330 likes | 1.05k Views
Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed sõnade vahel. 5. loeng. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed.
E N D
Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed sõnade vahel 5. loeng
Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed Sõnavara semantilised suhted kujunevad keele kahe põhifunktsiooni alusel: keel kui tunnetusvahend ja keel kui kommunikatsioonivahend. Alates Saussure’ist jagatakse sõnavara süsteemsed seosed süntagmaatilisteks ja paradigmaatilisteks seosteks, mis on vastastikku seotud.
Süntagmaatilised seosed Süntagmaatiliste seoste abil on lausungi elemendid üksteisega seotud. Igal lekseemil on teatud morfosüntaktilised ja semantilised omadused, mis määravad selle kasutamise lausungis. Üksuse teksti kaasamine tähendab selle süntagmaatiliste omaduste realiseerimist. Süntagmaatiliste seoste puhul on lisaks grammatilistele ja semantilistele tingimustele oluline roll ka kommunikatiivsetel tingimustel.
Paradigmaatilised seosed Leksika paradigmaatiline jagunemine peegeldab seoseid, mis eksisteerivad objektide ja nähtuste vahel tegelikkuses (tegelikud sisuseosed). Nt kui võtta kokku sõnad laud, tool, kapp, mööbel või punane, kollane, roheline, siis näeme nende sõnarühmade semantilist seost mööbliesemete või värvide nimetuste näol.
Paradigmaatiline seos • Paradigmaatiliselt seotud üksused on omavahel suunalistes sarnasusseostes. • Paradigmaatilised seosed on hierarhilised (kõrgema tasandi üksus hõlmab alama tasandi üksusi). • Paradigmaatiline seos kehtib lekseemi ja nende lekseemide vahel, mis on sellega küll seotud, kuid konkreetses tekstis koos ei esine. Paradigmaatiline seos aitab määratleda lekseemi tähendust.
Süntagmaatiline seos • Süntagmaatilised seosed on lineaarsed, neis põimub leksika-, morfoloogia- ja süntaksitasandi reeglistik. • Süntagmaatiline seos kajastab lekseemi seost temaga koos esinevate lekseemidega. Nt fraasi valge auto tähendus tuleneb lekseemide valge ja auto süntagmaatilisest tähendusest. Samal ajal on valge paradigmaatilises seoses lekseemidega must, punane, sinine … ja auto lekseemidega buss, rong, tramm…
Näide Verbidele on omane semantiline tunnus TEGEVUS. Nt niitma on transitiivne verb, mis tähistab suunatud tegevust. See võib seonduda isikutega (agendid) ja vahenditega (instrumendid). See tegevus on suunatud patsientide, nt heina, vilja, ent ka villa jm tähenduselt sarnaste substantiividega tähistatud entiteetide lõikamisele. Tüüpilised instrumendid on vikat, sirp, niiduk, kombain. Kui võtta kokku lekseemid, mis niitmisega süntagmaatiliselt seonduvad, tekib semantiline võrgustik:
Näide: niitma võrgustik inimene loom (lammas, kass) põllumees hein (muru, haljasmass …) talunik niitma vili (rukis,kaer…) isa roog, võsa … vikat, niiduk, (villa)käärid …
Sõnavara struktuur Sõnavara struktuur peegeldab niisiis leksikaalsete üksuste nimetamisfunktsiooni. Ometi ei tingi sõnadevahelist seost ainult referents. Meid ümbritsev maailm on struktureeritud tunnuste alusel, mis lähtuvad inimese kognitiivsetest protsessidest ja tema eesmärkidest. Nt see, missuguseid taimi nimetatakse ravimtaimedeks, sõltub nimetaja teadmistest, traditsioonidest, rahvapärimusest ja vajadustest.
Põhilised paradigmaatilised seosed • Semantilised rühmad ja teemaread • Hierarhilised seosed: hüperonüümia, meronüümia • Sarnasusseosed: sünonüümia • Vastandusseosed: antomüümia
Põhiseosed tähenduste vahel Tähenduse X seos tähendusega Y Sarnasus Vastandus Hüperonüümia Kontradiktoorsus Antonüümia Konversioon Ühildumatus
Tähenduse samasus Täieliku samatähenduslikkusega on tegemist siis, kui sõnade tähendused on identsed. Kui sellesse kattuvusse on haaratud nii ekstensioon (mõiste maht e kasutusala, mis näitab, missugused olemid sobivad selle mõiste alla = üksuste hulk, mille kohta võib sõna kasutada, nt kass-sõna ekstensiooniks on kõik maailma kassid) kui ka intentsioon (sisu, tähendus – kriteeriumid, tingimused või tunnused mingi olemi kuulumiseks mõiste kasutusalasse), siis on tegemist sünonüümiaga, nt vallaline – mitte abielus. Kui kattub ainult ekstensioon, on tegemist referentsi identsusega, nt lektor Marika Kask on tegev ka üliõpilasnõustajana.
