Happe-leelise tasakaal organismis

1. Happe-leelise tasakaal organismis Mirjam Metslang Alexandra Stepanenko Mari-Liis Kesküla Joosep Laos Alexandr Tsurkan HAMBARAVI II kursus

2. Sissejuhatus • Happed on ained, mis annavad lahuses vesinikioone ära (prootonite doonorid) • Leelised on ained, mis vesinikioone seovad (prootonite aktseptorid) • pH on vesinikueksponent, mis näitab lahuse happelisust • Homöostaasi tagamiseks hoitakse vere pH suhteliselt kitsastes piirides konstantsena

3. Happe-leelistasakaalu iseloomustavad parameetrid • pH • Arteriaalse vere ja vereplasma pH=7,37-7,43 • Intratsellulaarne pH=6,9-7,0 • Venoosse vere pH veidi madalam kui arteriaalsel verel • CO2 osarõhk • sõltub hingamisest • määrab puhvri happelise komponendi (H2CO3) • arteriaalses veres 35...40 mmHg, venoosses 40...60 mmHg • Bikarbonaatide sisaldus veres • määrab puhvri aluselise komponendi • normaalselt 18...26 mmol/l • BE ehk base excess ehk kõrvalekaldumine puhverleeliste kontsentratsiooni normväärtustest • tervel inimesel arteriaalse vere BE=0

4. Happe-leelistasakaalu hoidmise mehhanismid • Vere puhversüsteemid • vesinikkarbonaatpuhver • fosfaatpuhver • valkpuhver • puhverleelised • Gaasivahetus kopsudes • Eritusmehhanismid neerudes

5. Hingamine ja happe-leelistasakaal I • Hingamise osavõtt pH regulatsioonist • määrav ülesanne: CO2 väljaviimine • eriline tähtsus hingamise regulatsioonis, mis võimaldab tekkinud happe-leelistasakaalu häireid kompenseerida • hüperventilatsioon (pH  korral) • hüpoventilatsioon (pH korral)

6. Plasma pH vähenemise kompenseerimine ventilatsiooniga negatiivse tagasiside mehhanism pH tõusu korral toimub vastupidine protsess Hingamine ja happe-leelistasakaal II

7. Neerud ja happe-leelistasakaal I • Neerude ülesanne on mittelenduvate hapete, esmajoones väävelhappe eritamine uriiniga • pH , renaalne eritus  • pH , renaalne eritus 

8. Neerud ja happe-leelistasakaal II • H-ioonide eritamise peamised mehhanismid: • ammoniaagimehhanism • fosfaatpuhver (ca 30 mmol) • vaba vesinikioonina (ca 0,05%)

9. Happe-leelistasakaalu häired I • Patoloogilistes tingimustes kuhjub verre suurel hulgal happeid või leeliseid • Reguleerimissüsteemid (puhversüsteemid, hingamine, neerud) ei ole võimelised vere pH-d normis hoidma • Happe-leelistasakaalu häired jaotatakse: • respiratoorne atsidoos ja alkaloos (BE=0, CO2 osarõhk on muutunud) • mitterespiratoorne atsidoos ja alkaloos (CO2 kontsentratsioon algul normaalne, BE muutub) • metaboolne atsidoos ja alkaloos

10. Respiratoorne atsidoos • Vere pH  • Põhjuseks alveolaarse ventilatsiooni vähenemine, mis on tingitud: • hingamiskeskuse pärssimisest (ravimid, intoksikatsioon, traumad) • rindkere- või hingamislihaste funktsiooni häirest

11. Respiratoorne alkaloos • Vere pH  • Põhjuseks alveolaarse ventilatsiooni suurenemine, mis on tingitud: • hüpoksiast • kopsukoe venitatavuse vähenemisest • verepaisust kopsus • KNS häiretest • hüperventilatsioonist

12. Metaboolne atsidoos • Vere pH < 7,35 • Vere puhversüsteemide võimsusest ei jätku happeliste jääkide neutraliseerimiseks • Sümptomid: peavalu, nägemisteravuse langus, iiveldus, oksendamine, lihasnõrkus, hingeldamine, kõhuvalu, kooma (ekstreemse atsidoosi korral!)

13. Metaboolne alkaloos • Vere pH > 7,47 • Vere puhversüsteemide happelised reservid ammenduvad, ülekaalu saavad leeliselised ained • Sümptomid: nõrkus, müalgia, iiveldus, pearinglus, lihastõmblused

15. Kompensatsioonimehhanismid • Respiratoorne häire kompenseeritakse neerude abil, muutes bikarbonaatide ja vesinikioonide eritamist • Mitterespiratoorne kompenseeritakse respiratoorselt ja renaalselt

16. Kasutatud kirjandus • R. F. Schmidt, G. Thews Inimese füsioloogia, Tartu 1997 • P.-H. Kingisepp Inimese füsioloogia 2006

17. Tänan!