Mudel Koostas: Eddi Tomband

1. Ökoloogiline püramiidEsimese ja teise astme tarbijate biomassi juurdekasvu ja arvukuse juurdekasvu sõltuvus  taimede biomassi juurdekasvust ökoloogiliselt tasakaalus olevas ökosüsteemis Mudel Koostas: Eddi Tomband

2. Kuidas on omavahel seotud kuusk, lehetäi ja lepatriinu ? Ülesande juurde Ülesande juurde

3. Kuusk , lehetäid ja sipelgad. • Just tänu suhtlussüsteemile toimib sipelgate ühiskond nii kõrgel tasemel. Näiteks suudavad kuklased pidada ehtsaid farme, kus lehmade asemel on lehetäid. Nonde tagakeha masseerides lüpsavad sipelgad nestet, mis moodustab suure osa nende toidulauast. • Sipelgad segavad mulda, levitavad seemneid, tolmeldavad taimi ja võitlevad metsakahjuritega. Metsakuklaste pesatäis, kelle Martin näiteks toob, suudab ühe suve jooksul nahka pista kuni 80 kilo putukaid, valdavalt kahjureid. • Mullamurelane sõbrustab teist liiki lehetäidega (Aphis sambuci ). Ta pesad on väiksemad, neis elab umbes neli tuhat sipelgat. Vastavalt vähem saavad nad ka suvise "laktatsiooniperioodi" vältel "piima": 1,7204 liitrit ehk 2,145 kilogrammi."Piimanõu" (s.t. pugu, milles sipelgas transpordib vedelprodukte) maht on puumurelasel vaid 2 kuupmillimeetrit, mullamurelasel aga veelgi väiksem - 0,81 mm 3 .Saja päeva jooksul peab mullamurelane jooksma karjamaale ja tagasi 2 124 000 korda, puumurelane aga teeb sama teekonna läbi 2 553 000 korda. Muidugi ei lüpsa lehetäisid mitte üks sipelgas, vaid ligikaudu 15 - 20 % sipelgapesa töölistest. Siiski näitab esitatud arvestus, et iga puumurelase varustaja teeb suve jooksul karjamaadele 500 retke, mullaurelane aga 2500 - ta peab päevas jooksma 25 korda edasi-tagasi!See töö pole kerge. Sipelgatel- karjakasvajatel on aga peale lehetäide lüpsmise veel palju muidki õiendusi. Sügisel tuleb "kari" sipelgapessa "lauta" ajada, kevadel jälle karjamaale tagasi.Esialgu lasevad sipelgad lehetäisid välja lühikeseks ajaks. Nad jalutavad veidi, hingavad värsket õhku ja varsti talutavad sipelgad nad tagasi pessa. Kuid päike paistab üha palavamalt ja pungad puudel puhkevad. On aeg kari välja lasta. Ja sipelgad viivad oma "lehmad" haljendavatele puudele ning aasadele. Nad kannavad "karilooma" lõugade vahel, lehetäi aga tõmbab jalad kuulekalt keha ligi, et mitte okste taha kinni jääda. Sipelgas hoiab "lehma" tugevasti. Halifman kirjutab: "Ainult siis, kui teda millegagi vajutada, avab ta lõuad ja elutuna näiv lehetäi elustub äkki ning pistab jooksu nii kiiresti, kui see kohmakas olend selleks on võimeline."Kui lehetäid mõnel karjamaal nii suurel hulgal paljunevad, et ei jätku enam ruumi, kannavad sipelgad neid uutele okstele või puudele. Nad ei jää seal omapead - karjussipelgad on hoolsalt valves, kaitstes lehetäisid lepatriinude, lestade, kiilassilmade ja teiste vaenlaste eest. Nad ajavad ära ka teistest liikidest sipelgaid või vargaid võõrastest sipelgapesadest. Mõnikord toimuvad sipelgate vahel lehetäide pärast koguni lahingud.Selleks et oma toitjaid vaenlaste ja halva ilma eest paremini kaitsta, ehitavad sipelgad "lautu". Nad määrivad oksad, millel asuvad lehetäid, mullaga kokku, ehitavad nende kohale muldonne, mille all lehetäid saavad täielikus ohutuses taimemahlu imeda. "Laudauksi" valvavad sipelgad hoolsalt. Varjualuseid, mida sipelgad ehitavad lehetäidele, võib näha paljudel rohttaimedel ja puudel: piimalillel, siguril, teelehel, männil ja paplil. Ülesande juurde

