Teljeaeg Jaspers (6. saj eKr)

1. Teljeaeg Jaspers(6. saj eKr) KreekaParmenides jt IndiaBuddha HiinaLaozi PärsiaZarathrustra Erilised metafüüsilised religioonid, mis erinevad etnilistest ja lokaalsetest, maailma religioonid on oma algpunktis isiku päästmise religioonid, erinevalt massilis-arhailistest religioonidest

2. IDA - LÄÄS • India mõttesüsteemid on eeskätt sünkretistlikud (st et mütoloogia ja filosoofia on omavahel põimunud), erinevalt Vana-Kreekast, kus on täheldatav üleminek müüdilt Logosele, mida seostataksegi filosoofilise mõtte sünniga. • Erinev on ka metoodiline hoiak: Euroopa kultuuris on mõtlemine suunatud nähtuste seletamisele, vanaindia kultuuris (ja laiemalt Ida kultuuris) — on see suunatud inimese enda muutmisele.

3. Dharma(dhr – kandma, hoidma) • Nii kandja kui kantav. Ennekõike mõistetakse dharma all Buddha õpetust tervikuna. Kitsamas, psühholoogilises tähenduses on dharma´d isiksuse algüksused või vormid, mille kaudu me välismaailma tajume ning sellele reageerime. Samas kuuluvad dharmade kilda ka näiteks neli ürgelementi. • Euroopa keeltes pakutud tõlkevasted: seadus, seadumus, õpetus, omadus, asi, fenomen, element, märk, tekst, positsioon, kvaliteet, energia, psüühika kvantinformatsioon, predikaat, atribuut, absoluut jne.

4. DHARMA • Mõiste oli olemas juba hinduistlikus filosoofias, tähistades ühtsust ja maailmakorda ning üksikisiku kohustusi ja elusihiti. Budismis on dharma olemise algosis, dharmade arv on lõplik ja nende kombinatsioonidest moodustuvad kõik psüühilised ja materiaalsed nähtused. Sellest lähtuvalt ei ole igavest muutumatut hinge olemas, inimest võrreldakse vooluga, milles dharmad ühinevad ja kus need põhjuse ja tagajärje mõjul jälle lahknevad. Dharma ei ole jaotatav ja ta on hetkeline.

5. Dharma • Budismis hakati dharmat vaatama nii reaalselt eksisteerivana aga ka mõeldavana (kui kogemuse kirjeldamise keele element). Algelement aga samas ka märk. Nende kahe kokkupuutepunktis on omadus, mida see dharma kannab. • Linnart Mäll leiab, et dharma on eeskätt tekst selle sõna semiootilises tähenduses, aga ühtlasi ka teksti element ning tekstiloomemehhanism. (1998: 312–315)

6. Dharmad jaotuvad viieskandhaehk inimese „mina” konstitueeriva kogumi vahel: • ihukogum — sisaldab peamised ürgollused (maa, vesi, tuli, tuul) ning kõik see, mis nendest tuleneb. Siia alla mahuvad ka tajuorganid ja kõik tajutavad objektid (11dharmat) Mäll kuju • tundmiskogum — hõlmab psühhofüsioloogiliste kontaktide (nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise, puudutamise ja meele) vahendusel saadud elamused; n-ö tühi taju ilma kohese tundevärvinguta pole mõeldav (1) tunne • mõtestamiskogum — hõlmab märgilis-mõistelist taju, millega vastavalt tuntakse ära kujud, helid, lõhnad, maitsed, puudutused ning mõtted (1) mõte • valmistamiskogum — hõlmab psüühika motiveerivaid jõude, sealhulgas just neid tahtlikke impulsse, mille lähtekohaks on kogetud kujud, helid, lõhnad, maitsed, puudutused ning mõtted (58) kujutlused • teadvustamiskogum — hõlmab mõistust eeskätt analüütilise mõtlemise tähenduses. Teadvustamine, mis tuleneb nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise, puudutamise või meele aktiivsusest. (1) teadvus

7. Neid viit skandhat võib vaadelda ka psüühiliste protsesside hierarhiana (Aleksander Pjatigorski, 4 viimast), tekib paralleel ka Peirce´i kolme kategooriaga. • Seostuvad ka meie jaoks olulise mõistepaariga Namarupa(nimi-kuju). Edward Smalli (1987) tõlgenduses on rupa tähistaja, füüsiline märk, mis esineb näiteks kuuldava helina või nähtava kujuna, ning nama kui tähistatav — midagi ideaalset, millele tähistaja viitab. • Aleksander Pjatigorski ja Merab Mamardashvili peavad dharma-teooriat „esmaseks metakeeleks”. See on metakeel, mis tekib väljaspool klassikalist subjekti ja objekti vastandamise probleemi.

