SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE

1. SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE SOSE O1.137 Silvi Salupere 8.loeng

2. Levi-Strauss. Struktuur ja vorm (ühest Proppi tööst) 1960, /1966 Propp vastas/ • Vahe formalismi ja strukturalismi vahel. Esimese jaoks on vorm ja sisu täiesti eraldatud, kuna vorm on kaemuslikult kättesaadav, sisu aga lihtsalt jääk, millel ei ole tähenduslikku jõudu. Strukturalismi jaoks sellist vastandust ei eksisteeri: ei ole olemas ainult abstraktset ja ainult konkreetset. Vormil ja sisul on ühesugune olemus ja nad alluvad ühtmoodi analüüsile. Struktuur on ise sisu, mis on esitatud loogilises vormis (mida mõistetakse kui reaalsuse omadust).

3. Müüdid ja muinasjutud kui keele eriliigid kasutavad keelt „hüperstruktuurselt”: • Nad moodustavad n-ö metakeele, mille struktuur on teokas kõigil tasanditel. Tavakeelele (kõne) lisandub veel üks parameeter, kuna reeglid ja sõnad on siin kujundite ja tegevuste konstrueerimiseks, olles „normaalseteks” tähistajateks kõne tähistatavate jaoks ja samal ajal tähenduslikeks elementideks tähenduste lisasüsteemis, mis rullub lahti teises plaanis. • Muinasjutus on „kuningas” mitte lihtsalt kuningas ja „karjatüdruk” karjatüdruk: need sõnad ja nende tähistatavad saavad osalisteks mõistete süsteemi konstrueerimisel, mis moodustub opositsioonidest mees-/nais- (looduse suhtes) ja kõrge/madal (kultuuri suhtes) ning nende kuue termi kõikidest võimalikest ühendustest.

4. Binaarsed opositsioonid, millega opereerib müütiline mõte • Asetsevad erinevatel tasanditel. Erinevad tasandid ja “koodid” on omavahel suhestatud. • Algmaterjaliks on sensoorsed omadused (nt selge/pime, vaikne/vali, pehme/kõva, kuiv/märg, toores/keedetud, värske/mädanenud jmt) • Liikumine abstraktsuse suunas: tekivad opositsioonid, mis väljendavad vormide loogikat– tühi/täis, sisemine/väline, kaasatud/ mittekaasatud • Eristavateks tunnusteks ei ole asjad ise, vaid üldised omadused

5. ARMATUUR, KOOD, TEADE • Üleminekul müüdilt müüdile jäävad armatuur ja kood samaks, aga teade muutub. Teated antakse edasi koodide abil, millel on oma grammatika ja leksika. Invariantne on just nende grammatika, aga mitte leksika (ja seetõttu ka mitte teade). • Levi-Straussi jaoks on oluline eelkõige paradigmaatika, Greimas lisab Proppist lähtuva süntagmaatika

6. Claude Levi-Strauss. Mütoloogikad • I. “Toores ja keedetud” 1964 • II. “Meest ja tuhast” 1966 (mesi ja tubakas) • III. “Lauakommete päritolu” 1968 • IV “Alasti inimene” 1971

7. Mütoloogikad. Sissejuhatus • Meetod eeldab, et iga üksik müüt eksisteerib kui skeemi (mida on võimalik eristada vaid järkjärgult, tuginedes suhetele paljude müütide vahel) osaline realisatsioon. • Müütide analüüs kui partituur. Richard Wagner — müütide strukturaalanalüüsi isa. • Me vaatleme iga müüdi järgnevusi ja müüte endid nende vastastikustes suhetes nagu muusikateose instrumentaalpartiisid ja uurime neid nagu sümfooniat.

8. Mütoloogia asetseb kahe vastandliku märgisüsteemi — muusikalise keele ja artikuleeritud kõne — vahel. Näidata, mil moel empiirilisi kategooriaid (toores ja keedetud, värske ja roiskunud jms) võib käsitleda kui kontseptuaalseid instrumente abstraktsete mõistete loomisel. • Loodus-kultuur. Köögi mütoloogiline päritolu.