Tähendussarnasus • Tähendussarnasus (osaline sünonüümia) võib esineda kolmes vormis: 1) kui sõnast on kasutusel erinevaid variante (nt mõni lillenimetus rahvakeeles: käokaats, kikkapüks, kanavarvas, taevavõti ’nurmenukk’); 2) kui sõnade vahel on minimaalne semantiline erinevus (nt kellelegi halba/paha tegema – kellelegi liiga tegema – kellelegi kurja tegema); 3) kui sõnadega on seotud mõningaid kasutuspiiranguid, nt lobisema – padisema, vadistama, vaterdama, latrama, patrama, lorisema, lätrama, plärama, mögisema, pläkutama.
Sünonüümia Sünonüümia ehk samatähenduslikkus tähendab kahe või rohkema erineva lekseemi denotatsioonilist (mõiste ja märgi vahekorra) samasust, samatähenduslikkust. Siinkohal räägime põhjalikumalt ainult leksikaalsest, st sõnade ja püsiühendite sünonüümiast, ehkki on olemas ka morfoloogilist (nt kanasid e kanu; pesasse e pessa) ja süntaktilist sünonüümiat (Kui suvi saabub ~ suve saabudes ~ suve tulekul ~ suve tulles lähen maale põllutööle.)
Sünonüümika Sünonüümseid sõnu nimetatakse sünonüümideks. Mõiste sünonüümika märgib ühelt poolt sünonüüme käsitlevat leksikoloogia haru, teiselt poolt ühe keele sünonüümide kogumit. Sünonüümkond on sünonüümirida, mille liikmed väljendavad sama põhitähendust, kuid võivad erineda tähendusvarjundi, stiilivärvingu ning kontekstisobivuse poolest.
Sünonüümkond Sünonüümkonnas on üks dominant ehk peasõna, mis on kõige harilikum ja stiililt neutraalne sõna, sobides sellisena erinevatesse kontekstidesse. Muud sõnad on enamasti mingi stiilivärvinguga, seega stiililt markeeritud, alates kõrgstiilist ja lõpetades argi- ja vulgaarkeelega. Sünonüümkonnad on avatud read, neid saab pidevalt täiendada. Sünonüümirea dominant koondab enda ümber kõik selle rea tunnustega lekseemid.
Täissünonüümia Sünonüümia on astmeline: saab rääkida täielikust sünonüümiast e täissünonüümiast (tähenduse identsusest), mis eeldab, et vastavaid sõnu saab üksteisega asendada kõikides olukordades ja kontekstides, ilma et denotatsioonis või konnotatsioonides midagi muutuks. Selliseks on peetud nt oma- ja võõrsõna paare terminoloogias (nt keeleteadus – lingvistika, lihtminevik – imperfekt), samuti murdelisi variante pang – ämber, voodi – säng jagrammatilisi variante kuigi – ehkki.
Osasünonüümia Osasünonüümia (tähendussarnasus) tähendab, et sünonüümsete sõnade tähendused langevad kokku vaid osas kontekstides või seal, kus nende omavaheline asendamine ei muuda lause tõeväärtust, nt naisuke – noorik, piin – vaev, vilets – hädine. Siin tulevad kõne alla mitmesugused stiilivarjundid, intensiivsusastme erinevus (ilus – kena), sotsiaalsete gruppide erinevused (isa – paps, isa – taat).
Ülesanne Hinnata järgmisi sõnapaare täis- ja osasünonüümia seisukohalt: • rääkima – kõnelema • rääkima – jutustama • kunagi – ammu • kunagi – millalgi • tore – vahva • vaba – prii • tool – iste • koht – paik
Sünonüümisõnaraamatud • Sünonüümiasõnaraamatud: A. Õim „Sünonüümisõnastik” (1991; 2007), P. Saagpakk „Sünonüümi-sõnastik” (1992). • Internetis saadaval: http://www.eki.ee/dict/synonyymid/ http://dict.ibs.ee/syn/ http://www.filosoft.ee/thes_et/
Sünonüümiaga kaasnevad protsessid Sünonüümiaga kaasneb ka muid protsesse: determinatsioon, mis tähendab seemide lisamist, mille käigus denotatsioon kitseneb (kruvi –kipsikruvi, puidukruvi). Sellele vastanduv protsess on dilatatsioon – seemide lahutamine, nt biblioteek, fonoteek, kartoteek – teek ’infokandjate korrastatud kogum’.
