omandavad, langevad kokku.

30. “Ülevalt alla” kavandamine Õppekava õpiväljundid Moodul 1 ÕV Moodul 3 ÕV Moodul 4 ÕV Moodul 2 ÕV Aine 1 Aine 3 Aine 2

31. Väljundipõhine õppekavaarendus • Õppekava jagamine loogilisteks ja funktsionaalseteks ühikuteks - mooduliteks • Moodulite väljundite kokku leppimine ja sõnastamine • Mooduli jagamine aineteks/moodulisse ainete valimine, nende õpiväljundite sõnastamine koos kõigi selle mooduli õppejõududega • Hindamismeetodite valik • Sisu- ja õpetamismeetodite valik

32. Eri tasemel eesmärgid kitsenevas suunas Mooduli/ aine lõpuks omandatud pädevused Pädevustega loogilises seoses olevad hindamisviisid ja -kriteeriumid Pädevuste edendamiseks vajalikud õppemeetodid Aine sisu