Poola Teaduste Akadeemia T. Jezierski

1. Poola Teaduste Akadeemia T. Jezierski Kursus 2: Keskkonna ja loomade vastastikused mõjutusedTeema 1: Kunstliku keskkonna mõju koduloomadele: lahendust vajavad probleemid seoses kohalike toiduainete kvaliteediga Õppetund 7: Karjatamise roll maastike kujundamisel

2. Sisukord Sissejuhatus Karjatamist puudutavad seadused ja regulatsioonid Karjatatavate loomade mõju maastikule ja elusloodusele Teatud farmiloomaliikide roll karjatamisel Primitiivsete tõugude eelised maastiku kujundamisel Veisekarja karjatamise eripära Veisetõud, mis sobivad maastiku kujundamiseks Hobuste karjatamise eripära Maastike kujundamisel kasutatavad hobusetõud Lammaste karjatamise eripära Maastike kujundamisel kasutatavad lambatõud Mitme liigi koos karjatamine Kontrollimatult vohava taimestiku negatiivne mõju maastiku olukorra halvenemisel Vaheldusväljade süsteemi rakendamise probleemid maastike kultiveerimisel Karjatamise eelised Kokkuvõte Täistekst: WP2T1L8.pdf

3. 1. Sissejuhatus Lääne-Euroopa maades on suurte taimetoiduliste loomade aasta-ringset karjatamist hakatud pidama uueks ökoloogilise väärtusega rohumaade kasutamise süsteemiks. Keskkonna bioloogia seisukohalt on tegu harva esinevate bioomidega, mida asustavad originaalsed taimede ja metsloomade liigid. Tänu loomakasvatussaaduste tootmise intensiivistumisele ning muutustele loomakasvatuses on peamiste farmiloomade pidamine lahutatud otsesest maa kasutamisest.

4. 2. Karjatamist reguleerivad seadused ja regulatsioonid Nõukogu määrus (WE) nr 1257/1999, mis puudutab maaelu arengu toetamist läbi Euroopa Põllumajanduse Juhtimise ja Garantiifondi (EAGGF). Komisjoni määrus (WE) nr 1750/1999 täpsustab ülalmainitud Nõukogu määruse (WE) kasutamise. Nende seaduste alusel makstakse toetust talunikele, kes osalevad põllumajanduslikes-keskkondlikes programmides ning kelle majapidamised asuvad piirkondades, kus karjatamist peetakse meetodiks, mis on keskkonnasõbralik, aitab kaasa maastiku ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele.

5. 3. Karjatatavate loomade mõju maastikule ja elusloodusele Karjatatavad loomad avaldavad maastikule ja elusloodusele mõju järgmiselt: taimi süües, trampides taimestikul ja maapinnal, saastades keskkonda rooja ja uriiniga, suheldes inimeste ja elusloodusega, osaledes kohalike toodete tootmises.

6. 4. Teatud farmiloomaliikide roll karjatamisel Tänapäeval peetakse sigu eranditult vaid hoonetes ning neid toidetakse turult ostetud söödaga, seega pole sigadele sööda tootmiseks vaja maid omada. Piimakarja pidamine on otsesest maakasutusest eraldatud, sest piimakari nõuab kontsentreeritumat sööta kui karjatamine suudab pakkuda. Lüpsmine ei luba aga karjamaal viibimise aega pikendada. Lihakarja karjatamine on majanduslikult põhjendatud, sest kulutused lisasöödale on karjatamise ajal väiksemad kui laudas pidamise ajal. Lambaid peeti traditsiooniliselt väljas suurtes karjades kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Seda eriti mäestiku piirkondades. Tänu lamba osatähtsuse vähenemisele on see süsteem tänapäeval vähem populaarne. Hobuste jaoks ei tähenda karjatamine mitte ainult sööta, vaid võimaldab rahuldada käitumuslikku vajadust liikumise järele, paakudes vaimset stimulatsiooni, arendades lihaseid, hingamisteede, seedeelundkonna, südame ja vereringe tegevust.

7. 5. Primitiivsete tõugude eelised maastiku kujundamisel madalamad nõuded toidu kvaliteedile, hea võimalus koresöödana ära kasutada väiksema ökoloogilise väärtusega taimi, on karmidele ilmastikuoludele vastupidavad, on võimelised elama minimaalse inimesepoolse sekkumisega, on kõrge viljakusega ning kari suudab end ise taastoota, neil on sellised käitumisjooned, mida on vaja vabapidamisel pool-looduslikus keskkonnas elamiseks (nttugevad sotsiaalsed sidemed).

8. 6. Veisekarja karjatamise eripära (1) Veisekari eelistab heina rohunditele ja põõsastele. Veisekari on väiksem valija kui teised loomaliigid. Veisekari sööb taimestikku integreeritumalt, ent väga pinnapealselt. Veisekarja mõju taimestikule on märgatav, ent see on lühiajaline. Veisekari vajab suhteliselt hea kvaliteediga sööta, mida kevadel ja suvel on küllaga. Talvel kompenseerib veisekari energia puudujäägi suvel kogutud rasvade arvelt.

