Happe-leelis tasakaal organismis

1. Happe-leelistasakaalorganismis JelizavetaKruglova AlissaKolomiets Britta Sellik Brit Helen Riisenberg Andrei Gukov Tartu 2012

2. Happed jaleelised • Happed – ained, mis lahuses vesinikioone ära annavad (prootonite doonorid) • Leelised – ained, mis vesinikioone seovad (prootonite aktseptorid) Organismi vedelikes (nt. vereplasma)valitseb happeliste ja aluselisteainete tasakaal

3. Happe-leelis tasakaalu iseloomustavad parameetrid (1) • pH = -log[H+] 2. PCO2 • IntratsellulaarnepH 6.9...7.0 Arteriaalses veres 35…45 mmHg Venoossesveres40...60 mmHg • Venoosse vere pHmadalam • Arteriaalse vere pH ja vereplasma 7,37...7,43 Hingamisest sõltuv CO2 osarõhk, mis määrab puhvri happelise komponendi H2CO3 Happesuse astet näitav arv, misoleneb olemasolevate vabade H+ ioonide konts

4. Vere pH • Inimese veri on nõrgalt leelisese reaktsiooniga: pH= 7,3...7,4. • Veri = puhversüsteem: vesinikkarbonaatpuhver, fosfaatpuhver, valkpuhver (vereplasma valgud) + hemoglobiin • Vere absoluutne pH hoitakse väga täpselt konstantsena

5. Happe-leelis tasakaalu iseloomustavad parameetrid (2) • [HCO3- ] Bikarbonaadi sisaldus veres, mille osamäärab puhvri aluselise komponendi Normaalselt 18...26mmol/l. • 4. BE BaseExcesse. puhveraluste hälve: kõrvale-kaldumine puhverleeliste kontsentratsiooni normväärtusest Terve inimese arteriaalse vere BE väärtus 0 • Norm → BE = -2,5…2,5 • Positiivne väärtus ↑ → alkaloos • Negatiivne väärtus ↓ → atsidoos

6. Happe-leeliseseisunditmõjutavadprotsessidorganismis • Hingamiseosavõtt pH regulatsioonist Hingamise üheks ülesandeks CO2 väljaviimine Puhkeolekus 230 ml CO2/min,15 000 mmol/päev H+↑ → ventilatsioon↑ H+↓ → ventilatsioon ↓, CO2 ja H+↑

7. Organismi puhversüsteemid • Vesinikkarbonaatpuhversüsteem(CO2+H2O ⇄H2CO3⇄H++HCO3-) • Fosfaatpuhversüsteem (H2PO4-ja HPO42-) • Valkpuhversüsteem (plasmavalgud + HEMOGLOBIIN) • Puhverleelised

8. Ioonide kontsentratsioon plasmas, erütrotsüütides ja koguveres. X- - Kõikide mittepuhveromadustega tugevate hapete anioonid v.a. Cl- B+ - katioonid

9. Neerud • Eritavadigapäevumbes 50mmolmittelenduvathapeturiinigaammooniuminavõikombinatsioonisfosfaadiga (HPO42- ja NH3) • Uriini pH vahemikus 5...6, eritatav päevanekogus 1...1,5 l • pH↓, renaalne H+ eritus ↑ • pH↑, renaalne H+ eritus ↓

10. Happe-leelis tasakaal ja ainevahetus H+ aktiivsus on üheks homeostaasi füüsikalis-keemiliseks põhiparameetriks, kuna viimasest sõltub: • Valkude konformatsioon • Ensüümsüsteemide aktiivsus • Elektrolüütide ionisatsioon • Signaalmolekulide ja ravimite seostumine transportvalkude ning retseptoritega

11. Metaboolneatsidoos • Primaarne muutus on [HCO3-]↓ • Põhjused: • HCO3- kaotus seedetrakti ja neerude kaudu) • HCO3- kulu mittelenduvate hapete puhverdamiseks • Kliinilisedsümptomid pH langusest: * nõrkus, väsimus, peavalu, stuupor * anoreksia, iiveldus, oksendamine * arütmiad, müokardi tundlikkuse ↓ katehhoolamiinidele

12. Metaboolnealkaloos • Primaarne muutus on [HCO3-]↑ Sageli kaasneb ETV mahu↓ ja hüpokaleemia • Põhjused: a)H+ ja kloori kadu ETV-st - prootonite kadu seedetraktist (oksendamine; kloriidi kaoga diarröa) - renaalsed kaod (lingudiureetikumid; mineralokortikoidide liig) b) HCO3- lisamine ETV-le (n. liigne manustamine, suure koguse konservvere ülekanded)

13. Kokkuvõtte • Organismi vedelikkudes on happe-leelis tasakaal • On mitu parameetrit, mille alusel saab määrata kehavedelikude keskkonna (pH, BE, [HCO3- ], Pco2) • Veri = puhversüsteem • Organismi happe-leelis tasakaalu mõjutavad hingamine, neerude eritusvõime ja ainevahetusprotsessid, mille käigus tekivad aluselise ja happelise reaktsiooniga ained • Metabolismi häired põhjustavad happe-leelis tasakaalu nihet: alkaloos, atsidoos

14. Aitäh kuulamast!

15. Kasutatud kirjandus: • R.F.Schmidt, G. Thews. Inimese füsioloogia. Tartu 1997 • Peet-Henn Kingisepp. Inimese füsioloogia. Tartu 2006