8. Nagardzhuna (mahajaanaloogik ja filosoof, II saj). Kasutastetralemma loogikat – kui õpilane küsib budalt, kas maailm eksisteerib, siis sellele küsimusele on neli loogilist vastust: jah, ei, on ja ei ole, ei saa öelda, et maailm eksisteerib kui ka ei eksisteeri. Määramatuse loogika: A + (-A) + {A + (-A)} + [+{A + (-A)}] = 0. Dharmad on tühjad ja ainult kirjelduskeele elemendid, see on märgiline konstruktsioon.

9. Teadvuse seisundid (Gaudapada /5-6.saj/ näide ja Shankara /6. kuni 8. saj/ kommentaar): • üldinimlik (illusionist on maa peal). Teadvus ärkveloleku ajal, orienteeritus välistele objektidele. Lihtsad pertseptsioonid (lõhn, värv, maitse). • Särav (illusionist on köiel). Unenäod, tähelepanu on pööratud teadvuse sisemusse, vastupidiselt esimese olekuga. • Teadvus on sügavas unes (illusionist on meie silmist kadunud). Unenägudeta uni. Sisemine tarkus, see mida ei ole võimalik raamatutest hankida. Ühtne olemus, ei ole võimalik jaotada ning eristusi leida. • Sõna ei ole, ei ole vastandusi, piirseisund. Seda seisundit ongi võimalik määratleda ainult läbi eituse, sest teda ei ole väljaspool kogejat tajuda ja näha, samas on ta ka mõistuse poolt tunnetamatu. See on kõrgeim reaalsus.

10. India grammatik Panini(4 saj. eKr). • Indias oli grammatika väga arenenud (sanskriti keele baasil). Panini püüdis luua formaliseeritud algebralist grammatikat. Kõigepealt anti leksikon (lõplik nimekiri kõikidest tüvedest), edasi oli üle 200 nimekirja nimedest, afiksitest, määrsõnadest ja asesõnadest. Nendest oli võimalik genereerida kõike kuni süntaksini. Reeglid püüti hoida kaugel tähendusest ja selleks mõeldi välja kunstlikud tüved. Kunstlik tüvi annab formaalsed tunnused, see oli tema ainus tähendus.

11. Sanskritis kolm terminit, mis kõik on märgiga seotud – semiootilised terminid: • Artha – tähendus. Shabda – heliline vorm. Arthaks nimetatakse igasugust tähendust mida endale võib omistada igasugune märk. Märgipoolse tähenduse omistamine sõltub sellest, milline on märgi vaatleja teadvuse seisund. Tähendused ei erine ainult sügavuse poolest, vaid võivad olla täiesti erinevad. • Dhvani – kaja/heli/toon. Varjatud tähendus, poeesia hing, varjatud sugestiivne tähendus – konnotatsioon. • Sphota – varjatud tähenduse grammatiline analoog. Mingi vormiliselt välja toodud asi.

12. Bhartrihari(V-VI saj) • eristab lingvistilise teate kolme formaalset aspekti. Esimene on foneetiline struktuur ehk reaalsed helid, teine on fonoloogiline struktuur (esimene on puht heliline ja ainukordne igale rääkijale, teine on keeleline struktuur mis annab meile võtme igat rääkijat mõista), kolmas on sphota, ehk dhvani manifesteering ehk meie mõistes märk. Integreeritud lingvistiline sümbol, jagamatu ja ajatu. Luuletus, mis on pähe õpitud. Vaadeldud vääriskivi.

13. Andres Herkel. Kokkuvõte vana-india mõttesüsteemide arengust. Mis muutubmõtlemises? • muutuvad mõisted ning tekib terminoloogia, mis võimaldab üksikasjaliselt kirjeldada psüühilisi protsesse (taju ja mälu, ka mõtlemist ja tahet) ning psüühika muutumist mõtluse (meditatsiooni) käigus. Selline terminoloogia tagab mõtlemise senisest märksa suurema refleksiivsuse. • Järk-järgult kujuneb arusaam nime ja nimetatu ehk sõna ja denotaadi seose meelevaldsusest. See hakkab avalduma klassikalistes upanishadides („muutumine seisneb kõnepruugis, nimeandmises”) ning jõuab oma kõrgpunktini mahajaana filosoofias („kõik dharma´´d on tühjad”).

