SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE

1. SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE SOSE O1.137 Silvi Salupere Semiootiline hermeneutika. Mõistmine ja selle strateegiad. (Argi) elu semiootika. Semiootika piirid.

2. Tekstide mõistmisest • Arusaamine on protsess, mis tugineb eelkõige märkide mõistmisele (mitte asjade). Asja mõistmiseks peame me sellest eemalduma, muutma ta märgiks. Lausete tõlgendamise viisid: • referentsiaalne— ütlust mõistetakse kui kirjeldust mingist asjade seisust • signifikatiivne— ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta • metafooriline— ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega • orientatsioon alltekstile— ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista

3. Hermeneutikuid • F. Schleiermacher(1768-1834) — pastor, filosoof, teoloog. Eristab kahte arusaamise liiki — tekstist (grammatiline) ja teksti autorist (psühholoogiline), kusjuures viimane on olulisem. • Schleiermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada.

4. Schleiermacher 1819 a. formuleeris tõlgendamise reeglid: • psühholoogiline, tõlgendamine alaku teemast, s.o üldisest, ülevaatest • hermeneutilise ringi rakendamise vajalikkus • stiili täielik mõistmine. Stiil ei kuulu ainult keele valdkonda, vaid on autori mõtlemisviisi peegeldav • autori ja tõlgendaja positsioonide võrdsustamine; s.h teadmine ajastust, kirjandusest enne teose ilmumist Kahe meetodi — divinatsiooni (ennetav intuitiivne terviku mõistmine, etteaimamine) ja võrdluse rakendamine, analüüs ja sisseelamine.

5. Hans G. Gadamer(1900-2002) • Peateos on "Tõde ja meetod". Kunstile ja vaimuteadustele eri-omane tõde, mis pole ühendatav uusaegse teaduse meetodi mõistega. Vaatleb teadmiste loomist kindlate meetodite abil kui uusaegsele teadusele olemuslikku. Tõde on seal tunnistatav vaid selle puhul, mis on metoodiliselt kindlaks tehtud. • Vaimuteadustes aga ei pea tunnetus põhinema mitte metoodilisele eemaldumisele oma esemest, vaid, vastupidi, mõtestaja (tõlgendaja) kuuluvusele oma eseme ja selle ajaloo juurde. Inimliku maailmakogemuse olemuslik keelelisus: “Olemine, mis võib mõistetud saada, on keel.”

6. H. G. Gadamer • Teksti mõistmiseks pole oluline mitte niivõrd autori biograafia jne, tuleb lahus hoida autori kavatsus ja teksti tähendus. • Schleiermacheriga polemiseerides: mõistmine pole taasloomine, vaid alati loomine, mitte rekonstrueerimine, vaid konstrueerimine. Sch. järgi on tekstil olemas üks ja õige interpretatsioon, Gadameri järgi ei saa seda olemas olla. Iga ajastu, iga kogemuslik taust loob oma erinevad interpretatsioonid.

7. Paul Ricoeur(1913-2005) • Mõjutatud fenomenoloogiast ja psühhoanalüüsist, tema jaoks ei ole arusaamine täiel määral teadlik protsess. • Igasugune mõista püüdev analüüs on alati refleksiivne (enesekohane). Märke interpreteerides interpreteerib subjekt ka iseennast.

8. Gilles Deleuze (1925-1995) “Mõtte loogika” (Logique dusens,1969) • Revideerib traditsioonilist märgikont- septsiooni. Märk ei representeeri objekti, ei viita tema olemasolule, vaid pigem konstateerib tema puudumist. Keeles on vaid objekti jälg. Seepärast on keel alati midagi pinnapealset tähistavate objektide (kehade) suhtes. Märk (tähistaja) on seotud osutatavaga (denotatsioon) ja tähistatavaga (kontsept, mõiste, tähendus).

9. Tähendus ja mõte Mõte on eriline olemus, mis kuulub nii tähistaja (märk) kui ka tähistatava (mõiste) juurde. See on midagi liikuvat ja saavat. Neli lauses fikseeritud seosetüüpi (“Marcus Antonius on surnud”) • märgib/denoteerib asjade olemist, fakti • väljendab/manifesteerib minu arvamust või usku • tähistab/signifitseerib väidet • ja omab lisaks mõtet “suremine”. See on puhas sündmus, seotud tegusõnaga ja olemisega. Mõte ei ole põhjus-tagajärjelike seoste, vaid mängu tulemus.