4. Kui avada murelaste poolt paplikoore sügavate lõhede kohale puupurust kokkukleebitud "laudad", siis võib nende all leida lehetäisid perekonnast Stomaphis. Kohkunud lehetäid hakkavad oma pikki kärssu puu seest tõtlikult välja tirima, mis nii kergesti ei õnnestu. Karjussipelgad tormavad põgenemise asemel puitu takerdunud lehetäide juurde ja tirivad neid kõigest jõust, et aidata "koduloomadel" vabaneda". Siis haaravad nad "lehmad" ja lippavad minema. Mõned lehetäid jooksevad ka ise, sipelgad vaid konvoeerivad neid.Stomaphis’eid pole kuskil nähtud sipelgateta: nad saadavad neid kõikjal. Sipelgapesades säilitatakse talvel isegi nende mune. Sipelgad lakuvad neid ja hoolitsevad nagu omade eest, kevadel aga saadavad munadest koorunud "vasikad" puuokstele. Mõned uurijad väidavad koguni, et Stomphis’ed ei suuda iseseisvalt, ilma sipelgate abita magusaid tilgakesti tekitada. Ainult sipelgatundlate massaaž sunnib neid eritama poolseeditud taimemahlu.Taimejuurtel elavad lehetäid on sipelgatest veelgi suuremas sõltuvuses. Vaevalt nad ise suudaksid oma nõrkade käppadega teha teed juurteni. Sipelgad toovad oma tiivulised "lehmad" maa alla, rebivad neilt tiivad, hoiavad lehetäide arvukat järglaskonda eluraskuste eest ja levitavad neid teiste taimede juurtele. Kui lehetäide tegevuse tagajärjel kuivanud taim välja tõmmata, siis võib näha, kuidas sipelgad kohkunult "lehmi" haaravad. Lehetäid ei puskle ega aja vastu, vaid jäävad kuulekalt paigale ja tõmbavad jalad keha ligi. Sipelgad tõttavad neid peitma ainult neile endile teada olevatesse pragudesse ja aukudesse. "Ka krokodillil on sõpru" I.AkimuškinÜrgema poolesaja tütrega. Armastuse viljana tekib üksainus muna. Tema asi on talv nagu kord ja kohus üle elada. Uuel kevadel ronib sellest oma kõveratel jalgadel taas lehetäi välja. Temast saab kõigi tulevaste täide ürgema. Ja taas käivitub vana ning läbiproovitud stsenaarium. Suvi ilma meesteta. Kuni hetkeni, mil lähenev talv endast märku annab.Kõigi täide ürgema asub sünnitama. Ükshaaval saab ta vähemasti poolesaja tütre emaks. Iga kümne päeva järel läheb ellu järjekordne põlvkond. Esimene, siis teine,  kolmas, neljas, viies, kuues... Sügiseks on neid saanud juba üheksa või isegi kümme. • Kui emana on lehetäil vähemasti poolsada tütart, siis vanaemana paisub tema tütretütarde arv viie tuhande peale. Vanavanaemana on tal tütretütretütreid aga juba pöörane arv – poole miljoni ringis. Kõik nad sünnivad ilma isatäi sekkumiseta, n-ö pühast vaimust.Lehetäi ei saa ühtegi minutit soo tegemisele kulutada, armastuse väljendamisest  rääkimata. Neid, kellele pehme täiliha maitseb, on uskumatult palju. Näiteks selleks, et inetust tõugust lepatriinu saaks, tuleb vähemasti viiel tuhandel täil oma elu ohverdada. Ühe ematriinu lapsed vajavad suureks sirgumiseks aga juba miljon täid. Ilma triinude ja teiste sekkumiseta oleksid aga lehetäid maailma ammuilma lämmatanud. • Peeter Ernits Ülesande juurde

5. Lepatriinud.Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer – nagu kummulikeeratud kauss. Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 4000. Eestis elab neist 51 liiki.Kõige tuntum ja enim levinud on seitsetäpp-lepatriinu (Coccinellaseptempunctata), tavaline on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata).Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes HoiatusvärvujaSeitsetäpp-lepatriinu punast või oranzhikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must.Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus: märguanne putuktoidulistele loomadele ja lindudele, et see suutäis pole magus. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzhikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin.Kui need abinõud ei päästa ärasöömisest, üritab lepatriinu (nagu enamik putukaid) vaenlase ees surnut teeselda. Või siis lihtsalt minema joosta.Tihti arvatakse, et lepatriinu täppide arv näitab loomakese vanust. Tegelikult pole see nii. Täppide arv võib aidata liiki määrata, kuid vananedes neid juurde ei tule.LastetubaLepatriinud talvituvad täiskasvanud mardikana. Kevadel virgunud triinud täidavad kõhtu esmalt nektariga, lehetäisid hakkavad nad sööma siis, kui ilmad on soojenenud.Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Nii on ablastel lapsukestel toit kohe käepärast ja nad ei pea hakkama üksteist sööma.Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta ning seejärel asub lehetäide kallale.SöögirännakudVastseiga kestab kuni kuu. Tegemist on väga isuka eluperioodiga, näljane vastne võib võtta ette kuni kümnemeetriseid söögireise.Vastsed on sinakashallid ning oranzhikirjalised, sarnanevad pisut kartulimardika vastsetega, kuid neid saab siiski kergesti eristada.Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Nukust väljunud noored seitsetäpp-lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud – kõigest kollast värvi. Punase tooni omandavad nad mõne aja pärast.Kokku kestab lepatriinu arengutsükkel üks kuni kaks kuud. Soodsalt soojade ilmade puhul võib ühe suve jooksul kasvada kaks põlvkonda.Hoolimata röövlasekuulsusest ja kaitsevärvusest, on lepatriinul ka vaenlasi. Teda ohustavad sipelgad ja ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid.Kasuliku putukakese menu põhjus on tema ere värvus, mis on andnud talle ka nime: lepp tähendab vanapärases pruugis verd. Üks lepatriinu võib elu jooksul ära süüa tuhatkond lehetäid. Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kaldale uhutud lepatriinusid on rahvauskumustes peetud sõja endeks. Lepatriinu ja lehetäid

6. Lepatriinu munad, vastne ja valmik

7. Juurdekasvude ja arvukuse seosed

8. Juurdekasvude ja arvukuse seosed

9. Juurdekasv suureneb võrdeliselt

10. Juurdekasv suureneb võrdeliselt

11. Juurdekasv suureneb võrdeliselt

12. Juurdekasv suureneb võrdeliselt

13. Juurdekasv suureneb võrdeliselt

14. Juurdekasv suureneb võrdeliselt

15. Juurdekasv suureneb võrdeliselt

16. Juurdekasv suureneb võrdeliselt algusesse lõppu

17. Täida tööleht ja anna õpetajale aitäh Aitähh !