9. 6. Veisekarja karjatamise eripära (2) Teiste karjatatavate liikidega võrreldes: on veisekarja sobivam pidada niiskes looduslikus kasvukohas, on veisekarja lihtsam pidada looduslike piiridega maastikul, kannatab veisekari vähem kiskjate rünnakute all, eelistab veisekari kõrgemat heina, mis võib looduslikule mitmekesisusele halvasti mõjuda. Tänu suuremale kaalule sõtkub veisekari maapinda rohkem, mis võib: hävitada põõsastikke (positiivnemõju), hävitada linnupesi (negatiivne mõju), aidata kaasa teiste taimede levikule (positiivne mõju).

10. 7. Veisetõud, mis sobivad maastiku kujundamiseks Vanad, primitiivsed ning endeemilised tõud (mõned neist) on hästi kohastunud kohalikele oludele, ent on tänu liigi väiksele arvukusele vähem viljakad ning raskemini käideldavad: camargue kari (Prantsusmaa), ungari hall stepikari (Magyar szűrke marha), šoti mägikari, poola punane kari. Lihatõud (mõned neist), on viljakamad ning kergemini käideldavad: aberdeen angus, hereford, galloway.

11. 8. Hobuste karjatamise eripära Hobused on karjatamisel valivamad; Hobused võivad mõnel maalapil intensiivselt süüa, vältides samas mõnd naabruses asuvat põllulappi; Valitud kohtadel võib karjatamine olla nii süsteemne ja intensiivne, et selle mõju on tuntav ning pikaajaline. Hobused saavad sööda viletsat kvaliteeti kompenseerida süües seda rohkem. Primitiivsed tõud koguvad suveperioodil rohkem rasva. Hobused võivad elada eriti karmides looduslikes tingimustes (ntpoolkõrbes).

12. 9. Maastike kujundamisel kasutatavad hobusetõud Primitiivsed, kohaliku tõud, mis on hästi kohastunud kohalike tingimustega: • poolakonik hobused, (Poola, Holland, Saksamaa) • camargue hobused (Prantsusmaa), • exmoor poni, New Forest poni (Inglismaa), • highland poni (Šotimaa), • eriskay pon (Ŝotimaa, Outer Hebrides), • dülmener hobused (Wesphalen, Germany, Westphalen).

13. 10. Lammaste karjatamise eripära Võrreldes teiste loomadega on lammaste dieet tasakaalustatum. Võrreldes veiste ja hobustega on lambad söögi suhtes valivamad. Lambatõud erinevad üksteisest ka sotsiaalselt struktuurilt, millel võib olla suur mõju taimestikule (ntzakel või merino lammas moodustab karjatamise ajal suuri karju, samas on teised tõud, näiteks friisi lammas,üksildasem).

14. 11. Maastike kujundamisel kasutatavad lambatõud • zakel-tüüpi tõud, mida peetkase mägipiirkondades, • kõvera-sarvelised ungari lambad (Magyar racka), • wrzosówka – Poola primitiivne tõug, mida peetakse geneetilise ressursi kandjana.

15. 12. Mitme loomaliigi koos karjatamine Mitme loomaliigi koos karjatamisel on mõned eelised, sest erinevad liigid eelistavad erinevaid taimi. Näiteks: • veisekari toitub pikemast heinast, mille lambad puutumata jätavad, • lambaid saab karjatada veiste sõnnikuhunnikute ümbruses, kohas, mida veisekari väldib. • Mitme liigi koos karjatamine tagab karjamaade ühtlasema kasutamise • ja koormuse. Kasvab ka karjamaa produktiivsus.

16. 13. Kontrollimatult vohava taimestiku negatiivne mõju maastiku olukorra halvenemisel • Raskused vohava taimestikuga piirkondade taas-kasutamiseks põllumajanduses. • Kuival perioodil suurenenud tulekahju oht. • Kaovad piirkonnale omased linnud, väikesed imetajad, putukad ja kahepaiksed. • Avamaastike esteetilise väärtuse vähenemine.

17. 14. Vaheldusväljade süsteemi rakendamise probleemid maastike kultiveerimisel Käsitsi niitmine taimestiku kontrolli all hoidmiseks on väga töömahukas ja kallis. Harilike niidukite kasutamine ei ole topograafilistel põhjustel sageli võimalik. Spetsiaalsete niidukite kasutamine on liiga kallis. Biomassi põletamine on ohtlik ning põhjustab ökoloogilisi probleeme. Herbitsiidid ei ole keskkonna säästmise vaatepunktist vastuvõetavad.

18. 15. Karjatamise eelised Kuna farmiloomi on lihtsam ohjeldada, võivad suured kariloomad maastiku kujundamisel asendada metsikuid rohusööjaid. Suurte rohusööjate karjatamine on: keskkonna seisukohast tervislik, kaasab selliseid põhiressursse nagu maa, õhk ja vesi, tõstab maastike esteetilist väärtust, suurendab maastike, elupaikade liigilist mitmekesisust, võimaldab toota kõrge kvaliteediga loomakasvatustooteid, agro-turismi seisukohalt huvipakkuv, võimaldab majanduslikku kokkuhoidu, jätkusäästlik.

19. 16. Kokkuvõte Head teadmised loomade toitumiskäitumisest ning loomade-keskkonna vahelistest suhetest on vajalikuks eeltingimuseks kariloomade edukaks ning efektiivseks kasutamiseks taimestiku ning seega ka maastiku kujundamiseks.