14. Herkel • Nagu Kreekas, hakatakse ka Indias mõistetega opereerimisel kasutama süllogistikat. Siiski muutub see harva eesmärgiks omaette, sest india mõttesüsteemide ülimad eesmärgid pole mitte puht loogilised, vaid soterioloogilised /kr soteria – päästmine/. Seejuures areneb Vana-India loogika teist rada kui Aristotelese loogika, tuues võimsalt sisse süllogistikat ületava metaloogika ehk määramatuse loogika elemente ( tetralemma; Nagardzhuna paradoksid liikumise kohta jm).

15. Herkel • Mõtlemises tekib avatus, pluralism, erinevate lahenduste aktsepteerimine ja otsimine. Sellele aitab muuhulgas kaasa kosmoloogiline ja mütoloogiline pluralism (mahajaana „lugematud budaväljad”, aga ka abstraktsed matemaatilised, kuid samas metaloogilised ja metapsühholoogilised) mõisted nagu „null” ja „lõpmatus”. • Muutub mõtlemise produkt, see tähendab tekstid. Lisaks mõistetele ja nende kasutamisele muutub tekstide enda struktuur. Vanad, rituaalseid dialooge imiteerinud kosmoloogilised tekstid asenduvad filosoofilise väitluse elemente sisaldavate tekstidega. Lõpuks asenduvad dialoogse struktuuriga tekstid monoloogsete autoritekstidega, kusjuures poleemiline stiil säilib. (Herkel. Müüt ja mõtlemine 2002: 234–235)

16. HIINA Fen Yulan (kaasaegne hiina filosoof) toob välja kuus erinevat vanahiina filosoofilist koolkonda • konfutsiaanlus • taoism • yinyang • motistid • nimede koolkond • legistid (parandavad nimesid)

17. Motism. Mo Di(4.–3. saj eKr). • Asi — see on üldnimi. Selleks tuleb ühendada palju erinevaid asju, et anda neile pärast üldine nimi. • “Hobune” — see on liigi nimi. Kõike sarnast tegelikkuses saab määrata selle nimega. Ori Tsani isiklik nimi on eranimi mis on piiritletud ainult ühe Tsani eksisteerimisega. NB! Hieroglüüf “nimi” (min) omab mitut tähendust: • nimetus • mõiste • sümbol

18. Nimi ja nimetus • Sõna on mõistete väljendus. Suu liikumisel hääldab rääkija “nime”. Nimed on nagu tiigri joonistus (nimed kujutavad tegelikkust nagu joonis — tiigrit). Ütlen, et sõna ja nimi on tihedalt koos nagu kivi. Nimetus. On olemas nimi ja pärast nimetatakse uusi asju sõnaga, mis juba oli. Kui ei ole nimesid, ei ole nimetusi. Nimetusi on kolme sorti: • ühised (üldised) koer • näited see koer on kutsikas • hüüdnimed, kui nimetan eset kõrvalise nimega Ah sa koer!

19. Nimede koolkond või nominalistid / Minjia/ Gonsun Long(u325–u250) • Tegeles loogika küsimustega. Sofismid. Õpetus “nimedest ja reaaliatest”, mis sisaldab mõistete, väidete ja järelduste analüüsi aporeetika /kr aporia — kimbatus, vastuolu/ seisukohast. • “Kas valge hobune võib mitte olla hobune?”. Võib. Kuna “hobune” on see, mis tähistab vormi, “valge” — mis tähistab värvi [ja vormi] ei ole see, mis tähistab vormi. Seepärast “valge hobune” ei ole “hobune”. Üldine (olemus) – üksik (nähtus).

20. “Kas valge hobune võib mitte olla hobune?”. • Hobuse ja valge hobuse suhe on üldise ja üksiku suhe. “Hobusel” kui üldisel kategoorial pole omadust olla valge, ja kui tal on omadus olla valge, siis pole ta enam hobune. Gongsun Long haarab kinni üldise ja üksiku erinemisest nähtustes, ta eitab üldist olemuses ja sel moel vastandab olemust nähtusele ning otsib olemust ilma nähtuseta.