10. Umberto Eco.Märkide produtseerimine Klassifikatsioon põhineb 4 parameetril: • Füüsiline töö, mis on vajalik väljendite produtseerimiseks, seotud äratundmisega läbi ostensiooni (viitamise) • Suhe väljendi abstraktse tüübi ja konkreetse esituse (replica) vahel • Kontiiniumi või materiaalse substantsi tüüp • Artikulatsiooni moodus

11. Märkide produtseerimise viiside tüpoloogia

12. Äratundmine, tuvastamine (recognition) Leiab aset, kui objekt või sündmus, kas looduslikult või inimese tegevusega loodud, satub interpreteerija vaatevälja. Tüübid: • Jälg, jäljend (imprint), nt looma jalajälg • Sümptom, nt inimnahal avalduvad haiguse jäljed • Juhtlõngad (clues), nt äratuntavad objektid mõrvapaigal (CSI)

13. Viitamine (ostension) Leiab aset, kui mingi objekt eristatakse ja teda esitatakse kui näidist. • Näide (example) – üks konkreetne sigarett “sigarettide” tähenduses • Näidis (sample) objekti või žesti osa terviku asemel (tühi sigaretipakk tähenduses “[täis] sigaretipakk”) • Fiktiivsed näidised (kui keegi imiteerib vehklemist ilma mõõgata, tähenduses “ma vehklen” või üldisemalt “duell”)

14. Replikad (replicas) — abstraktse tüübi üksikmärgid • Sõnad kuuluvad replikate väga piiratud kategooria alla (kombineeritud ühikud, mis rahuldavad kahekordse artikulatsiooni nõuet). • Ka pseudo-kombineeritud ühikutel on replikad (nagu Mondriani maal või noodid partituuris: need on ühikud, mis on kombineeritud kindlate reeglite järgi, kuid me pole kindlad, kas nende sisud on seostatavad täpsete tähendustega)

15. Leiutis, väljamõeldis (invention) Seos tüübi ja tokeni (üksikmärk ) vahel on lihtne suhe. Loomulikus keeles tavaline (tähistaja ja tähistatava seos). Kuid mitte ainult arbitraarsed märgid, vaid ka näiteks sümptomid. Väljamõeldise näited: • Ühildumised (congruences) • Projektsioonid (projections) • Graafid (graphics)

16. Päikesekella näide • Väljamõtleja projekteeris (geomeetrilises mõttes) konkreetse kogemuse andmed väljenduslikku diagrammi. Projektsioon kui kultuuriliste operatsioonide kogum, määrab ära just sellise väljenduse võimalikkuse. • leiutis piirides: sobivate punktide maksimum (näiteks surimask) ühilduvuses läbi produktsiooni tüüpide kuni saadakse sobivate punktide miinimum graafidena

17. Lihtsustamise mõttes kasutame ainult esimest kahte parameetrit. • NB! märkide produktsiooni viiside klassifikatsioon ei ole märgitüüpide klassifikatsioon. Noolt me võime pidada märgiks, kuid see on erinevate märgiproduktsiooni viiside tulemus. Niikaua kui ta eksisteerib kui mudel liiklussignaalide “laos”, on ta kombineeritud ühik, mida haldab lihtne suhe (ratio facilis); kui ta reprodutseeritakse erinevatel viisidel (suurus, värvus, vorm) on ta stilisatsioon; tema tõhusussõltub tema vektoriaalsusest, mida haldab(keeruline suhe) ratio difficilis

18. Antud tüpoloogia kasutamine arhitektuuris • Arhitektuurilistel objektidel on tähendus tänu nende funktsioonile ja konnotatiivsele väärtusele. Nad on tekstid, mis moodustuvad märkidest. • Nt trepp on stilisatsioon, arhitektuurilise tüpoloogia ühik, samuti kombinatsioon replikalistest ühikutest ja vektorisatsioonist, mõned tema elementidest on pseudo-kombinatoorsed ühikud. • Tugitool on stilisatsioon, loodud pseudokombinatoorsete ühikute kokkupanekul. Niikaua kui see reprodutseeris istuvat keha, oli see leiutusliku projektsiooni juht, mis, läbi edasiste väärtarvituste (catachresis), sai abstraktse ja väga üldise sisumudeli jäljendiks (imprint).