9. Kood: kuulmis maitse lõhna taktiilne

10. Nüüd saab selgeks, mis on kivi ja puu vokalismi põhjuseks: heli edastajad tuleb valida nii, et nad kutsuksid samal määral esile teisi meelelisi konnotatsioone. Teatud abielemendid, mille kaudu on võimalik väljendada isomorfismi, mis on omane kõigile meeltest tingitud opositiivsetele süsteemidele. • Järelikult võib kujutada tervikuna teatud ekvivalentsuste gruppi, mis ühendavad elu ja surma, taimetoitu ja kannibalide toitu, mädanevat ja mittemädanevat, pehmust ja kõvadust, vaikust ja müra.

11. Võtmemüütideks on kulinaarsed (värske/mäda-nenud – loodus, toores/keedetud – kultuur) • Algmüüt (bororoo müüt)ei käi mitte taevase vee (vihma ja tormi) päritolu kohta, vaid on transformatsioon loost tule ja köögi päritolu kohta. Võrdluseks teise hõimu že müüdid, kus on samuti Pesarüüstaja, kes on jäetud puu otsa oma sugulase (nüüd juba õemehe) poolt. Jaaguar päästab ja annab tule. Seosed: • Intsest –päikesevarjutus • Päikesevarjutus – epideemia • Kannibalism – haigused • Köök –vaikus, korrastatus

12. Algmüüt Pesarüüstajast (bororoo) Võrdleb teiste bororoo päritolu müütidega, mis samuti algavad intsestiga (veekogude, ehete, matuse-kommete, haiguste tekkimisest). Korra rikkumine peresuhetes → tavaliselt seotud elementide lahku viimine → taasühinemine toimub vahepealse elemendi (mille päritolu seletatakse) sisseviimisega: • Vesi (mediaator taeva ja maa vahel) • Kaunistused (loodus-kultuur) • Matusekombed (elus-surnud) • Haigused (elu-surm)

13. Toitumine, koodi ehitamine • Toitumise probleemi vaadeldakse kui suhet tarbija ja tarbitava objekti vahel ja kategooriad, mis me postuleerisime, et väljendada erinevate tarbimisobjektide sisu (keedetud vs toores, värske vs mädanenud), võis kindlaks määrata ainult ühe või teise suhte võimalikkuse jaatuse või eitusega. Kui nii, siis on vesi ja tuli kui tootjad toodetava objekti suhtes. Ja tõepoolest, just tuli muudab toore keedetuks ja vesi teeb värske mädanenuks. Seega paikneb tarbitav objekt adressandi (tootja: vesi, tuli) ja adressaadi (tarbija) vahel.

14. Gastronoomiline kood:Lekseem (jaaguar) suhtub semeemi (loomne) nagu tarbimise subjekt tarbimise objekti. Kood on formaalne struktuur, moodustub piiratud hulgast seemilis-test kategooriatest (toores vs keedetud)

15. Gastronoomiliste ja seksuaalsete väärtuste ekvivalentsus • Seksuaalne käitumine abielusiseselt vastab elule; see on toidu keetmine, mis konjunktsioonis mädanenuga kutsub esile käärimise ja elu. • Poissmees ja poisslaps, kes pole läbinud initsiatsiooniriitust seostatakse toore ja tule-surmaga • Abieluväline seksuaalakt kui toore ja mädanenu konjunktsioon, rõhutab surma

16. Gastronoomiline kultuur

17. Seksuaalne kultuur

18. Mädanemise ja praadimise seisundi kosmoloogiline ja sotsioloogiline konnotatsioon. • Pueblo hõimu emad sünnitasid lapsi kuuma liiva hunniku kohal, sellega nagu töödeldes teda tulega (vastukaaluks toorestele, looduslikele või valmistatud objektidele). • Noori neide „praeti“ ahjus.