Sünonüümide tekke põhjused (1) Sünonüümide tekke põhjuseks on keele muutumine ja täienemine; viimasega kaasneb laenamine, mis samuti suurendab sünonüümide hulka keeles. Sageli laenatakse sõnu, mille mõiste tähistajana on keeles juba sõna olemas, nt mõrsja (balti laen) – pruut (sks laen), vaba (vana slaavi laen) – prii (sks laen), võõrastemaja – hotell. Kirjakeel saab sünonüümide näol täiendust ka murretest jt allkeeltest, eriti terminoloogiast, ent ka slängist.
Sünonüümide tekke põhjused (2) Sünonüümia rikastab keelelise väljenduse võimalusi. Sünonüüme tekib ka keele produktiivsete sõnamoodustusmallide alusel, nt sõnade liitmise ja tuletamise teel. Nt mandumine – degeneratsioon, dekadents, marasm, langus, väärastus, väärastumine, allakäik, taandareng, taandarenemine, tagasiminek.
Vastandusseos ja selle liigid Vastandusseose puhul annab lekseemide omavahel vahetamine hoopis teistsuguse tähenduse, sest lekseemid, mis on vastandusseoses, ei saa samaaegselt teatud denotaadiga seostuda. (Kui X on a, siis ei ole ta b). Vastandusseosel on neli väljendusvormi: kontradiktsioon (vasturääkivus), mille moodustavad kontrastsõnad, mis tähistavad polaarseid vastandusi, nt surnud – elus, meelde jätma – unustama, õnnestuma – ebaõnnestuma, alaline – ajutine, tüdruk – poiss.
Vastandusseose liigid (1) Teine väljendusvorm on antonüümia (kitsamas tähenduses) – sellest räägitakse juhul, kui kahe kontrastsõna vahel on olemas vaheastmeid, nt tulikuum – kuum – leige – jahe – külm – jääkülm. Mõnes teoreetilises käsitluses nimetatakse seda suhet kontraarseksvastanduseks, mille alla kuuluvad relatiivsed adjektiivid, mis iseloomustavad mingit objekti suhestatuna teise objektiga.
Vastandusseose liigid (2) Antonüümiasuhtele on iseloomulik graduaalne vastandus. Antonüümiasuhtes olevad sõnad on vastandatud ühe semantilise tunnuse alusel, muus osas langeb nende tähendus kokku, st antonüümidel on olemas teatav tähenduslik ühisosa. Üleminek ühelt antonüümirea liikmelt teisele on sujuv, täielikus vastandusseoses on vaid skaala algus- ja lõpp-punkt.
Vastandusseose liigid (3) Sageli saab antonüümiasuhe kindla kuju süntagmaatilises vastanduses, st konkreetses lausekontekstis (kontekst määratleb aluse, millelt vastandus toimub), nt • madal – kõrge [hoone, stiil] • madal – sügav [veekogu] • madal – üllas [hing, kirg]
Vastandusseose liigid (4) Kolmas liik on konversioon, mis puudutab lekseeme, mille tähendused on üksteisega peegelpildis seotud, nt peremees – sulane, ostma – müüma. Siiaalla kuuluvad ka direktsionaalsed vastandused, mille hulgas saab eristada vektorvastandusi, mis on suunaga seotud vastandused, nt üles – alla, tulema – minema, avanema – sulguma, tõus – mõõn.
Vastandusseose liigid (5) Samuti kuuluvad siia põhjuse-tagajärje suhte alusel eristuvad vastandused, nt kaotama – leidma. Neljas seos on ühildumatus – selline on seos, mis puudutab üksteisega seotud suletud sõnaridu, mille naaberliikmed välistavad üksteist, nt jaanuar, veebruar, märts … detsember; põhi – lõuna – ida – lääs.
Kordamiseks • 1. Mida mõistetakse sõnavara süntagmaatiliste seoste all? • 2. Mis on paradigmaatilised seosed sõnavaras? • 3. Nimetage põhilised paradigmaatiliste seoste liigid. • 4. Mida mõistate sünonüümiasuhte astmelisuse all? Täis- ja osasünonüümia. • 5. Miks tekib keelde sünonüüme? • 6. Iseloomustage vastandusseose liike.