19. Keeles Ah ah! Quand vous dites, “Je vais au cabaré”, ça va sans dire que vous êtes américain! • Ah ah see on sümptom, väljendab adressanti. Samuti on see faatiline, sel juhul fiktiivne näide ja stilisatsioon. Kui paralingvistiline, on ta pseudokombinatoorne ühik. Lihtne suhe • Siis... kui väljend loogilises plaanis. Vektorisatsioon ka süvatasandil. Keeruline suhe • Je vais au cabaré ostensioon, kuna tsitaat. Etnilise kuuluvuse sümptom. Võib olla nii jäljend (otsene jäljendus), kui ka projektsioon (sel juhul keeruline suhe) • ça va sans dire verbaalne stilisatsioon, retooriline võte

20. Artikulatsiooni moodus • Jätta nimetus “keel” nendele sõnalistele koodidele, kus kahekordne jaotus on vaieldamatu fakt. Esimese järgu jaotused, milledel on tähendus (moneemid, keelemärgid), mis moodustavad süntagmasid. Need esimese järgu elemendid jaotuvad seejärel neid moodustavateks teise järgu elementideks (foneemid). Keeles on lõputu hulk moneeme, kuid foneemide hulk on piiratud. • Sama võib jälgida ka maalikunstis, kus on äratuntavad kujundid (ikoonilised märgid) ja teisel tasandil võib eristada foneemide ekvivalente — vormid ja värvid, mis on vaid eristavad tunnused ja ei kanna tähendust.

21. Artikulatsiooni moodusLugeda ülejäänud märgisüsteemid “koodideks” ja püüda selgusele jõuda, kas on olemas rohkem kui kahekordse artikulatsiooniga koode 1. koodid, kus ei ole artikulatsiooni, st koodid, kus seemid (Prieto järgi) ei jagune • ühe seemiga koodid (pimeda valge kepp, mitteolemasolu ei tähenda tingimata, et on nägija). • nulltähistajaga (admiralivimpel laeval, auto suunatuled — kui ei põle, tähendab, sõidab otse) • valgusfoor (iga seem tähendab kindlat tegevust, ei saa kokku panna ja moodustada kompleksset märki, ei saa ka väiksemateks osadeks jaotada) • autobusside marsruudid, mis on tähistatud ühe tähe või numbriga

22. 2. Ainult teise järgu artikulatsiooniga koodid Seemid jagunevad mitte märkideks, vaid figuurideks, milledel ei ole oma tähistatavat • autobusside marsruudid, mis on tähistatud kahe numbriga • lippudega signaliseerimine (semafor). Erinevad figuurid moodustavad tähed, kuid see täht ei ole märk, sest tal ei ole tähendust (selle saab ta alles kui verbaalse keele ühik)

23. 3. Ainult esmase artikulatsiooniga:seemid on jaotatavad märkideks, kuid mitte figuurideks • Tubade numeratsioon ühiselamus: seem 20 jaguneb märgiks 2, mis tähendab “teine korrus” ja 0, “esimene tuba”. • Liiklusmärgid, kus on eristatavad mitu liiklusmärki: (veoautodel liiklemine keelatud) • Arvude kümnendsüsteem

24. 4. Kahese artikulatsiooniga koodid: seemid jagunevad märkideks ja figuurideks • Keeled: foneemid moodustavad moneeme ja moneemid süntagmasid • 6-kohalised telefoninumbrid (kahekaupa grupeeritud, need on märgid: rajoon, tänav, maja) • isikukood

25. 5. Liikuva artikulatsiooniga koodid • Tonaalne muusika • Mängukaardid. Teise rea jaotus on mastid, mis võivad erinevates kombinatsioonides moodustada märke (ärtu äss), märgid omakorda moodustavad seeme (full house, täismaja). Kuid siin on ka ilma teisese artikulatsioonita märke (ikoonilised, “kuningas”), jokker ei moodusta seeme. Ennustamise puhul muutub jällegi jaotuste hierarhia.