19. Algirdas Greimas Jagab narratiivsed funktsioonid (Proppi omad) 3 kategooriaks: • Lepingulised (sõlmitused ja lahendused) • Tegevuslikud, s.o katsumused • Lahutavad (lahkumised ja tagasitulekud, kontakti saavutamine ja kaotamine)

20. A. Greimas. “Mütoloogilise narratiivi interpretatsiooni teooria juurde”. 1970 Aktandid ja lepingulised suhted • D1 (saatja) vs D2 (vastuvõtja) • S (subjekt-kangelane) vs O (objekt-väärtus) • A (abiline) vs T (vastane-kahjur) Põhilised lepingulised suhted ja neile vastav rollijaotus narratiivi toopilises osas Vt Bororoo müüdi kohta http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/greimas/Elu.htm

21. Kaks kangelast: isa ja poeg • Kangelase disjunktsioon ühiskonnaga viib tema konjunktsioonile vaimude maailmaga. • Mõlemad kangelased, identsed oma loomuselt, erinevad käitumiselt. • Peale vägivalda määratletakse mõlemat messtegelast ühtemoodi, kuid poeg transformeerub läbi katsumuste oma algse seisundi vastandiks, aga isa jääb ikka tooreks ja mädanenuks.

22. See erinevus on seotud nende aktant-subjekti süntagmaatilise staatusega, mis vastanduvad:

23. KOOD • Kood — see on mudel, mis on rea tinglike lihtsustuste, mis on teostatud eesmärgiga kindlustada mingite teadete edastamine, tulemus. • Paljudel juhtudel samastatakse kood keele (kusjuures sel juhul ei peeta silmas loomulikku keelt, vaid keelt kui teatud abstraktsiooni) mõistega • Juri Lotman vaidles vastu koodi samastamisele keelega, väites, et keel = kood + ajalugu, st keel mäletab ja on võimeline ka “etteaimama” (diakroonia ja dünaamika), kood aga on eelkõige lihtsustus ja oluline on sünkrooniatelg.

24. David Chandler jagab koodid • Sotsiaalsed • Tekstuaalsed • Interpreteerivad Mitu koodi koos – sünkretism. Vrd Fawcett

25. SOTSIAALSED KOODIDlaiemas mõttes on kõik semiootilised koodid “sotsiaalsed” • loomulik keel (fonoloogilised, süntaktilised, leksikaalsed, prosoodilised ja paralingvistilised allkoodid); • kehakeel; • tarbekaupade (riided, autod jmt); • käitumiskoodid(rituaalid, rollimängud jmt).

26. TEKSTUAALSED (representeerivad) koodid • teaduskeel, ka matemaatika; • esteetilised (poeesia, draama, maalikunst, muusika jne) – k.a klassitsim, romantism, realism; • žanrilised, retoorilised ja stilistilised: narratiiv etc.); • massimeedia (foto-, TV, filmi, raadio, ajalehtede/ajakirjade koodid). Tehnilised ja kokkuleppelised (nt formaat).

27. TÕLGENDUSLIKUD[nende osas ei ole üldist kokkulepet, et on semiootilised] • pertseptuaalsed (eriti visuaalne); • ideoloogilised: laiemas mõttes teksti “kodeerivad” ja “dekodeerivad”, kitsamas - igasugused –ismid (individualism, liberalism, feminism, rassism, materialism, kapitalism, progressivism, konservatism, sotsialism, objektivism, populism).

28. Need kolm koodide tüüpi suhestuvad kolme teadmise (knowledge) valdkonnaga: • maailma kohta (sotsiaalne teadmine); • meediumi ja žanri (tekstuaalne teadmine); • suhe (1) ja (2) vahel(modaalsed otsustused).

29. Roland Barthes “S/Z”(1970) tekstis sisalduvad koodid Traditsioonilisele teksti süžeele omased • empiiriline tegevuse kood • hermeneutiline(saladuse) Avatud tekstile omased • kultuuriline, teadmise, referentsiaalne • seemid (rikkus, kuulsus, naiselikkus) • sümboolne (tabu, Pygmalion)