26. 5. Liikuva artikulatsiooniga koodid • Sõjaväelised auastmed, kus teisene jaotus on liikuv. Nt vanemseersanti eristab seersandist märk, mis on moodustatud kahest figuurist — kahest kolmnurgast ilma aluseta. Aga seersanti eristab kapralist mitte kolmnurkade arv ja vorm, vaid värv.

27. Kinematograafiline kood kui unikaalne 3-osalise artikulatsiooni näide Kaader, kus õpetaja pöördub klassis õpilaste poole. Süntagma osad: • Sünkroonselt antud seemid (pikakasvuline blondiin heledas ülikonnas), mis kombineeruvad omavahel. Need seemid võib jagada väiksemateks ikoonilisteks märkideks (“nina”, “silm”, “ruudukujuline pind”. Need märgid võib omakorda jagada vastuvõtu koodi alusel visuaalseteks figuurideks: “nurgad”, “valgus-vari”, “kõverad”, “figuur-foon”. • Suurem tõepärasus

28. Interpretatsioon autor – tekst – lugeja (adressaat) • Tekst on autorist suhteliselt sõltumatu. Teksti olemasolu ei eelda teda. Kuid samal moel võib ta olla ka sõltumatu lugejast. • Interpretatsiooni probleem. “Las kõik interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad”. • Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt kaose ja kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises, tunnetuseni.

29. 60ndate lõpus — lõputu interpretatsiooni idee transformeerub lõputu semioosi kui kultuuri eksisteerimise aluse ideeks • Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne metodoloogiline väide, et meie teadmine ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes, ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (“tõeline struktuur puudub pidevalt”).

30. Semioosi (s.o inimkultuuri) universumit mõistab labürindina: • struktureeritud vastavalt interpretantide võrgule • faktiliselt lõpmatu, kuna võimaldab erinevates kultuurides realiseeruvate interpretatsioonide paljusust • registreerib mitte ainult “tõed”, vaid ka kõik selle, mis võib pretendeerida “tõese” staatusele • antud semiootiline entsüklopeedia ei ole kunagi lõpetatud • selline entsüklopeedia mõiste eeldab, et struktureeritud teadmine ei saa olla globaalne ja kõikehõlmav süsteem

31. Interpretatiivne tsükkel tähendab • entsüklopeedia(informatsiooni potentsiaalne reservuaar ja reguleeriv semiootiline hüpotees, see on semantiline mõiste) kasvu. • Sõnastik — pragmaatiline mehhanism. Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon, milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab: *koodide vahetust (seda enam, et koodid sünnivad kokkuleppel antud sootsiumis) *uute hüpoteeside ülesseadmist *nende lülitamist kultuuri reeglite hulka

32. Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma, et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. • Intertekstuaalne dialoog— fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud “intertekstuaalse entsüklopeediaga” • Freimid — kultuurilised klišeed (lugeja teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja vastuvõtu ja kirjelduse stereotüüp. Igasugune kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi (peoõhtu, supermarket, Oidipuse kompleks — intertekstuaalne freim)

33. BarthesEseme semantika. Alati märk, mida saab kirjeldada kahel teljel: • Sümboolne—sügavusmõõde, suunab mingi tähistatava juurde /lamp reklaamil — õhtu/. Antropoloogilised sümbolid rist, poolkuu jne, kus on üks kindel tähistatav. Võimalik, et neid on piiratud hulk • sümboolne võib olla vaid osa esemest: apelsin tervikuna tähistab mahlakust või võimet kustutada janu. Metonüümiline. Apelsin on mahlakus+apelsin, apelsin on olemas kui looduslik objekt, kuid on ühe oma omaduse kandja, mis saab tema märgiks.

34. Klassifikatsiooniline — laiusesse • kas teadlikult või ebateadlikult klassifitseerime asju, nagu meile sisendab ühiskond /kaubamajades, entsüklopeediates/. • Esemete süntagmad. Igal inimesel on mitu sisemist sõnastikku, loetu/tunnetatu reserve, sõltuvalt sellest, mitut tüüpi teadmisi, mitut kultuuritasandit ta omab. • tähenduseväliseid asju ei saa olla, funktsioneerib vähemalt kui mittetähenduslik (mis on ka tähendus).

35. Jean Baudrillard (1929)“Asjade süsteem” 1968 • Asjad kui märgid, inimesest võõ- randunud. • Asjade süsteemi saab teaduslikult kirjeldada vaid vaadeldes seda kui argise süsteemi sulandumist tehnilisega. Sellel süsteemil on oma ideoloogia. Tehnika sidus süsteem läheb üle argielu mittesidusasse süsteemi. Asjade “keel” “verbaliseerub”, muutub “kõneks”, mis hakkab vastu koodile.

36. A. Funktsionaalne süsteem (asjade diskursus) Paigutuse struktuurid • Traditsiooniline korraldus (mööbli paigutus kodus: söögi- ja magamistuba) • Kaasaegne ese, oma funktsioonist vabastatud • Interjöör-mudel (korpused, seinad ja valgus, valgustus (peitmine), peeglid ja portreed (kadumine), kellad ja aeg

37. Seega on kadunud kodune hubasus, meeleolu. Valitseb ratsionaalsus. Uus elaniku tüüp kui “paigutuse inimene” — mitte enam omanik ega kasutaja, vaid aktiivne keskkonna ümberkujundaja. • Maailma, asju mõtestatakse mitte kui kingitust, vaid kui toodet, kui omandatud. • Paigutuse puhul on oluline funktsioonide loendatavus

38. Keskkonna struktuurid keskkonna tähenduselemendid (samuti loendatavad): • Värvid (traditsiooniline, “looduslik”, “funktsionaalne”, soojad ja külmad) • Materjal (puu, klaas, pehme mööbel/sektsioonid) • Žestilisus. Vähem jõupingutusi, et asja käsitleda. Osalevad vaid jäsemed (varem kogu keha). Asjade miniatuursus (maksimaalne organiseeritus), nende maagilisus. Stilisatsioon, funktsionaalsed vormid (välgumihkel), vormi konnotatsioonid (auto tiib kui kiiruse ja jõu sümbol, struktuuriväline, ebaoluline element, mis lisab tehnikaesemele loodusliku konnotatsiooni)

39. B. MITTEFUNKTSIONAALNE SÜSTEEM (SUBJEKTI DISKURSUS) • On terve hulk esemeid, mis ei sobi eelpool analüüsitud süsteemi ja justkui vastanduvad sellele. Unikaalsed, eksootilised, vanaaegsed asjad, mis ei ole funktsionaalsed. Kuid ikkagi täidavad märgi funktsiooni. Ajaloolisus, märgistab aega. • Marginaalne ese — antikvariaat • Marginaalne süsteem: kollektsioon

40. C. META- JA DÜSFUNKTSIONAALNE SÜSTEEM: gadget´id ja robotid Analüüsinud asju nende objektiivses (paigutus ja “keskkond”) ja subjektiivses (kollektsioon) süstematiseerimises, pöördutakse nüüd nende konnotatsioonide välja, so nende ideoloogilise tähenduse poole. Vormiline konnotatsioon on seotud moega. “Tehniline” konnotatsioon — automaatikaga. Ühekordne tehniline viga ajab meid vihale, aga terve jada võib esile kutsuda eufooria. Me salamisi ootame, et miski ei tööta või läheb katki.

41. D. ASJADE JA TARBIMISE SOTSIOIDEOLOOGILINE SÜSTEEM Mudelid ja seeriad. Olulisim opositsioon kaasegse asja staatuses. Eelindustriaalsed “stiilne” ese ja tööstuslikud mudelid. Asja originaalsus. Mood ja sotsiaalne staatus. Krediit. Kodaniku kui tarbija õigused ja kohustused. Uus eetika: ettetarbimine. Reklaam. Mittevajaliku, mitteolulise, puhta konnotatsiooni maailm. Ei osale tootmises, on ise tarbeese (tarbime tähendust). Algul info, siis sisendus, nüüd on eesmärgiks vaid valitseda tarbimist.

42. SÜSTEEM “ASJAD/REKLAAM” — UUS KEEL? • Hierarhiseeritud, ilma süntaksita elementide kogum, st klassifikatsiooniline kood, aga mitte tõeline keel. • Tähendusvälja struktuur ja jaotus on selgelt näha kaubamärgis/brändis.

43. Universaalne kood standing: inimeste sotsiaalse staatuse markeeringu süsteem • Esmakordselt moodustub universaalne märkide ja nende tõlgendamise süsteem. • Kuid taoline universaalsus ja efektiivsus on saavutatavad äärmise lihtsustuse hinnaga: “Inimest iseloomustavad tema asjad”. Selline keel on funktsionaalne, kuid sümboolselt ja struktuurselt vaene. • See koodi universaalsus ei tähenda reaalset “demokratiseerumist”. Vastupidi, eristuspüüe on üha suurem. Moraali, eetika ja keele barjäärid kukuvad kokku, kuid asjade sfääris tekivad uued barjäärid, uued reeglid. See on uus klassi- või kastimoraal.

44. Tarbimise mõiste • Tarbimine ei ole mitte materiaalne praktika ega “külluse” fenomenoloogia, selle määratleb mitte toit, mida me sööme, mitte rõivad, mida kanname, mitte auto, millega sõidame, mitte kujundite või teadete kõneline või visuaalne sisu, vaid ainult see, kuidas see kõik organiseerub märgiliseks substantsiks.

45. TARBIMISEL EI OLE PIIRE • On kõikide asjade ja teadete virtuaalne tervik, mis moodustab kaasajal enam-vähem sidusa diskursuse. • Et saada tarbimise objektiks, peab asi muutuma märgiks, st kaotama oma sideme reaalsusega ja saama tähenduse vaid seostes teiste asjadega. Oluline on vaid erinevus. Tarbimine on süstemaatiline märkidega manipuleerimine. Ja need märgid paljunevad lõputult ja alati on midagi puudu.

46. Märgi mõiste • kritiseerib Saussure´iklassikalist märgiskeemi (ühik, mis viitab tähistajale ja koos tähistatavaga suunab referendile) ja näitab, et referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi efekt/vari/ideoloogiline põhi.

47. Märgi arengu faasid: • märk/kujutis peegeldab tõelist reaalsust. Hea näivus , pühadus. • kujutis maskeerib ja moonutab reaalsust. Halb näivus, kurja vallast. • kujutis maskeerib tõelise reaalsuse puudumist. Näivuse mängimine, nõidus. • kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega. On iseenda puhtakujuline simulaakrum. Kujutis ei kuulu enam näivuse, vaid hoopis simulatsiooni valda. Märkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt koodidhakkavad vabanema referendist ja saavad lõplikult iseseisvaks 20. sajandil.

48. Märgid meenutav üha rohkem signaale, • mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui “ujuvad” tähistatavad. • Uus keel, kood on kõige kindlam sotsiaalse kontrolli vundament. Terroristlik tähistamise viis — telereklaam. Kogu võim kuulub sellele, kes selle koodi annab.

49. 3 erinevat simulatsiooni korda: • seotud renessanssiga, enne tööstusrevolutsiooni — iseloomustab sotsiaalne järeletegemine, jäljendamine. • tööstuse aeg — toodetakse sotsiaalset koos selle energia (töö) ja loodusseaduste dialektikaga. Reaalne on midagi niisugust, mida on võimalik ekvivalentselt representeerida. Valitsevad tööstuslikud simulaakrumid. • simuleeritakse sotsiaalset koos selle määramatuse ja koodi küberneetikaga. Märke vahetatakse ainult üksteise vahel.

50. Simulaakrumide kolm valda: • loomulikud, loomutruud S.; mis põhinevad kujutisel, matkimisel, jäljendamisel; harmoonilised ja optimistlikud simulaakrumid, mis taotlevad loomuse taastamist või ideaalset kehtestamist Jumala näo järgi. Utoopia kujutlussfäär • produktiivsed, produktivistlikud S., mis põhinevad energial, jõul, tema materialiseerimisel masinate poolt; energia määramatu vabastamise taotlus. Teaduslik fantastika • simulatsiooni S., mis põhinevad informatsioonil, mudelil, küberneetilisel mängul — totaalne operatsionaalsus, hüperreaalsus, kõikehaarava kontrolli taotlus.